Leheküljed

kolmapäev, aprill 16, 2014

Pane mulle diagnoos!*

Oeh, ma pean sageli sõnaraamatu appi võtma, kui hakkan endale pandud diagnoose lahkama. Inimestele ikka meeldib mind kuhugi lahtrisse lükata, ise ma püüan sellest tegevusest hoiduda aga ei saa öelda, et õnnestunult. Eks ma ikka õhka mõne "10 märki, et oled hull/ideaalne naine/feminist/seksijumalanna"-artikli juures, et täpselt minust, aga avastan siis järgmine päev, et ma olen absoluutne vastand sellele, kes ma eile olin. Ühte jõkke kaks korda ei astuta jms. Ma olen kogu aeg mõelnud, et kas teised inimesed ka nii tunnevad, aga siiamaani on enamus selle peale vaid naernud ega saanud aru KUI tõsiselt ma seda "isiksuse kahe(saja)stumist" mõtlen.
Igatahes  - seekordne diagnoos siis - lapsik, ebakindel ja alaväärsuskompleksist puretud. Mulle tundus see kuidagi tuttav, otsisin isegi, kas olen sellest juba kunagi kirjutanud aga paistab, et ei ole. Panite tähele - ma pidin igaks juhuks enne guugeldama, et teada saada, mis arvamus mul varem võis sellest teemast olla, sest tegelikult ma ei tea. Sellest, et ma põhimõteteta inime olen, olen ma raudselt kirjutanud, aga otsing vist ei tööta siin  blogis normaalselt. Lapsik olen ma kindlasti - ma ju tegin testigi, et mu mental-age on 16 ja sinna ta ilmselt jääb kah surmatunnini. Aga, et see kuidagi häbiasi oleks? Kas te siis ei tea, et meestele meeldivad drama-queenid?! Cosmo lausa soovitas mehe töö juurde minna ja seal skandaal korraldada - pidavat suhtele hästi mõjuma. Mees ei olnud kahjuks samal arvamusel...Näe, olengi ebakindel - tahan meestele meeldida! Vot siit tulebki sisse minu jaoks vastuolu minu ebakindel ja kompleksides olemise ning reaalelu vahel. Kas ebakindlusel ei peaks mitte mingisugune põhjus olema? Kompleksid millegi tekitatud? No, et kooli ajal olin puseriti hammastega vinninägu, keda poisid tahvlilapiga loopisid ja kodus ema kah mind ei armastanud. Mitte, et ma nüüd naeraks selliste inimeste üle. Puseriti hambad mul isegi olid. Vinnid on siiamaani. Tahvlilapiga olen ehk ka pihta saanud ja ema ei ole mulle vist kunagi öelnud, et ta mind armastab, aga see ei tähenda, et ta ei armastaks. Ehk siis  ma peaks kaevama kuskilt üles midagi, mis mind sügavalt puudutanud on, ja jätnud tunde, et ma olen kuidagi kehvem kui teised (ja seetõttu nüüd neile kõrri kargan). Seda blogi lugedes pole raske tähele panna, et ma tegelen siin üsna tihti soorollide teemaga - kas see on mind kuidagi kannikast kaksanud? On. Ma tahtsin väiksena kangesti poiss olla, sest poistele olid kõik normaalsed asjad lubatud, tüdrukud pidid seevastu viksilt istuma, vait olema ja puhta põllega kodutöid tegema. Ma mõtlesin juba siis, et "f*** that s***!" AGA - ma ei tundnud end kunagi seetõttu halvemana, et mind need "naiselikud voorused" ei tõmba, ma tundsin end hoopis paremana...Mina olen see, kes šokeerib, kes troonib bazooka õlal, kodukanade kohal! Ma tunnistan pattu, et ma olen naiselikesse omadustesse alati halvustavalt suhtunud ja röökinud kui keegi mind naiselikuks on julgenud nimetada. Sest kõik naiselik on nõrk ja halb. OMETI olen ma kõrvaltvaatajale igati naiselik - seda lihtsam on šokeerida. Alaväärsuskompleks oleks mängus mu meelest siis, kui ma tegelikult sisimas kangesti tahaks teistsugune olla - aga no "cut me open!" - ei ole sihukest asja. Kui ma tahaks nüüd õel olla, loeks ma üles kõik enda head omadused, mille poolest ma teistest parem olen, aga no seda ei jõuaks ju keegi ära lugeda...
Aga, miks kurat, on vaja siis "lapsikult" käituda ja mitte viisakalt argumenteeritud vestlust pidada? Geenid (just lugesin GEOst artiklit selle kohta, kuidas psühhopaatidel ajus afekte taltsutav piirkond ei tööta ja noogutasin kaasa - muuseas, ka seal nenditakse, et psühhopaatide saatus sõltub oluliselt nende sots.maj päritolust ehk nagu mullegi psühholoog rõõmsalt teatas:"ühiskonnas saate te ju kenasti hakkama "- haridus, töö, pere  - kõik on olemas), harjumus (see on lihtsalt minu viis lõpetada tüütav vestlus), rõõm teiste šokeerimisest. Mida on veel õnneks vaja? :P Ah, üldse küsivad inimesed liiga tihti, et miks? Because F*** Y**, that's why - nagu ütleb kiri mu särgil.

*ei, ma ei loosi midagi välja

1 kommentaar:

  1. aga võiksid st siis välja loosida:) :)

    mu meelest ongi kahte tüüpi inimesi. Selliseid , kes ongi alati ühesugused. Nagu nt Mailis Reps või Maret Maripuu. Nad olid juba väiksena täiskasvanud. Nii mulle tundub.
    Ja siis need teised, meiesugused, kes ei saa ega saa suureks ja kes muutuvad ja muudavad ja nii ongi.

    VastaKustuta