Leheküljed

esmaspäev, september 04, 2017

Aru saamise vägi. Kalevi Kulli mõtteid.

Ilmselt kohalikku teadustraditsiooni au sees hoides õpetati kõigile minuga samal ajal TÜ sotsiaalteaduskonda sisseastunutele kohustuslikus korras sissejuhatust semiootikasse. Tõele au andes ei teadnud mina keskkoolist tulnuna sedagi, et seesugune teadus üldse olemas on ning vaatasin aukartusega noori semiootikatudengeid - nemad ilmselt taipasid, millega end sidusid.

Juba esimestest kokkupuudetest semiootikaga sai selgeks, et see on midagi hoopis teistsugust, kui ülejäänud mulle kui tulevasele riigiametnikule õpetatavad ained. Ma teen siin kindlasti mõnele neist liiga, kuid üldjoontes õppisime ajalugu: kes mida kunagi arvas, millise teooriaga välja tuli ja mis sellest kõigest mõjutatud sai. Teooriad ise endas midagi uut ei kätkenud, lihtsalt ajajoon sai selgemaks. Semiootikas aga ei saanud niimoodi kaasa noogutada: "ahah, väga loogiline, eks ma seda üldjoontes mõistsin ennegi, paneme nüüd aastaarvu ja nime ka juurde". Nagu ütleb Kalevi Kull siinsamas raamatus: "Arusaamine semiootikas ei ole /siis/ niivõrd avastus, kui avanemine." (lk 32). Tõepoolest, semiootika selliselt ka mõjus - sinu ees avanesid täiesti uued maailmad, mille olemasolust sul varem aimugi polnud. Ma ei olnud kunagi tulnud selle peale, et maailma selle pilguga vaadata. Tõeline Ahhaa-elamus.

Loomulikult tekkis mul sellest sissejuhatavast kursusest edasine huvi teema vastu ning eriti paelus  biosemiootika osa. Just Kalevi Kull oligi minu toonane biosemiootika õppejõud. Zoosemiootikat andsid nad Aleksei Turovskiga kahasse. Ma ei usu, et teistel tulevastel riigijuhtidel nii põnev oli kui mul (kõik need olid vabaained loomulikult).

"Aru saamise vägi" sisaldab endas Kalevi Kulli omapäraseid mõttelõike erinevatest artiklitest, intervjuudest, publikatsioonidest, need on omakorda teema põhjal osadeks jaotatud, leiab mõtisklusi teadusest, elust, bioloogiast, Eestist, looduse tasakaalust, selle kõige mõistmisest. Väga roheline raamat, ka kujunduselt  - imelised M. S. Meriani joonistused aastast 1705! Millegipärast mõjuvad need fotoeelsed ülitäpsed loodusjoonistused mulle palju rohkem kui tänapäevased tuunitud fotod. Sobib kauniks kinkeraamatuks (kinkida võib ju endalegi) igale loodusesõbrale, puutepunkt semiootikaga pole lugejale sugugi kohustuslik, sest mõtteid iseloomustab eelkõige loodushuvi, loodusarmastus ning roheline maailmapilt, mis näeb inimest looduse osana, mitte sellest eraldiseisvana või kuidagi kõrgemana. Paneb mõtlema isegi linnainimese, kes kõigega ehk nõustuda ei suuda, kuid kes pole loodusest veel ka päris võõrandunud. Meenutab Mikitat, aga on rohkem looduse poole kaldu.

Juhtus nii, et loen samal ajal lastele Eno Raua "Naksitralle". "Aru saamise vägi" võiks sobida heaks näiteks Sammalhabeme elufilosoofiast ja kes siis Sammalhabet ei armastaks?!

3 kommentaari:

  1. Kas sa Meriani näitusel oled käinud? siinsamas Tartus, zooloogiamuuseumis putukate saalis sahtlinäitus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei ole! Mul tuli praegu meelde, et ma ajasin eelmiste jõulude paiku seda kalendrit taga, kus Meriani pildid sees, nägin siis seda näitusekuulutust ka, aga kuhugi argiaskelduste vahele kadus see info täiesti ära. Käisin vahepeal isegi muuseumis ära ilma näitust külastamata. Ole sa tänatud, et meelde tuletasid ja et see veel ka siiani avatud on!

      Kustuta
    2. jah, aasta lõpuni pidi veel olema.
      Vahur Aabramsi Meriani-tõlked on kah täiesti kongeniaalsed. Ma ajasin neile peale, et pangu kunagi ka veebi üles. Liiga hea materjal, et ainult näituse ajal ja kohas inimestel kättesaadav olla.

      Kustuta