Leheküljed

esmaspäev, märts 20, 2017

Milan Kundera. Olemise talumatu kergus

On kahte sorti kirjanikke - ühed, kes kirjutavad üles lugusid ning teised, kes tahavad kirjutatuga tingimata midagi öelda. Mulle tundub, et esimesed ei ole niiväga ambitsioonikad, neile lihtsalt istub kirjutamine ja nad panevad elu paberile nii, nagu neile paistab ja kui väga hästi läheb, avastab keegi, et nendes lugudes on midagi sees ja kutsub ka teisi lugema. Teine variant on eneseteadlikum - ta teab, et tal on midagi öelda ja ta püüab oma kirjutamisannet selleks ära kasutada. Lihtne on üle pingutada, paljudel on ju tunne, et neil on läbi löömiseks vaid üks võimalus ning siis loomulikult pannakse kogu oma ideedepagas ühte loosse. Tulemuseks võib olla eneseabiõpik, mitte lugu. Või kogumik arvamuslugudest. Mõned, kes oma elutarkused eriti kergesti loetavasse vormi on pakendanud, saavad tihti ka kole kuulsaks, kuid alati ei ole seesugused raamatud midagi minu maitse jaoks. Paulo Coelho näiteks. Oleksid justkui lood, aga õpetussõnad piiluvad ridade vahelt, lootuses leida koha mõtteterana päikeseloojanguga foto taustal kellegi FB seinal.

Milan Kundera "Olemise talumatu kergus" on ses osas hoopis teistsugune ja julgem raamat. Lisaks sellele, et pealkiri kandideerib kohe kindlasti maailma parima omale, on ka selle jutustamisviis erakordne. Nimelt ei püüa autor ennast kuidagi maskeerida, vaid tunnistab avalikult, et lugu ning selle tegelased on selgelt ideede näitlikustamiseks ellu kutsutud. Ta ei kohku tagasi ka selliselt "stiilivääratuselt", nagu keset lugu järsku autori positsioonilt selgituste andmiselt: "Romaan ei ole autori pihtimus, vaid uurimus sellest, mida kujutab endast inimelu lõksus, milleks on muutunud maailm. Kuid aitab. Naaseme Tomaše juurde." (lk 212): "Käesoleva romaani kolmandas osas jutustasin ma poolpaljast Sabinast, kuidas ta seisab, kõvakübar peas, riietatud Tomaše kõrval. Tollal ma ühest asjast vaikisin." (lk 238)

Nüüd võib jääda mulje, et tegemist on kuidagi tüütult kliinilise teosega, seda aga "Olemise talumatu kergus" kindlasti pole. Lugu on konstrueeritusest hoolimata kaasahaarav, eluline ja noh, hästi läbimõeldud. Peab olema tõeline geenius, et need kaks poolt - ideede (või uurimuse, nagu autor ise ütleb) edasiandmine ja ladus lugu niimoodi tasakaalus oleksid. Uurimuse teema pole aga sugugi kitsas vaid hõlmab endas nii inimelu paradokse kui ka maailma ajalugu ühe õnnetu kommunismi haardesse jäänud riigi vaatenurgast ja valikutest lähtudes. Siin tekkis mul mitu korda paralleel Sofi Oksase ja tema lugudega. Kunderal välis-tšehhina on üsna sarnane missioon. Meile, eestlastele, eriti tuttav teema. Kui Oksasele heidetakse ette Nõukogude elu koleduste esiletoomist, siis ega Kundera leebem pole, ka tema ei pigista silma kinni fakti juures, et osa represseerivatest rollidest võtsid enda õlule omad, mitte okupandid. Kundera on küll oluliselt kliinilisem, emotsioonivabam ega lasku "räpastesse detailidesse" - kärbseid, verd ja vägistamist siit ei leia, ehk on mõnel lihtsam lugeda.

Sitta, seksi ja teoloogiat leiab aga küll, olge ette hoiatatud. Väga palju sellist, millest igaühest annaks eraldi uurimustöö kirjutada. Aga miks siis ikka on elada nii talumatult kerge? "Inimelu elatakse ainult üks kord ja seepärast pole meil võimalik kindlaks teha, millised meie otsused olid head ja millised olid halvad. Me võime antud olukorras otsustada ainult üks kord ja meile pole antud teist, kolmandat, neljandat elu, et me võiksime erinevaid otsuseid võrrelda." (lk 213) Kui tulevikku ette näha pole võimalik, kasutame otsuste tegemisel oma ainukest olemasolevat infoallikat - minevikukogemust. See aga on igaühel erinev. Kundera näitab väga ilmekalt ära selle, kuidas need lahknevused inimeste vahele erimeelsusi loovad - me saame samadest asjadest absoluutselt erinevalt aru, samadel nähtustel on erinevate inimeste jaoks erinevad tähendused, nendega seonduvad vastuolulised mälestused jne, ning kuidas kõik need esmapilgul vähetähtsad asjad suhteid ja saatusi mõjutavad.

Üsna õhuke raamat, milles sisaldub kordades rohkem kui kaanetutvus hõlmab - tõepoolest "uurimus sellest, mida kujutab endast inimelu (totalitaarse režiimi tingimustes)".

6 kommentaari:

  1. Huvitav. Minust läks see raamat läbi, aint üks võrdlus mingite naise kehakujude ja vaimsete püüdluste kohta (üks nagu pürgis vaimselt kõrgustesse, ent raske tagumik rebis alla tagasi, teine oli vaimselt ligi maad, aga keha nagu lennutaks teda üles) jäi meelde. Kõik muu oli suva - mitte kohutavalt igav, siis ma oleks raamatu pooleli jätt, lihtsalt suva.
    "Ahah" oleks mu kokkuvõte. Tõsi, ma lugesin seda mingi 25 aastat tagasi umbes. Vbla nüüd hindaksin natuke paremini - või ei viitsiks üldse lõpuni lugeda. Jaa, me kõik näeme maailma omamoodi, lähtuvalt omaenda kogemustest, elementaarne ju, Watson?

    VastaKustuta
  2. Mul on selle raamatuga mälestuse, et teismelisest peast vaimustas tohutult; hiljem teisel ülelugemisel tundus skemaatiline ja see, et autor illustreerib oma ideid, kargas liiga näkku (see tuntud tõde, et kui raamatu kohta saab liiga lihtsalt öelda "mida autor tahtis raamatuga öelda", siis poleks raamatut tegelikult vaja). Mine tea, mismoodi ta kolmandal korral tunduks.

    VastaKustuta
  3. *"mul on selle raamatuga mälestus"

    Klahvid on liiga lobedad, riiva ainult korraks möödaminnes ja juba tuleb täht.

    VastaKustuta
  4. Raamat jättis mulle kunagi väga sügava jälje. Raamat jäi sõrmede külge kinni pealkirja pärast. Lugema hakates oli selles midagi, mis mind väga sügavalt puudutas ja asjade üle väga mõtlema pani. Ilmselgelt seotus ajastu, tolle aja eneseotsingute ja kõik mis veel.

    Teist korda võtsin raamatu kätte, kui olin semiootika vastu lähemat huvi tundnud ja autori kohta rohkem teada saanud. Olen paar korda hiljem veel lugenud, siis olid teised tunded, kuid ka mina olin noiks aegadeks juba teisemaks saanud.

    Minu jaoks on see raamat sarjast "kas kõnetab või jätab külmaks" ja nii mõnedki impulsid pärinevad justnimelt selle lugemisest.

    VastaKustuta
  5. Meil oli see ka koolis vist soovitusliku kirjanduse nimekirjas, aga toona mul oli vaja elu elada ja raamatuteni jõudsin harva, siiski jäi see raamat juba nime poolest meelde. (Praegu "konservatiivse täiskasvanuna" mõtlesin küll, et vau! sellist raamatut lastele soovitada, aga ilmselt ma alahindan siin teismelisi).

    Lugesin ka teisi arvustusi ja tundub tõesti, et tegemist on raamatuga, millest inimesed väga erinevaid asju enda jaoks välja on lugenud.

    Omaaegseid lemmikraamatuid ei julgegi nagu uuesti kätte võtta, mine tea, mis pettumus ees võib oodata. Ma kunagi jumaldasin "Kuristikku rukkis", pidasin seda pea piibliks, aga nüüd olen ta kohta igasugu kommentaare lugenud ning pole selle raamatu ülimuslikkuses enam sugugi nii veendunud.

    VastaKustuta
  6. Mind jättis täiesti külmaks, aga ma arvan, et lugesin lihtsalt liiga noorelt. Peakski uuesti sisse piiluma...

    VastaKustuta