Leheküljed

reede, november 04, 2016

Tööteema - uued ametid ja rollikonflikt

On olemas ameteid, mille sisust saad kohe kenasti aru (müüja, õpetaja, raamatupidaja, ehitaja jms), kuid üha rohkem on tekkinud neid, mille nimetus ei reeda kuidagi, mis tegevusi selline ametikoht tegelikult ette näeb  - igasugu konsultandid, koordineerijad, nõunikud, assistendid jne. Alati, kui ma vaatan töökuulutusi, domineerivad just sellised ametid. Teate, ma kardan selliseid kohti! Miks? Kohe seletan.

Ma räägin natuke enda tööst. Mis on minu tööülesanded. No need saab kenasti ühe lausega kokku võtta tegelikult: dokumendid tulevad sisse, mina trükin dokumendist vajaliku info programmi. Kõik. Korra nädalas kontrollin teatud dokumente ja saadan need minema ka, aga üldiselt pole isegi see minu töö oluline osa. Keskmiselt korra paari aasta jooksul on mingi personaliga seotud teema ka. Põhimõtteliselt rutiinne liinitöö  - kala tuleb, lõikan pea maha, kala läheb. Varem nii lihtne ei olnud, siis vahel ikka kirjutati mulle ja pidi mingeid rutiiniväliseid asju ka tegema. Ma kohe kartsin seda postkasti märguannet  - no mis nad jälle tahavad! Laske mul rahus olla! Nüüd ei tüüta mind enam keegi, postkasti ei lülita enam sissegi. Mulle väga sobib selline rutiin, keegi ei käsuta, kuskilt ei ilmu käsku, et tee täna ära need ja need asjad, lihtsalt ilmuvad failid, kui elav etteheide - näe, meid on täna 600 ja me ootame! Panen klapid pähe ja valin muusika välja, piilun vahepeal Internetti ja kui faile väga palju pole, siis kirjutan blogi või tegelen muu meelelahutusega.

Kas mul selleks oli seda kahte magistrit vaja, et niimoodi vegeteerida? Ma võiks öelda, et just selleks oligi, ma saan seda endale lubada, muidu peaksin äkki kusagil sebima ja ennast tõestama. Olen seda ka teinud ja enam ei tahaks. Ma nimelt ei kannata, kui mul ei ole konkreetseid tööülesandeid, olen ilmselt harjunud koolieluga, kus anti ülesanne, täitsid selle ära ja oligi tore. Aga mis ülesanne on "mingite asutustevahelise suhtlemise koordineerimine"? Ma olen näiteks koordineerinud arengukava koostamist. Jube, jube töö! Käi pinda mingile endast kõrgemale instantsile, et too saadaks mingid sinu jaoks hoomamatud dokumendid teisele endast kõrgemale instantsile, kui ei saada, oled süüdi sina, väike mutrike arendusnõunik, kellel pole mingeid vahendeidki sundimaks kedagi midagi tegema. Aga kui on tegemata, siis miks ei koordineeritud seda asutustevahelist suhtlemist! Jäle. Eriti lõbus on sellist tööd teha, kui sulle mingit mentorit ei määrata - otsime särasilmset ja energilist inimest, kes meie organisatsiooni arendaks! Visatakse mingid kaustad ette, näe, vaata, eelmine inimene sebis midagi nende paberitega, sina tee rohkem ja tee paremini! Õudusunenägu! Eriti olukorras, kus sind see väga ei huvitagi. Aga mida huvitavat on mingi tööstusettevõtte vms arendamises, aga just sellistesse üdini igavatesse ettevõtetesse neid inimesi sageli otsitakse. Oleks ambitsioonikust, siis võib-olla suudaks sellest taganttõukejõudu leida, aga teeselda, et "issand kui ägedaid mutreid ja kolbe me toodame, ma tahan sellest kõike teada!", no ei suuda. Kõik sellised sebimistööd nõuavad sisemist kirge ja huvi teema vastu, kuid kui palju on tegelikult enamikele igavaid ettevõtteid! Et sellist tööd teha, pead ise asjasse uskuma, muidu ei viitsi sa teha rohkem kui miinimumi. Ma ei tea, kust võtavad inimesed energia, et koordineerida EL-i asutuste tööd (mu viimase magistritöö esialgne teema oli seotud EL dokumentatsiooniga, ma ei suutnud, need dokumendid olid nii igavad), assisteerida vetsupotte tootvas firmas, nõustada uue tehase ehitamist Poola jne. Aga no inimeste huvialad on erinevad.

Olin kunagi ka logistik-ostujuht. Mis mulle meeldis, oli kauba väljasaatmine - saatelehtede vormistamine, koguste klappimise võrdlemine jms. Kõik, mis puudutas vähem rutiinseid asju tekitas minus aga hirmu - suhtlemine klientide, tarnijatega jne  - liiga palju muutuvaid faktoreid, liiga palju stressi. Andke mulle mu tabel ja las ma võrdlen numbreid. Imelik on, et ega ma muidu mingi sotsiofoob ju pole. Ma olen lihtsalt harjunud poole oma elust koolis käima ja vähemalt vanasti käis koolis asi nii, et ülesanded tehti üksinda vaikselt nohistades ära. Viimasel ajal on jah mingid grupitööd ka tekkinud, aga neid ma samuti vihkasin. Ei ole meeskonnamängija, ei ole. Nõme on see, et alles täiskasvanuna saad aru, et peaksid eelduste kohaselt raamatuid pidama, koodi kirjutama, statistikat kokku panema, tõlkima vms. Toonased karjääritestid aga pakkusid mulle hoopis esinejatüüpi loomingulisi elukutseid - kunstnik, kirjanik, näitleja, muusik! Aga need ei arvestanud sellega, et esinejatüüp olen ma pigem eraelus, seal võin end vabalt tunda, aga töösituatsioonis ma niimoodi lavale astuda ei oska (mu meelest paljudel ametilt esinejail on hoopis vastupidi). Pealegi on esinejatüübi realiseerumiseks vaja ka annet.

Minusugustel on vist raske, selliseid omaette nohisemise töökohti jääb üha vähemaks. Inimesi tuleb juurde, on vaja nendevahelist suhtlust koordineerida, inimesi assisteerida, võrgustikke arendada. Praegu ma istun ka avatud kontoris, aga mul on kõrvaklapid, millega ma enda pisikesse maailma sulgun. Blogi kirjutades näiteks panen need niisama ilma muusikata pähe, et ümbritsevat summutada. Meil on siin kõik sellised vaiksed, aga tulge meiega baari ja lõbusamaid inimesi pole! Öelge siis, introvert või ekstravert? Mina küll ei tea.

13 kommentaari:

  1. Minu lemmikuim kontoritöö oli siis kui ma sisestasin ainult arveid.

    Tuled tööle, kannan portsu sisse ja siis mõningase pausi järel ehk veel ühe ja lähed koju.

    Eelmises töökohas oli mu ametijuhend nii laialivalguv ja mittemidagiütlev, et lausa paha hakkas. Seda enam kasutasid ülemused seda ära, et järjest uusi lisatööülesandeid anda.

    Aga vinguda ei saa ju, ametijuhendis on kirjas ju "aitab kaasa osakonna toimimisele" jne.

    Kui üks inimene teeb lõpuks kõigi tööd, siis ta ei saa enda tööd hästi tehtud.

    Pooldan ka monotööd.

    Suhelda ka ei viitsi kolleegidega, aitamine võrdub sellega " palun tee minu eest ära, pliis, pliis" .

    VastaKustuta
  2. No a kas pole tore, kui sa paned inimesed kokku - olgu siis kahest asutusest või sama ettevõtte kahest harust vms - ja näitad neile, et kui nad teeks tööd koos või samal viisil, saaks mõlemalt parem?

    Või näitad, et näed, siin on mingi ressurss või vahend või teadmine, mida sa saaks kasutada?

    Arendamine või koordineerimine peaks viima selleni, et midagi tehakse paremini. Odavamalt, kiiremini, juba ära proovitud viisil, kellegi teise abil.

    Ma näiteks istun praegu üritusel, kus pmst jagatakse raha, täpsemalt räägitakse raa jagamise tingimustest. Peaaegu ükski Eesti ettevõtte pole abikõlbulikkuse jaoks piisavalt suur. Ainus võimalus on teha sedasama "koordineerimist". Teil on selline plaan ja neil selline, ehk panete seljad kokku ja lähete võtaks selle raha ära? Sest muidu on pudrupaja ääres ainult lõunaeurooplased, kes on sisuliselt meist sajandi võrra maas, aga kel kerjamise oskus ja julgus kultuuris sees?

    VastaKustuta
  3. ahh, ma peaks sellest hoopis postituse kirjutama. Aga ma loen ühe samal teemal raamatu läbi siis.

    Ma olen pea eluaaeg teinud tööd, kus koormuse st tööülesanded määran endale ise. Põhimõtteliselt võiks ma päev otsa mitte midagi teha ja midagi ei juhtuks. Aga ma olen nii tubli.
    Ja mind motiveerib just see, et MINA ise saan muuta ja mõjutada. Mulle meeldib, et ma näen konkreetset tulemust. Rutiinsed tööd annavad selle tunde- midagi sai tehtud- kindlasti kiiremini kätte.
    Aga kuna ma olen töötanud nii suurtes kui ka väikestes firmades, siis tean, kui oluline on võimalus ise protsesse mõjutada.
    Suhtlemine on harjutamise asi. Ja mulle meeldib mängida. Rolle. Sest mis see muud, kui rollimäng on. Ma olen nüüd asjalik, professionaalne ja täiskasvanud inimene...:)

    Su postituste põhjal mulle tundub, et me oleme väga sarnased inimesed. seetõttu oli seekord päris üllatav postitus.

    Ma arvan, et Sa oled nii noor veel, et viimane aeg on mugavustsoonist välja astuda, ja mingi normaalne töö leida. Paberite sorteerimiseks oled Sa ilmselgelt liiga hea. Ei tohi niimoodi elu raisata.,

    VastaKustuta
  4. dokumendid tulevad sisse, mina trükin dokumendist vajaliku info programmi.
    Mina näiteks sellist tööd teha ei saaks. Mul tuleks KOHE sisemine blokk või protest ette. Miks see "keegi" ise "vajalikku infot" "programmi" ei tipi? Miks hakkaks kohe sebima, et iseennast süsteemist välja lõigata. Tõenäoliselt see ei õnnestuks :) ja siis ma nutaks patja, et issand milline feil.

    Ja kui näen kedagi teist sama asja tegemas, siis panen kisama. Viimati EMO-s küsiti mu töökohta ja ma panin lõugama.
    1) MIKS TEIL SEDA VAJA ON???
    2) RIIK JUST TEGI TÖÖTAMISE REGISTRI, nii et kui te päriselt seda infot vajate, siis võtke sealt. Minu käest ei saa! Minge lugege riigi infoühiskonna poliitikast ühekordsuse põhimõte uuesti üle!
    Ma saan aru, et EMO registraatori-mutrike pole milleski süüdi, tema täidab vaid käsku, aga MINA EI OLE NÕUS!!!

    VastaKustuta
  5. Hmmm, mul on vist see teema, et "jätke mind rahule, las ma olen rahus, mine ei sega teid, teie ärge tüüdake mind".
    Selle mugavustsooniga seoses, oli ka FB-s just ükspäev - et aga miks peaks sellest välja tulema? Olevat mingi koolitus olnud sellest ja siis osad minusugused kaebasid, et nad tahaks just koolitust selle kohta, kuidas mugavustsooni sisse saada. Ma ei oska hetkel hinnata seda, mida mugavustsoonist välja tulemine mulle juurde annaks. Kindlasti mõjutab seda ka mu kogemus 23-aastasena ministeeriumi nõunikuks olemisest - ümbritsetud kõrge saavutusvajadusega töönarkomaanidest, kellega ma absoluutselt suhestuda ei osanud ja ilge deprekaga lõpetasin, sest tundsin end nende keskel lolli ja laisana. Suure energiatasemega inimesed väsitavad mind õudselt, ma tahaks vaikselt "tiksuda".

    VastaKustuta
  6. Sel nädalal saab mul 11. aasta siin dokumente sisestada muide. Mu mehel ka. Üldse on meil siin minimaalne kaadrivoolavus, hetkel on kuuest töötajast viiel staaž julgelt üle 5 aasta.

    VastaKustuta
  7. No üks asi on mugavus. Aga kui sa näed kohta, kus maailm ei ole ideaalne ja sina saaks midagi parandada - kasvõi näpuga näidates ja vingudes :) - kuidas sa jätad näitamata ja vingumata? :)))

    VastaKustuta
  8. No meil on tegelikult programm, mis enamiku infost ise faili lisab, kahjuks inimeste jubeda käekirja lugemiseks ei ole see ideaalne ega saagi ilmselt kunagi olema. Miks see keegi, kel infot vaja on, seda ise ei trüki? Sest ta tahab seda odavamalt saada ja meie Ida-Euroopas teeme odavamalt. Eks nad on proovinud veel odavamatesse riikidesse ka laieneda, kuid tuleb välja, et asiaat või hindu ei suuda nii hästi käekirja lugeda. Meie hirm on just see, et keegi mõtleb välja, et paberblankette polegi tarvis, aga õnneks niimoodi loogiliselt mujal ei mõelda (nagu Eestis vähemalt ideeliselt).

    VastaKustuta
  9. Kaur, A. rakendab samasugust suhtumist (et kui asjad ei kulge täiuslikult, hakkab kohe nuputama, kuidas paremaks teha) kodumajapidamises ja laiab vahetevahel, et tema keskmine nimi on Feng Šui. Kui näiteks näeb, et kellelgi on kingad laokil, hakkab nuputama, kuhu kingariiul teha, et enam ei oleks laokil jne. kõik peamiselt selle mõttega, et "energia, see tähendab, mina, saaks vabalt liikuda".

    VastaKustuta
  10. Mina valin sel juhul teise Kauri poolt esitletud variandi, ehk siis näitan näpuga ja vingun, et "keegi" peaks nüüd midagi tegema. Mitte mina muidugi, aga keegi. Meil siin on kahjuks näha, et kõik teised on sama mentaliteediga ja ühtki tegelikku tegijat pole, seega ei viitsi enam vinguda ka.

    VastaKustuta
  11. No just. Marca puhul mõtleks ma kohe, kuidas teha lahendus, et need lääne-euroopa vms kaalikad saaks oma ankeedid ise arvutisse panna (ilma andmesisestaja vahekihita) - teenuse vahendamine on pikas plaanis tulutoovam kui osutamine. Heal juhul saaks selle teenuse veel kellegi kolmanda (SF vms) rahaga üles ehitada ja siis oleks hoopistükkis edev seis.

    VastaKustuta
  12. Kusjuures ametlikult mingeid Ida-Euroopa andmesisestajaid ilmselt enamike klientide jaoks olemas polegi. Nad lihtsalt usuvad, et meil on nii edumeelne programm, mis mingil imeväel käsikirjalise teksti ära tunneb ja vigadeta esitab. Ma kardan, et paljud kliendid ei usaldaks mingeid kahtlasi post-sovjette nende isikuandmetega toimetama. Ametlikul kodulehel pole emafirmal (enam) sõnagi mingist Eesti osakonnast.

    VastaKustuta
  13. Te olete nagu Pratchetti väikesed deemonid taskukellade ja fotokate ja teiste aparaatide sees :D

    VastaKustuta