Leheküljed

kolmapäev, aprill 13, 2016

Taevast raskem: Kurt Cobaini elulugu

Mul oli kunagi sõber, kes ütles, et hea meelega tapaks ta enda ära, aga ei saa, sest inimesed annaksid sellele teole kindlasti mingi lihtlabase seletuse - tööl oli probleeme, armastus jäi vastamata vms. Seda, miks ta tegelikult ennast tappa tahaks, ei saa nii lihtsalt öelda - võib-olla ehk vaid nii, et "maailm ei meeldi mulle". Inimesed otsivad lihtsamaid seletusi. Inimesed tahavad teada, mida oleks pidanud tegema, et seda tegu ära hoida. Üks muusikaajaloo kuulsamaid enesetappe on kindlasti Kurt Cobaini oma. Isegi mina, toona 12-aastane saksa diskost sissevõetud Lõuna-Eesti tatikas sain koolis ühe erudeerituma klassiõe käest teada, et keegi tähtis laulja on ennast ära tapnud ja ma olen lollakas, kui teda ei tea. Mul läks veel aastaid, et teada saada, kes Kurt Cobain tegelikult oli, sest erinevalt läänemaailmast tollases Eestis mingit erilist grunge-plahvatust näha ei olnud. Raadiost lasti DJ BoBot ning "Smells Like The Only Nirvana Song You Know" oligi peamiselt kõik, mida teati.
Charles C Crossi raamat ilmus originaalis tegelikult juba 2001.aastal ning ka siin jääb silma, et see tõlgiti eesti keelde alles nüüd, samal ajal kui näiteks Robbie Williamsi elulugusid on meie keeles lausa mitu ilmunud, rääkimata igasuguste Veet Manode elulugudest. Ei ole oluline meie kultuuriruumis. Ei ole ilmselt ka aktuaalne. Alternatiivseid noori on meil siin karvaste pealinnas küll, aga üldiselt - kui paljud tänapäeva noored Nirvanat teavad? Ühest eestikeelsest arvustusest lugesin, et "1990ndate lastele räägiti Cobainist ja Nirvanast kui grunge-liikumise aluspanijatest põhikooli muusikatundides." Päriselt  ka või? Meile omal ajal ei räägitud peale süvamuusika neis tundides küll mitte midagi. Vedas neil 90ndate lastel.
Crossi kokku pandud raamat on aga iseenesest väga hea. Ma ei ole just elulugude fänn, kuid see oli selline raamat, millele sai tõesti kaasa elada hoolimata sellest, et lõpp oli ette teada. 400 intervjuud 4 aasta jooksul on muidugi tohutu töö ka, kuid tähelepanu väärib just see, kuidas need erinevad killud on üheks äärmiselt empaatiliseks looks kokku pandud. Kui teil on plaan ennast ära tappa või lihtsalt ära surra, siis põletage kindlasti oma päevikud ära. Raamatut lugedes on sageli väga ebameeldiv teise inimese mustas pesus sobramise tunne. Ja no too pesu oli ikka kole must ka. Mitte ükski väljamõeldis pole ju nii paeluv kui päris elu. Ma ei tea, võib-olla kõik inimesed ei ole nii sisemiselt katkised, häiritud ja tavamõistes ebanormaalsed, kui paljude alateadvus manab esile sitta, verd ja loibadega beebisid, võib-olla on see erandlik, kuid äkki on ikka meil kõigil elus episoode ja mõtteid, mille kohta pealtnäha normaalsed inimesed kiljataksid, et "oi kui rõve!" Selle raamatu põhjal on lihtne hukka mõista. "Jeerum küll, ta oli ikka lapsest saati ebanormaalne!" Samas just see "ebanormaalsus" teeb loo ehedaks. Kõike seda "sitta" teades, saad sa aru, et mingit muud lõppu siin tulla ei saanudki. Mitte keegi ei oleks saanud mitte midagi teha. Vaadates videosalvestisi Kurtist hakkab vähemalt minule see morbiidsus kohe silma. Loomulikult oli temalgi helgemaid hetki, kuid kõik see taandus lõpuks ikkagi sellele, et lootused, mida mõnele asjale pandi, ei õigustanud end rohkem kui lühiajaliselt ning igale õnnestumisele järgnes tunne, et suures plaanis ei muutu sellest midagi.
Minu jaoks on hämmastav see, et peale neid 400 intervjuud leidub ikka veel inimesi, kes leiavad, et tegemist oli vandenõu ja mõrvaga. Milleks mõrvata niigi surnud inimest? Miks on mõnele inimesele nii meeletult süüdlast vaja? Need inimesed hoiavad kümne küünega kinni kõigist neist väikestest küsitavustest, ignoreerides täielikult kõigi Kurti lähedaste arvamust. See, et Dave Grohl vaenas aastaid Courtneyt ega öelnud sõna kaasa ka Crossi raamatu puhul, andis aastaid alust arvata, et "ta teab midagi". Noh, tegelikult tuli välja, et ta lihtsalt ei sallinud Courtneyt, aga nüüdseks on nad ära leppinud ning seal taga ei olnud mingit müstilist saladust. Kui oleks olnud, miks ta siis vaikima oleks pidanud? Kõik Kurti kunagi tundnud inimesed on kohutava Courtney võimu all ja julgevad öelda vaid seda, mille tema heaks kiidab? Kui tõenäoline see on? Kui tõenäoline on aga see, et inimene, kes igas oma loos ja intervjuus enesetapule viitab (enesetapuga pole nimelt nii, et kes haugub, see ei hammusta vaid enamasti eelneb teole appikarje), mitu korda enesetappu katsetab, oma elust ei hooli ning on raskekujulises narkosõltuvuses, ennast lõpuks ära tapab? Raamat olevat saanud Courtney heakskiidu ja pelgalt see fakt tegevat selle ebausaldusväärseks. See nullib ära kõik muud allikad, sealhulgas Kurti eksid, kellest mõnega Courtneyl on siiani kehvad suhted (Mary Lou Lordi ahistamist Courtney poolt on raamatus ka selge sõnaga kirjeldatud) - kas ta poleks mitte neid kohti välja jätta soovinud? Oh ei, hoolimata sellest, et ta on maailma kõige lollim ja nõmedam eit, on ta siiski kriminaalgeenius? Tõsiusklikud fännid on üks hirmus sekt. Kurt oli nende silmis eksimatu, jumalik, õrn olevus, kelle kurjad kõrvalseisjad hävitasid, sest sellist jumalikkuse kehastust maa peal kaua ei taluta. Samamoodi hämmastavad mind tõsiusklikud Courtney fännid, kes fantaseerivad sellest, kuidas nad siiamaani koos oleksid ja suure õnneliku perena kuskil rantšos surematut muusikat treiksid. Raamatus avaldatud sündmuste valguses on üsnagi selge, et nende suhe oli äärmiselt destruktiivne (mida kahe sõltlase suhe muud olla saabki) ning nad ei olnud kumbki piisavalt küps eluterve kooseksisteerimise jaoks. Kurti jaoks oli heroiin isiklik valik, mitte kogemata nõela otsa kukkumine. See oli osa temast ning oma muid probleeme lahendamata ei oleks ta võõrutusest mitte midagi võitnud. Tema müstiline kõhuprobleem muutis ta eluviisi sunniviisiliselt narkari omaks (ta ei saanud süüa, kannatas valudes, oksendas verd), millele ainsaks leevenduseks olid opiaadid - kui ma pean niikuinii elama kui narkar, miks mitte siis ollagi narkar, koos selle valiku positiivse poolega (kõhuvalu vähenemine)?
Igatahes raamat,  mida lugedes on raske neutraalseks jääda ja mitte kaasa elada. Vähemalt mitte minusugusel, kes oskab empaatiat tunda rohkem võõraste kui end ümbritsevate inimeste suhtes. Empaatiat nimetas Kurt ka oma enesetapukirjas üheks peamiseks teo põhjuseks.
Kas mõne inimese elu võib nii puntrasse joosta, et muud võimalust enam pole? Ma arvan, et mitte, kuid võimalik on, et inimene ei suuda enam mingit muud võimalust näha. Maailm on siiski rohkem meie peas, kui meie ümber.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar