Leheküljed

kolmapäev, jaanuar 18, 2017

Michel Houellebecq. Alistumine

Niisiis, lõpuks jõudis see ka minuni. Kuigi väga palju arvamusi on juba avaldatud, siis kavatsen ma ka enda oma kirja panna, sest pole selles lihtsalt siiani 100% ühel meelel (endaga siis, noh).

Olin valmis millekski masendavaks, häirivaks, hullemaks kui Houellebecq´i eelnevad romaanid ja ma olin seda lugema hakates ka väääga pahas tujus. Esiteks üllatas raamatu lühidus - selline pisike novellike ja niipalju kisa? Sai ühe jutiga töö juures läbi loetud.

Algus oli mu meelest väga ilus ja hästi kirjutatud. See peategelase ja Huysmansi suhe, inimese ja kirjanduse suhe üldse, inimese ja kirjutamise suhe. (Täiesti teemaväliselt - blogija küll enamasti mõtleb oma teemad peas valmis, aga kas ta suudaks neid ka samamoodi RÄÄKIDA kui kirja panna? Pigem mitte.)

Siis aga, leheküljel 10 tabas mind totaalne deja vu - see suhete anatoomia, esimesed suhted kui peaproovid abieluks jne jutt. Kas keegi avaldas kusagil sellest katkendi või tegeleb Houellebecq oma tekstide taaskasutusega? Sest täie kindlusega olin ma seda kõike juba temalt lugenud. Mitte, et Houellebecq ei tegeleks üldjoontes üldse ühe ja sama loo erinevate tahkude alt kirja panemisega...

Minu jaoks oli see raamat kokkuvõttes päris lõbus. No kes julgeb öelda, et see ei ole huumor  - "meestevaheline vestlus kui pidev kõikumine pederastia ja duelli vahel" (lk 39) või selline kuldaväärt tsitaat: "Teisi inimesi on raske mõista, on raske teada saada, mis on peidus nende südamepõhjas ja ilma alkoholi abita ei suudaks me seda võib-olla kunagi." (lk 110). Peategelases mina mingit jubedat monstruminimest ei näeks, pigem on ta üks kurva kuju rüütel, kelle jaoks on viinamarjad hapud ning kes jonnakalt usub, et ka kõigi teiste elu on niisama õnnetu kui tema oma. Etterutates julgen öelda, et ka loo lõpplahendus kinnitab mu meelest seda arusaama, et peategelane on karikatuur.

Vastikuks muutus lugemine alles siis, kui esile kerkis Rediger - endisest katoliiklasest uus-islamiusuline, kes uut korda jutlustas ja selle toel ülikooli rektoriks ülendati. Tema arusaami elust on häiriv lugeda, kuid samas tuleb silmas pidada ka seda, mida ta ütleb - temasuguse omakasupüüdliku võimumehe jaoks on kõige võikam element ateist-humanist. Katoliiklase ja paremäärmuslase annab palju lihtsamalt ümber programmeerida. Kõige, tema meelest halva allikaks on individualism - usus elamine sisaldab endas aga individualismi surma, sellest ka raamatu nimi "Alistumine". Loomulikult ei alistu kõik sugugi võrdsel määral, mõned on ikka võrdsemad ja siin tuleb mu meelest taas mängu see hapude viinamarjade teema - individualismi kadu on eelkõige positiivne nende jaoks, kes peavad oma elu kannatuseks. Või üldistades pea kõigi revolutsioonide põhituuma - hakaku nüüd lõpuks halb neil, kel enne oli hea.
P.S "Inimliku õnne tipp seisneb jäägitus alistumises" meenutab minu jaoks A. Huxley "Hea uue ilma" ideed - leppimist oma rolliga ühiskonnas, igasuguste teravamate tunnete puudumist, vastuhakust mitte mõtlemist. Või noh, see on nii enamike düstoopiate puhul vist. Ja kas me mingil määral juba ei elagi säärases ühiskonnas - las see kolmas maailm kannatab, nad ongi sellised lollid ja alamad inimesed, aga kui mängu tuleb see, et meist tahetakse ühtlane alluv mass teha (mida me jälle teistpidi ka oleme, kapitalismi orjad) siis seda me kohe kuidagi ei tahaks.

Huvitav, mis vimma see Houellebecq just ülikoolide vastu tundis, et ta õppejõude koledate vanameestena kujutas, kes muidu naist ei saa, kui usuvendade sobingu tulemusel? Loomulikult inimesed ongi äärmiselt kohanemisvõimelised, eks vägagi paljudel tuleks ka šariaadiseadustega kohanemine valutult välja ja võib-olla olen mina lihtsalt väga naiivne, aga raamat jättis mulle pigem karikatuuri kui ohtliku tõekuulutuse mulje. Ma ikka arvan, et Redigeri-sugused ei suuda kunagi meie ühiskonnas keskaega taaselustada, sest nende retoorika on juba paberilt lugedes liiga tülgastav ja vastuhakku noriv ning koledaid kiimas vanamehi pole nii palju kui Houellebecq´i raamatuis.

Sarnaseid õudusromaane eesootavast ning sageli samadel alustel (patriarhaat, ühine usk, karmid seadused) üles ehitatud düstoopiast on ennegi kirjutatud, "Alistumise" nõrk koht on mu meelest just see, mis sellest sensatsiooni tegi, ehk siis tegevuse lähitulevikku paigutamine ja konkreetsete isikutega sidumine. Või on Houellebecq tõesti Kassandra?

16 kommentaari:

  1. Ma pole nõus sellega. et

    et Redigeri-sugused ei suuda kunagi meie ühiskonnas keskaega taaselustada, sest nende retoorika on juba paberilt lugedes liiga tülgastav ja vastuhakku noriv ning koledaid kiimas vanamehi pole nii palju kui Houellebecq´i raamatuis.

    Inimesed on uskumatult kohanemisvõimelised. Alusta või Ukraina okupeerimisest või vaata mis praegu trumpiga toimub. Ma toon taas näiteks selle Norra seriaali " Okupatsioon".
    Alguses on uskumatus, eitamine- " ma kolin Kanadasse, kui Trump presidendiks saab".
    ja siis järjest tuleb... ag tegelikult on tal ju mõnes mõtets õigus ka, ja ega ta ju nii hull polegi, ja las ehitavad selle tara minu elu läheb ju ikka vanamoodi edasi jne jne jne.

    Kõigest saab uus normaalsus. Ära siis käi miniseelikuga, ära siis paku lasteaias sealiha...

    Kas just täpselt nii läheb nagu MH kirjutab. Aga Prantsusmaal on ees valimised ja midagi seal kindlasti muutub ja tuleb.

    VastaKustuta
  2. Jah, see on see koht, kus iial ei või teada. Üldiselt inimesed siiski lähevad tänavale väiksemategi piirangute põhjal, eriti kui on näha, et need on vaid ühe huvigrupi algatus. Samas inimliigi edukuse peamiseks aluseks on tõesti kohanemisvõime.
    Lootust andis raamatus ka see, et juudid ju lasid jalga.
    Või noh, meie endagi okupatsioonid, osad lasid jalga, teised tegelesid põrandaaluse vastupanuga, ainult teatud grupp läks uue ideoloogiaga rõõmsalt kaasa ning meie puhul oli veel tegemist relvastatud okupatsiooniga, mitte vaikselt imbuva paradigma muutusega. Kuigi võib-olla on niimoodi hoopis lihtsam asja üle võtta, kui toore jõuga? Raamatus käis see asi ikka kuidagi väga üleöö minu jaoks.

    VastaKustuta
  3. Jaa! Ma tahtsin ka selle lk 39 tsitaadi endale välja kirjutada.

    Ülikoolidest ja intellektuaalidest kirjutab H ehk seepärast, et neid ta tunneb? Vananeva rekkajuhi mõtteilmaga ei pruugi ta nii kursis olla.

    Tõekuulutus vs karikatuur:
    Ei usu mina, et kirjanikud, hambad ristis, midagi kuulutaks. Mõni üksik hull ehk. Üldiselt kirjutatakse ikka enda ja lugeja lõbuks, või raha teenimiseks, või kuna kusagilt jäi mingi idee üle ja seda ei tasu ripakile jätta.

    VastaKustuta
  4. See ülikoolide teema jäi mulle silma seetõttu, et raamatu lõpus olid tänusõnad kellelegi selle eest, et too/nemad (mul pole raamatut hetkel käepärast) Houellebecq´ile akadeemilist maailma tutvustas ehk siis justkui ei olnud tal väga neid kokkupuuteid? Muidugi võib olla, et sellelt allikalt sai ta vaid tehnilist laadi infot a la kuidas valitakse rektoreid jms.

    VastaKustuta
  5. Ma ei kasutaks väljendit "keskaja taaselustamine", sest isegi kui toonane aeg oli praeguste standardite järgi kaunis metsik, siis sellist keskset totaalset kontrolli üksikisiku iga tegemise ja eraelu üle, nagu tänapäeva fundakad kehtestada tahavad või üritavad, ei olnud. Aga mis puutub kõva käe ja/või nn. "traditsiooniliste väärtuste" ihalusse, siis see on kindlasti just praegu olemas. EKRE ja SAPTK on kõige värvikamad esindajad, aga kindlasti on selliseid ihasid ka väljaspool neid. Vt netikommentaariume - vaevalt, et kõik, kes tahavad, et oleks kindel kord ja võimalikult kõva käega kehtestatud, nende rühmituste liikmed on. Kõigile ei sobi psüühiliselt liberalism ega pluralism.

    VastaKustuta
  6. (kui ma rääkisin, kes on "kõige värvikamad esindajad", pidasin ma muidugi Eestit silmas. Eesti tundub üha enam nagu maailmapoliitika miniparoodia, selline nunnu.)

    VastaKustuta
  7. Ma olen sellega kõik nõus, aga ometi kujutan ette, et kusagil on piir, millest isegi need kõva käe pooldajad üle ei tahaks astuda. Et totaalse kontrolli kehtestamine on ikka midagi muud, kui selle ihalemine. Kuigi ma tunnistan, et see on vist sama ohtlik seisukoht, kui ühe mu tuttava EKRE toetaja arvamus, et kui nad võimule tulevad, ega nad niikuinii oma kõige hullemaid lubadusi ei realiseeri.

    A see on väga hästi öeldud "psüühiliselt ei sobi liberalism ega pluralism" - ega vist muudmoodi kui psüühiliste eripäradega seletada ei saa, mingit minu jaoks loogilist seletust pole, miks mõnele on vastuvõetamatu "ela, ja lase teistel elada".

    VastaKustuta
  8. Notsu, sa oled lugenud seda uurimust, kus Trumpi toetust korreleeriti valijate kõikvõimalike sotsiaalsete parameetritega? Ja leiti, et üks ja piisav karakteristik on just autoritaarsus (või autoritaarsuse soov)? Küsiti küsimusi "kas lapsed peaks olema pigem uudishimulikud või sõnakuulelikud" jne ja Trumpi-lembus seondus just sellega.

    Miks inimeste erinevus loogiliselt seletamatu on? Kui inimesed on pikad ja lühikesed, siis on loogiline, et ka iseloomudes ja veendumustes on erinevused?

    VastaKustuta
  9. Kuule, pane oma settingud nii, et saaks vastata konkreetsele kommentaarile :D

    kohanemisvõimest rääkisin ka ma oma kokkuvõttes selle raamatu kohta. Ja mulle ei jäänud silma juudid vaid hoopis asiaadid.
    Kes elasid sealsamas täiesti teiste reeglite järgi ja jätkasid sedasama ka peale islami nn kehtestamist.
    Ehk siis nemad ei kohanenud ja seda mittekohanemist austati.

    Väidetavalt jäävad looduses ellu liigid, mis kohanevad. Ju see ongi nii, aga mis hinnaga.

    VastaKustuta
  10. Kaur: no ses mõttes ongi seletamatu, et kuidagi loogiliselt ei oska ma seda põhjendada, see lihtsalt on. Ah, ma ei oska ka seletada :)
    Indigoaalane: jah, asiaadid ma unustasin tõesti ära, see oli üks huvitav nüanss küll, kuigi mu meelest põhjendas H. seda nende üldise arvukusega. Neid on nii palju, et nende vastu niikuinii ei saa, parem jätta nad rahule?
    Kes teab, kuidas neid settinguid nii panna, et saaks konkreetsele kommentaarile vastata?

    VastaKustuta
  11. Asiaadid - ma arvan, et MH ei osanud nendega midagi peale hakata ja ei tahtnud raamatusse veel mingeid liine lisada, seega jättis ta need lihtsalt käppimata. Hea valik minu arust, raamatud on kõik niigi liiga keerulised, rohkem keskendumist ühele teemale teeb kõigile head ja MH-le tema varasemate telliste valguses eriti.

    VastaKustuta
  12. mul on ka blogger, aga ma enam ei mäleta, kuidas ma sain. Peab natuke guugeldama ja meelde tuletama ( see on siis see kommentaaride settingu osas)

    VastaKustuta
  13. https://www.powr.io/tutorials/how-to-add-comments-widget-to-your-blogger-site

    Siin on õpetus

    VastaKustuta
  14. Äkki oleks autoritaarsuse kohta huvitav lugeda ka Adorno kunagist artiklit, kus ta läheneb fašismile (mh sellele, miks inimesi kõnede irratsionaalsus mitte ei häiri, vaid kuidas see ongi just ligitõmbav) freudistliku nurga alt.
    http://freudians.org/wp-content/uploads/2014/09/Adorno_Freudian_Theory_Pattern_Fascist_Propaganda.pdf

    notsu

    VastaKustuta
  15. KR: selle vidinaga on kommentaaride kommenteerimine siiski ainult tasulises versioonis.
    notsu: aitäh artiklit jagamast, ma pärastpoole loen :)

    VastaKustuta
  16. Küll bloggeris paistab see keeruline olevat. Wordpressis tuli lihtsalt settingutes natuke surkida.

    VastaKustuta