Leheküljed

neljapäev, märts 27, 2014

Inimesed ei sobi mulle (aga avokaadod küll)

Taaskord oli L.-l õigus kui ta ütles, et võõraste inimestega pole vaja suhelda. Ma ei tea, miks ma ikka veel rõõmsa ärevusega uutesse suhetesse hüppan ja inimestest vaimustun kui pole mingit märki sellest, et ma nendega üldse sobiksin. Me räägime naistest siis. Naised on minu jaoks kordi keerulisemad kui mehed. Naistes pettun ma kuidagi sügavamalt ka kui meestes, nad lähevad rohkem korda. Igatahes on algul alati see faas, et issand kui tore. Siis mingi hetk hakkan ma millegipärast teise inimese valikuid enda omadeks pidama, temaga sarnasemaks muutuma aga sisimas tunnen, et see on vale, see ei ole üldse mina. Enne mind ju need asjad üldse ei huvitanud? No ja siis? Äkki ma lihtsalt olen nüüd enda jaoks midagi uut avastanud? Ei! Tegelikult mind ju see ei koti! Eriti hull on olukord siis, kui teine osutubki selliseks, kes arvab, et on tema arvamus ja vale arvamus. Sest üllatust-üllatust! mina olen ju ka selline, ainult tutvumise alguses unustan selle millegipärast ära. Või noh, ma ei kannata kui keegi mind õpetama kukub ja targutab nagu mõnedel tavaks on. Kas nad näevad mu sisemise puberteedi läbi, et kohe on vaja kasvatama hakata? Noh, kahjuks nad vist ei näe seda läbi, et ma reageeringi nagu pubekas. Ja ma ei saa öelda, et see mind häiriks. Mulle meeldib inimesi šokeerida. Minge ja sisisege oma sõbrannakestega nüüd, et marca on hull! Haa-haa-haa! /hullumeelne naer/ Vabandada ma küll ei kavatse, see konflikt eskaleerus (jess, sain ära kasutada!) niigi ja hea on, et nüüd asi kaelast ära on. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus.
Ahjaa, mis mu eneseteostusest sai, millega ma siin eemal olin pikemat aega? Valmis sai, hea sai, kõik kiitsid. Kuna ma tean, et pauk tuleb alati luuavarrest, siis otsisin omast arust kõik luuad üles ja hävitasin ära, aga loomulikult jäi üks ikka tagaplaanile alles ja paugatas õigel hetkel. Ma ausalt öeldes pigem naersin kui nutsin, sest see oli lihtsalt nii naeruväärne prohmakas. Ma veel ei tea, mismoodi see kõik laheneb ja kas laheneb, aga tunne on, nagu mind oleks tanki pandud ja head nahka sellest ei saa. Õnneks osutus magistritöö kirjutamine oluliselt lihtsamaks kui ma arvasin, kõige keerulisem oli loomulikult pihta hakata ja seega ma väga ei nuta, et elutöö läks raisku vms. Seega ei kavatse ma ka isikuliste erimeelsuste tõttu lasta oma toredat tööd näiteks E-le hinnata ja jätan ta pigem kaitsmata.
Positiivse poole pealt ostsin täna oma esimese küpse avokaado ja see osutus väga heaks asjaks. Varasem kokkupuude nende kivikõvade tooreste junnidega oli sügavalt negatiivne olnud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar