Leheküljed

neljapäev, oktoober 02, 2014

Poleks üldse vaja poodi minna...

Aga mõnikord lihtsalt on. Siis, kui su mantel näeb välja nagu oleksid selle mõnelt kodutult röövinud ja su teksased rebenevad lisaks kampsuni alla jäävatele kohtadele ka põlvest puruks (jah, mina olengi see eit, kellel on ainut 1 paar teksaseid). Mantli ostmine idee poolest nii keerukas olla ei saanudki - mantleid ju ometi on, eks, aga teksased on alati üks piin, sest need peavad ju jalas istuma ka, aga sellega on vist kõigil keeruline.
Niisiis suundusin oma ihnsuses Osturallile. Ei lasknud end häirida ja sukeldusin kohe üleriiete osakonda. Ja mida ma näen, niikaugele kui silmad ulatuvad - joped, joped, joped ja veelkord needsamused. Feministist sootu kohta kannan ma kahtlaselt sageli seelikuid ja seetõttu jääb jope minu puhul ära. Lõpuks leidsin kusagilt nurga tagant ka ühe ühtlaselt musta hunniku, mis osutus mantliteks. Enamik olid sellised matusemeeleolu tekitavalt üdini mustad, materjalist, mis tõmbab kogu tolmu ja valged karvad enda külge ning võimalikult kotja lõikega. Ja siis ma läksin ja ostsin endale Desiguali mantli. Ehk siis täiuskil kombo - Guessi käekott ja Desiguali mantel, mida ma siin ise alavääristanud olen. Õnneks ei näinud see Desiguali mantel välja nagu need popid kirjud variandid. Igatahes on mul nüüd mantel, mis on seljas igal teisel tädil, aga ma lihtsalt olen selline, et kui plaan on miskit ära osta, siis ma seda ka teen, mitte ei kammi veel kuu aega lootusetult kogu linna poode läbi. Kohtasin kolleegi, kes imestas, et miks ma netist ei telli ometi. Mantlit ja teksaseid ma tellida ei julge - tellid talvemantli ja kohale tuleb hommikumantel äkki? Küllalt neid variante netis üleval, kus enam-vähem nii juhtunud on. Kodus muidugi L. kohmas, et siuke õhuke lirakas ongi vä, lugesin tootekirjeldust siis ja tõesti - sügismantel. No kurat, ma loodan, et ma ikka ära ei külmu nüüd, pool ööd ei saanud selles hirmus magada. Lase veel loll poodi. Pigem on mul küll kehal alati palav ning käed-jalad külmetavad hoolimata sellest kui paksud kindad-saapad mul on. Ma mäletan, et kunagi kui mul sulejope oli, siis pidin pidevalt end siseruumides poolalasti kiskuma, sest palavus tappis. Sügismantliga ehk seda jama ei ole...Õigustan siin enda lolli ostu.
No pükstega läks paremini, kõigepealt kahmasin enda arust oma number olevaid pükse sületäie ja avastasin, et see mis ühel firmal on minu number, ei ole seda teisel firmal (ja isegi sama firma teisel lõikel) mitte, telli siis niimoodi netist. Segadust tekitas veel üks neiu oma emaga, kellele ema pükse ette söötis ja kes siis nördinult kiljatas, et "eeti muškiie!" Ehmatasin siis kah ära, et äkki sobran ka mina meeste pükstes. Ega see ju pähe tulnud, et naisteosakonnas meesteriideid ei müüda. Igatahes tähelepanek poodide kaubavalijatele - tänapäeva noored peavad "regular fit" teksaseid meeste omadeks. Normaalse lõikega (slim fit, eelistatult skinny fit) pükste hulgas leidus aga ka üks paar minu numbrit ja sain enne mantli hinda maksnud püksid rohkem kui poole odavamalt kätte. Success!
Tegelikult ju inimestele osta meeldib. Psühholoogiline rahuldus. Eriti juhul, kui tekib tunne, et oled midagi head erakordselt odavalt saanud. Jama on see, kui kodus avastad, et poes silma teinud rõivaese pole sugugi see, mida sa tegelikult ihaldasid ja oled koju tassinud veel hunniku jama, mida sul tegelikult üldse vaja ei ole ja vajalik asi jäi ikka ostmata. Mul juhtub seda tavaliselt toidupoes - lähed piima ostma ja pärast on kott pungil igasugu rokka, mille järele kodus enam üldse isu ei ole ja piim jääb ikka toomata.
Siis ma mõtlesin veel stiilile. No ma ju tahtsin tegelikult militaarstiilis kaherealist mantlit, mis sobiks mu tanksaabastega. Ostsin naiseliku lõikega mantli, mille juurde sobiksid ideaalselt kõrge kontsaga saapad, mida mul (veel) ei ole. Kuidas inimesed suudavad endale mingi stiili tekitada ja seda joont siis hoida ka? Ma võin ju mõelda, et oh, ma olen nüüd selline karm eit, aga kogemata proovin roosat kleiti selga ja näe, sobib ning ostangi ära. Kas see tuleb sellest, et olengi nii eklektiline persoon, et ühe stiiliga piirdumine on võimatu või siis vastupidi mu olemus ei vaja mingeid stiile, sest hoolimata roosast kleidist olen ma ikka see sama vastik mõrd? Kas välimus ikka peegeldab sisemust? Ma ei usu tegelikult, kuigi seda eeldatakse ja enamus sellest lähtub.

4 kommentaari:

  1. Mis värvi ostetud mantel on?
    Mul sama probleem, kuna eelistan seelikuid, siis on vaja mantlit.
    Ja kui mõne sobiva leiangi, siis see on kindlasti musta värvi.

    VastaKustuta
  2. Musta-valgekirju.

    VastaKustuta
  3. Minu viimase Marks&Spenceri külastuse ajal köitsid mu pilku justnimelt mantlid. Väga palju lõikeid ja värve, niiet mul tekkis kah kiusatus. Aga ma jäin endale kindlaks ja ostsin ikka jope. Seda poodi ma ei jõua küllalt kiita, sest hinnad on palju normaalsemad kui Kaubamajas, ja kvaliteet väga korralik. Ainus halb asi on see, et seda Tartus pole :(

    VastaKustuta
  4. Hindade osas on inimesed vist selle meeletu juurdehindlusega niivõrd ära harjunud, et näiteks minu ostetud mantlit kommenteerisid kaks naisterahvast "ei tea, mis sellel viga on, et see nii odav on?".

    VastaKustuta