Leheküljed

teisipäev, oktoober 14, 2014

Ohver on ise süüdi?

Inimesed ei ole oma loomult head. Vaadake või lapsi - räägitakse ju, et lapsed on julmad. Miks nad on julmad? Sellepärast, et nad pole veel ühiskonnaga kohanenud, võtnud omaks norme ja rolle, mille kohaselt ei ole õige teistelt asju ära kiskuda, erinevaid mõnitada ja tõrjuda, häirivaid lüüa. Osa inimestest võtab seesugused normid tõrgeteta omaks. Mõni laps on sünnist saati empaatiline. Aga mõni jällegi pole. Nende mõnede jaoks meil ongi vaja norme. Kasvõi 10 käsku tunduvad mõnele iseenesestmõistetavatena, kuid nende olemasolu kinnitab, et neid on siiski ka VAJA. Ühiskondlike normide täitmise eest hoolitsevad erinevad institutsioonid, asjade paljast teadmisest ei piisa, järelevalvet on vaja.
Selle kõige valguses imestan ma ikka ja jälle nende naiivsust, kes leiavad, et vägivallaohver võib ise süüdi olla. Maailm ei ole niivõrd ratsionaalne. Need tungid, mis meil ehk vaid lastena väljenduvad, jäävad meie sisse alles hoolimata sellest, mida ühiskond sellest arvab. Üks tugevamaid jõude, mis inimesi liikuma paneb on võimuiha. Eriti neil, kes ise on olnud alla surutud. Räägitakse, kuidas peksjal tuleb silmadesse hullunud pilk - raisk, ma teen su enda alamaks, sa kuuletud mulle, sa kardad mind, ma olen kõikvõimas! Sageli ärritavad võimuiha käes vaevlevaid inimesi just nende vastandid - nõrgad, alalhoidlikud, neid kummardavad isikud. Nad tunnevad, et võivad selle inimesega karistamatult kõike teha - mida ta siis on selline kuradi tossike! Siis, mingil hetkel tulevad mängu ühiskondlikud normid. Peksmine on vale, seda teab ka peksja ise. Tal on halb ja vastik, miks ta pidi niimoodi käituma? Selle sammuni, et endas vigu näha ja ise abi otsida, on pikk tee. Teate ju küll neid erinevaid faase: eitus, probleemi tunnistamine jms. Alustuseks üritab vägivallatseja analüüsida, miks ta nii käitus ja esimese enesekaitsena leiab ta, et teda ju provotseeriti. Ta on küll impulsiivne, jah, seda viga ta tunnistab, aga ta oleks täiesti normaalne inimene kui see teine...ei paneks tema kannatust pidevalt proovile. No mida ta siis käib mööda seina ääri, räägib vaikse häälega, ei allu mu korraldustele piisavalt kiiresti! Lugege vägivallaartiklite kommentaare, need on täis just selles faasis kinni olevaid tegelasi. Selliseid inimesi on väga palju. Järgmisel hetkel toob vägivallatseja ohvrile lilli, ostab mõne hilbu ning vaigistab sellega oma südametunnistust kuni järgmise korrani, mil ohver teda provotseerib. Ma ei tea, kas selliseid pimedaid tunge saab välja ravida, ma ei tea isegi seda, kas neid saab kuidagi vaigistada. Me räägime ohvritest, kes on julged, et suudavad oma lugu teistega jagada. Me ei kuule ealeski vägivallatsejatest, kes oma tegu tunnistaksid. Sest neile ei antaks andeks. Selliste tegude mõistmine on ikka veel nende õigustamine. Kindlasti on inimesi, kes on nii sügaval sees, et neid aidata ei olegi enam võimalik, kuid ilmselt on ka neid, kes on oma nö vägivallakarjääri alguses. Äkki neid saaks aidata? Või äkki tõesti ei saagi ja sellepärast sellist võimalust ei "reklaamitagi". Vangla ju ei ravi. Vanglas tekib trots, vanglas tuleb ennast alla suruda, et siis kui kord välja saadakse, taas teisi alla suruma hakata. Inimesed, kel selline võimuiha puudub, seda käitumist ei mõista, need, kes mõistavad, kogunevad enamasti ringkaitsesse stiilis "ohver on ka süüdi". Ühiskondlikult tundub, et nii lihtsalt on - osad peksavad, lollid kannatavad, lolle tuleks harida, et neid ei pekstaks, pahategijale teeme väikse trahvi või kui üldse ei õpi, siis ehk paneme kinni kah. Üldiselt peresisene asi. Tegelikult ma olen kuulnud, et on püütud ka vägivallatsejatega mingeid teraapiaseansse läbi viia, mis neist saanud on? Kuulda nagu pole.

4 kommentaari:

  1. No homme Pealtnägijas pidid sellised mehed endast rääkima.
    Mind hirmutab rohkem see, kui paljudes inimestes on peidus potensiaalne sõjakurjategija, pealekaebaja, reetur. Sõda annaks justkui mingi loa need tungid endast välja elada.

    VastaKustuta
  2. No vot siis, ma ise telekat eriti ei jälgi jah.
    Ma olen üsna palju lugenud igasugu raamatuid viimase maailmasõja kohta ning põhiline, mis hämmastab ja huvitab, ongi just see, kuidas täiesti tavalises, tsiviliseeritud maailmas see kõik juhtuda sai. Pmst on piir ikka väga nõrk. Ilmselt juhtuks kõik see uuesti hoolimata, et me ikka imestame, kuidas sõdade metsikused juhtuvad.

    VastaKustuta
  3. Ühes oma kunagises blogikirjutises mainisin "Bergeni koletist" Ilse Ida Irma Greset. Heale lapsele pandi palju eesnimesid... Vaatasin tolle postituse fotosid sellest naisest ja tuletasin meelde kõik loetu temast. Kõik viib välja ikkagi sellele tuntud psühholoogiakatsele, millest on vändatud ka mängufilm "Das Experiment" (ameeriklased tegid sellest oma, samuti hea versiooni).

    VastaKustuta
  4. Ühes mu varasemas töökohas sooviti antud eksperimenti organisatsiooni suvepäevade raames taaselustada. Enamik oli šokeeritud ja asi jäi ära, aga ettepaneku tegija oli üks tippülemusi, kes mõtles seda täiesti tõsiselt.

    VastaKustuta