Leheküljed

neljapäev, oktoober 23, 2014

Teiste inimeste lapsed

Käisime eile mini ja tema sõbrannaga teatris. Lasteteatris lasteetendusel. Eks ma eeldasin, et see üks vaimne pingutus on. Mitte etenduse pärast siis, vaid ikka nende..teiste inimeste laste pärast.
Niisiis - minu seisukoht on see, et last ei maksa enne teatrisse, kinno ega kontserdile vedada, kui ta ise selle vastu huvi ei ilmuta. (Ma ei tea, mida teha, kui üldse ei ilmuta, aga õnneks meil nii ei ole läinud). Võib ju küsida, et kust see lapse huvi peaks üldse tekkima, aga näiteks telekas näidatakse ju ka etendusi ning filme, samuti saab neid dvd-lt  vaadata ning vähemalt minu lapse lasteaias on kena komme mõnel korral aastas nukuteatrit mängima kutsuda. Vanema kultuurihuvist mu meelest ei piisa, ei tasu last käekõrval kuhugi vedada  - et küll sulle meeldima hakkab! Eks iga vanem peaks oma lapse võimekust ise hinnata suutma ka - mõni laps on eriti ara verega ja pelglik. Igatahes teatris on saal pime, laval räägitakse kõva häälega ja trambitakse ringi - kui laps niigi end uues situatsioonis ebakindlalt tunneb, siis see on talle ilmselt juba liig. Ja kui laps juba kõva häälega nutab, et tema tahab koju minna, siis oleks õigem seda kuulda võtta, mitte loota, et ehk läheb üle. Mida kauem last "piinata" seda vähem tahab ta järgmine kord uuesti proovida. Pigem kahandab selline kogemus lapse tulevast kultuurihuvi.
Teine häiriv asi, mis hakkab silma tegelikult pea igal lasteüritusel - meil oli pilet juba ammu ostetud, aga maimuke jäi haigeks, no ei saa ju piletit raisku lasta! Mõni vanem on muidugi seisukohal, et "lapsed ongi koguaeg tatised!" Sel korral oli mul igatahes tunne, et kellegi kopsutükid lendavad mulle kraevahele. Võehh. Inimesed võiks mõista, et kui nende jaoks on pidevalt haige laps okei, siis mõnel teisel lapsel tekitab iga nohu tüsistusi, mida tuleb halvimal juhul antibiootikumidega ravida. Aga eks inimesi olegi erinevaid - mu kehalise õpetaja hõiskas kunagi, kuidas tema tütar oli nii kõva tegija, et käis kahepoolse kopsupõletikuga trennis edasi - ise olete süüdi, et nii nõrgukesed olete! Ja gripp pole üldse mingi haigus!
Hea, et mu laps ja tema sõbranna ikka äärmiselt eeskujuliku kasvatuse saanud on - mingi hetk kuulsin, kuidas keegi neist (hääle järgi mini, kes väitis küll, et see oli sõbranna) oma jämeda häälega vadistajaid korrale kutsus: "Olge tasaaaa!".
Eks tegelikult oli tublisid lapsi muidugi rohkem kui tõrvatilku ja ilmselt on mul kohe eriline radar tõrva peale.

4 kommentaari:

  1. Me tassisime oma seitsmeaastase jõmpsika hiljuti barokkooperit vaatama... Mitte lasteteatrisse, vaid ikka päris Estooniasse, ligi kolm tundi igavat muusikat ja itaaliakeelset laulmist. Ma tõesti ei tea, kas see tema kultuurihuvi nüüd vähendas või suurendas. Aga need "veavad käekõrval ja küll sulle meeldima hakkab" vanemad oleme me igatahes täiega.

    VastaKustuta
  2. No kui laps käes ei karju, siis peaks kõik okei olema :) Mu isa väidab, et ta vaatas umbes kolme-neljasena telekast sümfooniaorkestri esinemist, ikka algusest lõpuni.

    VastaKustuta
  3. Ma olen su postitusega väga nõus. Mu vanemad on sellised kultuurihaiged hullud. Lapsest saati veeti nii mind kui minu venda filharmooniasse, Estoniasse ooperisse ja balletti kuni vend sai piisavalt suureks, ajas selja sirgu ja palus ennast enam mitte kunagi sellistele üritustele viia. Ei viidudki enam ja Estonias ei ole ta sellest korrast alates ka kordagi, ca 30 aastat käinud. Aga minust sai samasugune kultuurihaige hull. Ma ei mäleta, et sümfoonikakontserdi kuulamine 6aastaselt oleks mulle erilisi piinu valmistanud. Mulle meeldis kõik alates minu esimesest ooperist ja balletist ja ma alati rõõmustasin, kui vanemad mind kaasa võtsid. Nukuteatrist ei osanud toona ega oska ka nüüd lugu pidada. Nii et jaa, lapsed siiski on erinevad, ka need ühe pere omad, keda koos on "sunnitud" kultuuri armastama. :D Kui seda soont ei ole, siis sundimisega väga palju ei saavuta ja see piiri tunnetamine, et millal on õige aeg lõpetada, on olulise tähtsusega. :)

    VastaKustuta
  4. Kindlasti oleneb vanusest ka palju. Mingis vanuses laps suudab juba adekvaatselt aru saada, aga viia teatrisse last, kes konkreetselt hirmust röögib, see on mu arust vale.
    Mind veeti ka igale poole ja ma ei osanud seda tollal hinnata, tagantjärele mõtlen, et tegelikult olin õnnelikum kui need, kes pole iial kunstinäitusel käinud ja teatrisse on ka saanud vaid klassiekskursiooniga. Ehk siis ilmselt "sunnin" ma ikka enda lapsi ka, aga ikka suuremana kui nad juba asjast veidi aru ka saavad.

    VastaKustuta