Leheküljed

kolmapäev, juuli 16, 2014

Kuidas saada rikkaks?

Nagu ma siin juba korduvalt ka maininud olen - ma olen ihne. Kui mõni inimene peab tähtsaks asjade omamist, siis mulle piisab lihtsalt numbrist kontoväljavõttel. Mulle piisab sellest, et mul on olemas võimalus midagi osta või kuhugi minna, ma ei pea seda realiseerima. Ma ei saa hästi aru inimestest, kes leiavad, et raha ongi kulutamiseks. Asjad võivad mulle pigem süümepiinu tekitada - et oli mul seda siis nüüd vaja, number kontoväljavõttel ei tee seda kunagi. Hakkasin juurdlema selle üle, miks ma nii tunnen ja freudilikult lähenedes alustasin ikka lapsepõlvest.
Mul on alati kõik olemas olnud. Peale ühe asja, mis oli olemas neil, kelle perel ei olnud kõige uuemat autot ega igaaastaseid välisreise - nimelt taskuraha. Mu vanemad ei andnud mulle iialgi mingit summat lihtsalt oma suva järgi kulutamiseks. Kui ma midagi tahtsin, pidin sellest oma vanematele ütlema ja siis nemad otsustasid, kas mul on seda ikka vaja või mitte. No näiteks kui jope tundus mulle kui pubekale ammu moest läinud, aga otseselt see kuskilt ei narmendanud, siis võisin oma suu uuest jopest puhtaks pühkida. Loomulikult ajas see mind toona närvi, sest mitmed klassikaaslased said näiteks lapsetoetuse endale kulutamiseks. Minu vanemad pööritasid selle peale silmi - lapsetoetus on vanemale lapse ülalpidamiseks, mitte mingi kommiraha! Kommi oli meil kodus muidugi alati. Välismaa omi. Kõik see muutis mu loominguliseks - hiljem keskkooliajal oli ju raha kangesti vaja - plaatide, õlle ja suitsu ostmiseks. Nii saigi kooli toiduraha kõrvale pandud ja puudujate toidutalonge võltsides söömas käidud, trenniraha küsitud ja mitte trennis käidud, vaid selle asemel bussiga mööda linna sõidetud, et aega parajaks teha jne. Plaadid, õlled, suitsud said ostetud. Raha võrdus vabadus. Selleks, et midagi saada, pidi raha koguma ja seda ei tohtinud suvalise nänni peale raisata. Skeemitamise tulemusena sai hangitud vabadust ehk siis neid asju, mida vanemad mingi hinna eest ostnud ei oleks. Praegu ei suuda ma näiteks kulutada oma kodu peale, sest nõukaajast on ometigi veel täiesti toimivat, kuigi moest ära voodipesu, käterätte jms lademetes ootamas - mu süda tilguks verd kui peaksin poest vähemalt paarikümne euro eest sellist manti ostma. Eks mulle meeldib ka vaadata neid ilusaid disainikodusid, aga ma ise lihtsalt ei suuda sellistesse asjadesse investeerida. Et viskan ära kõik need päranduseks saadud Hiina froteerätikud ja ostan asemele ägedat Eesti disaini? Ei suuda. Rahast on kahju. Eks mu kodu näebki välja selline eklektiline segapudru, mis erineb totaalselt kujutlusest - pidi ju olema uhke puitriiul raamatute ja plaatide jaoks, aga kui hindu nägin, ostsin ikkagi Jyskist suvalise riiuli, kus nüüd pooltel vahedel vedelevad L.-i mingid tolmused arvutijupid ja plaadid on ikka veel laiali kolimiskottides. See ei ole nii oluline mu jaoks vist. Eks ma võin stoilise näoga tolmurulli kah vaadata ja mõelda, et eks kord kui viitsin, võtan möödaminnes üles. Mõnel teisel tekivad tolmurulli peale krambid.
Ma ei oska ilma säästmata elada. Kui mu pangakonto konstantselt iga kuu nulli läheks, tunneks ma end ääretult ebakindlalt. Mis siis, kui ühel hetkel raha päriselt vaja läheb? Mitte mingite staatusesümbolite-nipsasjakeste peale? Mõtlesin just oma plaadikogu müüma hakata, mitte et raha vaja oleks, aga seda võiks alati rohkem olla.
Ehk siis, kui tahate, et teie laps õpiks säästma, ärge andke talle taskuraha, sest siis ta teab, et saab alati lihtsalt niisama mingi raha. Et raha ongi kulutamiseks. Mina teadsin, et raha tuleb alati millegi arvelt, ise tuli prioriteedid seada. Rikas pole see, kes palju teenib, vaid see, kes vähe kulutab - teadis juba vanarahvas.

11 kommentaari:

  1. Mulle tundub, et selline piiramine tekitab tunde, et alati oleks midagi (raha) puudu, kuigi tegelikult ju pole. Justkui ei saakski nautida seda, et tegelikult pole raha pärast vaja üldse põdeda.

    VastaKustuta
  2. Jah, mõnes mõttes võib nii olla küll, kuid samas kui prioriteedid on paigas, siis mina näiteks ei põe üldse raha pärast, mida ma kulutan asjadele, mis on mulle olulised (muusika, raamatud, elamused, reisid). Sellele, mis mulle nii oluline ei ole, eelistan jah pigem mitte kulutada, isegi kui võimalus oleks.
    Võiks ju endale disainkodu muretseda, sest nii on popp, aga kui see mulle endale väga juurde ei anna, siis milleks oma raha raisata? Tarbimine tarbimise pärast on tobe, mu meelest.

    VastaKustuta
  3. Põhimõtteliselt olen sinuga nous, ka mulle ei meeldi elada ilma säästudeta. Aga taskuraha peaks lapsele andma, kuidas ta muidu üldse õpib rahaga arvestama?
    See peaks olema kindel summa kindla ajavahemiku peale.
    Või tahaksid sa, et sinu lapsed ka hakkaksid raha saamiseks valetama ja skeemitama?

    VastaKustuta
  4. Mulle meeldib rohkem mõte, et raha on mingi kindla asja ostmiseks, mitte aga nii, et raha ju on, võiks midagi osta, aga ei tea mida. Vähemalt praegu on mul laps aru saanud, et põrsa sisse kogub ta raha millegi suure ostmiseks, mitte aga ei võta sealt pidevalt natuke.
    Väiksel lapsel pole taskuraha vajagi, üldiselt ostavad nad ju selle eest krõpsu ja koolat nagu tänaval näha. Mu meelest tuleb see rahaga arvestamine ikka vanusega ja sellega, millist eeskuju vanemad annavad. Suuremana võiks lastel vanematega vähemalt nii lähedane suhe olla, et lapsed põhjendavad, mida osta vaja, mitte aga ei anta neile täielikku vabadust enda menüü ja garderoobi kujundamisel. Suitsu ja õllega skeemitagu kui tahavad, mu meelest on hullem kui neid vanemate heakskiidul tarbitakse :)

    VastaKustuta
  5. Mina ka ei saanud otseselt taskuraha vaid pidin alati küsima vajamineva tarvis. Ka on mul kõik vajalik alati olemas olnud ja reisinud olen kooliajal kordi mitu. Skeemitasin ka toidurahaga, et "õiges eas" jääks raha nii sigarettidele kui alkoholile. Ometi olen ma just täpselt see, kellest räägid- ostan palju kodule ja nipsasjakesi. Siiski mitte edevuse pärast ja seetõttu, et see on moes?! Vaid eelkõige seetõttu, et mulle meeldib end oma pesas hästi tunda ja kuna pean end loomupoolest kunstiinimeseks siis visuaalne nauding on üks naudingu vorme. Siinkohal ei leia ma, et ma naudiks vähem raamatuid, üritusi, muusikat, elamusi- vastupidi- kui on vaja käia siis leian selle jaoks raha ja jätan asjad ostmata. Näiteks ei osta ma pea üldse riideid, kosmeetikat jms tavaari, mille peale nii mõnigi naine kulutab palju rohkem kui mina nõudele/kodule. Loomulikult on säästmine tähtis ja varu kontol tore asi ning asjadekultus ja priiskamine kole... Aga kes ütleb kus on piir? Igaühe sisetunde küsimus.

    VastaKustuta
  6. See taskuraha asi on jah siuke mitme otsaga.
    Päriselus elik täiskasvanuna ei ole ju nii, et ülemus muudkui annab raha iga kord, kui on mõistlik põhjendus. Ikka pead ise laveerima ja hakkama saama selle ühe, väljateenitud summaga.

    Taskuraha on nagu harjutus selleks eluks. Kui oled see kuu selle välja teeninud (ehk siis pole ühegi suure sigadusega hakkama saanud), saad oma summa ja ISE pead arvestama, et terveks kuuks jätkuks.

    Ma ei annaks muidugi suurt summat, et osta ise riideid vms, aga justnimelt paar eurot - ise tead, kas kogud või kulutatud maiustusele.

    Seda kõike ma muidugi alles mõtlen, sest mu vanim järeltulija on üheksapool ja pole veel regulaarset taskuraha saanud. Aga sellegi poolest ma usun sellesse.

    Ja mina ka ei saanud taskuraha ning mulle mõjus see vastupidi, võttis aastaid palga peal töötamist, enne kui ma õppisin natukegi laveerima. Enne oli jee, raha, kulutame kõik kohe ära. Sest vastutust ei olnud.

    Nagu need asjad ikka, igaüks vaatab oma mätta otsast.

    Mormelar.

    VastaKustuta
  7. Huvitav, millest need erinevad käitumised tekivad? Kasvatusest? Geenidest? Mu ema on selline, kes elab asjade kuhja otsas ja seda kõrvalt vaadata on suht õõvastav, seega minu ihnsus võib olla reaktsioon sellele. Teisalt väidab vanaema, et vanaisa oli omal ajal kõige ihnsam mees kaardimängus, kes oli ikka nii ihne, et vilistas igasugusele viisakuselegi. Eks mõjutavad ka elukaaslased ja nende valikud.
    Ja loomulikult - ma võin vabalt olla kümne aasta pärast see mutt, kes viskab lapsele papi kätte ja käsib silmist kaduda :)

    VastaKustuta
  8. Ma kahtlustan kõige rohkem geene. Muudmoodi ei suudaks ma selgitada, kuidas minu pooleseitsmene nii hästi rahadega toimetada oskab , et annab mõnele täiskasvanule silmad ette. Kuigi tema teadlik elu on möödunud paraja heaolulapsena. Oma raha kogub nagu vana koi ja arutab minuga pikalt läbi, enne kui lõpuks midagi ostab. Tavaliselt mõtleb ümber.

    Aga noh, minu enda näitel võib öelda, et elu õpetab ka päris hästi :)

    VastaKustuta
  9. Heh, pooleseitsmene :) Meil on kah pooleviiene :)

    VastaKustuta
  10. Ma ei tea, minu meelest on see ka nn geenide teema.
    Ma pole iialgi mingit taskuraha saanud (ja polnud vaja ka), täiesti piisas suvel iseteenitust ja rahaga on mul kitsas olnud vaid 2 aastat mu elust. Kuidagi lihtsalt jagub ja rikkaks ei saa ega tahagi.(ptüi-ptüi-ptüi)

    Samas mu lapsel on kogu aeg olnud taskuraha. Ja kui mina olen ihne mulk, siis tema on Ihne Mulk ruudus. Ta sureb pigem nälga, kui kulutab OMA raha. Ja mingi teema, et kogud raha ja siis saad.. tal polegi midagi vaja, ütleb ta.
    Ja võib olla polegi. Kogub küll, aga lihtsalt, et oleks tallel.

    Samas mu õde on olnud rohkem kui kord rahahädas ja vanemad toetasid teda ikka väga kaua.
    Nii et ei ole kasvatuse teema

    VastaKustuta
  11. krt, nüüd on siis selge. Jah ma tegin selle vea ja minu lastel on (oli) kindel taskuraha, küll pisike, aga kindel. Nüüd on kõik pekkis. Ei aita vist see ka, et teismeline omal ajal nurises, et klassikaaslased saavad kümme korda rohkem kui tema ja lisaks ostetakse kõik popid riided - miski enam ei aita, pöördumatu kahju on lapsele tehtud.

    VastaKustuta