Leheküljed

kolmapäev, mai 09, 2012

Kuidas saada täiskasvanuks?

Hämmastav, kuidas ma ikka selliste probleemidega maadlen! Nimelt olen ma hästi tubli õppur ja tahaksin endale järgmise aasta magistritöö jaoks juhendaja ära valida aga...Ma ei julge talle kirjutada! Kuidas mina, tähtsusetu plika, kirjutan kirja inimesele, kelle ametinimetus on direktor! Mis sest, et mu enda ametinimetus on kuskil unustatud paberites juhataja. Oleks ta siis veel naine aga ei! Ma ei saa aru,  mismoodi ma ikka veel selline napakas olen. Kogu aeg on tunne nagu peaks ema käest peole minekuks luba küsima või uut soengut vanemate eest mütsi alla peitma. Kuskohast selline haige mõtlemine pärit on? Et on suured inimesed ja siis olen mina, mis sest, et vanust on nii palju,  et enamasti ei usu, kuidas nii kaugele välja on venitatud (oleks veel "et"-e saanud lisada tegelikult...). Ja siis veel see - mehed on hirmuäratavamad kui naised? Nagu mida? Tädi tuleb paitab veel lollikesel pead aga onu ei hellita? Kunagi lugesin (Cosmost loomulikult), et on olemas selline tore kompleks, et muidu üsna edukad inimesed pabistavad pidevalt sellepärast, et kuidagi paljastub nende võlts pale - tegelikult on nad täielikud põhupead, kes kogemata oma ametipostidele sattunud on. Muuseas, ma olen unes näinud küll, kuidas mind mu rumaluse tõttu tagasi keskkooli saadetakse...Muidugi ma ei mäleta, mismoodi sellest kompleksist lahti võis saada.
Ilmselt on minu hädade taga iseseisvuse puudumine. Mul on vaja, et keegi mulle ütleks, mida teha - mispärast ma ennast koolis nii hästi tunnen siis? Kui keegi nüüd ütleks, et kirjuta see kiri selleks kuupäevaks valmis - asi saaks tehtud, vastutus endalt ära lükatud. Aga nii, et ise pean ennast motiveerima ja endas julguse leidma - ei. Vaba ajaga on samamoodi - kui keegi mulle mingi ajatapmisvõimaluse välja pakub, olen ma alati rõõmuga nõus aga üksinda olles ei suudagi ma end mobiliseerida ja veedan lõpuks terve päeva voodis teki all. Ja muidugi vingun, et miks mind keegi kunagi kuhugi ei kutsu. Teised inimesed vist ei ole sellised?

"Lähme kuhugi sööma?"
"Kuhu?"
"Ma ei tea, kuhu sa tahaksid?"
"Ma ei tea, sina ju tahtsid minna."
"Aga kuhu sina tahaksid?"
 "Ma ei tea."
"Sa siis ei tahagi minna?"
"Ma pole seda öelnud."
"Aga sa ei ütle ju, kuhu me minema peaks!"
"Sest sina ju tahtsid minna!"
"No siis ei lähegi kuhugi!"

Kubjast oleks vaja, kubjast!

11 kommentaari:

  1. Kui meilida ei julge, saada SMS või tee facebookis event "Marca 2013 magistritöö kick-off".

    VastaKustuta
  2. Ei lähe see üle, no ei lähe. :D

    VastaKustuta
  3. Jaa! Sarnased probleemid :)

    Muide see "ma ei tea, mida sina teha tahad" on ehteestlaslik.

    VastaKustuta
  4. Äkki see eduka inimese "ma jään kohe vahele, sest ma ei ole ju üldse nii eriline" suhtumine tuleb Dunning-Krugeri efektist?

    VastaKustuta
  5. krt link pidi ikka selline olema: Dunning-Krugeri efekt.

    VastaKustuta
  6. Äkki see eduka inimese "ma jään kohe vahele, sest ma ei ole ju üldse nii eriline" suhtumine tuleb Dunning-Krugeri efektist?

    VastaKustuta
  7. Et nagu vastupidine efekt siis? Dunning-Krugeri puhul tuntakse end ju vastupidi enesekindlatena.
    Leidsin selle kunagise Cosmo artikli isegi üles: http://www.cosmopolitan.ee/2011/09/kas-tunned-et-sa-pole-tool-proff/ , siin nimetatakse seda petise sündroomiks aga ilmselt on sel siiski mingi teaduslikum nimetus olemas.

    VastaKustuta
  8. ei-ei, Dunning-Krugeri puhul tunnevad lollid end enesekindlamana kui targad, sest lollid ülehindavad ennast ja targad teisi.

    VastaKustuta
  9. No ma ikka pidasin ennast kohe automaatselt selleks lolliks, kes end hästi tundma peaks :)

    VastaKustuta
  10. Dunning-Kruger in action.

    VastaKustuta