Leheküljed

esmaspäev, september 18, 2017

Autoriteet

Olin just töö juures lõpetanud Mart Juure uue raamatu lugemise (mu meelest tulevad tal kõige paremini välja naistegelased, eriti vanamutid...suudan samastuda paremini kui A-M. Penu peategelasega?) ja otsisin midagi uut, millega meelt lahutada, kui avastasin, et paljud blogijad on mingit isiksustesti lahendama asunud. Mõtlesin siis, et teen kah. Linki ei jaga, sest see oli kõige lollem test, millega ma kunagi kokku olen puutunud, no vähemalt neist, mis üritavad endast tõsiseltvõetavat muljet jätta. Ma sain tulemuseks vist, et olen "optimistlik aktivist" või midagi säärast jõledat...brrr. Hinnatavad väited olid muidugi ka sellised nagu "kellegi juttu kuulates noogutan tavaliselt kaasa/vaidlen vastu" - eee..see oleneb ju täielikult sellest, kes ja mida räägib?!

Mis mind sulge haarama  klaviatuuri (appi, ma trükkisin kõigepealt "klaviaator" ja hakkasin siis guugeldama, kas selline sõna ikka eksisteerib...) peksma sundis, oli aga viimane väide selles testis, mis kõlas umbes nõnda: "ülemus on minust tähtsam ainult tööl, muul ajal sõltub olukorrast" vs "ülemus on minust tähtsam alati ja igas olukorras". Oot, mismoodi?! Kus on see vastus, et inimestena oleme me alati ja kõikjal võrdsed, erinevad on vaid meie tööülesanded?

Ma hakkan kohe vahutama säärase koogutamise peale! "Mats alati on tubli mees, ei kedagi ta pelga,  ei kummarda ta saksa ees, ei tõmba küüru selga!" Minu silmis on selline mõtlemisviis, kus ülemust endast tähtsamaks peetakse, täielikult vale ja taunimisväärt. Eks ma olen näinud selliseid küll, kes oma puhkuse ajast ülemusele rannas kreemi käivad peale määrimas, aga see on üldiselt siiski selline edukas pugemise taktika ja sõltub ülemusest, kuidas talle tallalakkujad meeldivad. Minusuguse jaoks on kole kuulata, kuidas keegi teist lipitsevalt ülemusekski kutsub, ma ütlen alati "juhatuse esimees, juhataja" või muu konkreetse ametinimetuse, mitte aga ülemus või boss. Keel ei paindu, noh. 

Ei meeldi mulle hierarhiad, ma aktsepteerin erinevaid tööülesandeid, mis aga ei tähenda, et need mõjutaks kuidagi inimese positsiooni sotsiaalses läbikäimises. Juhataja jaotab tööülesandeid, kuid ei kamanda. Mulle öeldi kunagi, et sellise suhtumisega on maru keeruline elus läbi lüüa (st head töökohta saada). Ma sellistes tingimustes "läbi lüüa" ei tahagi, kus ma edu nimel kellegi ees koogutama peaks. Tähtsas Ministeeriumis oligi tavaline praktika, et "madalamad" hoidsid suu kinni ja raputasid endale tuhka pähe (mulle öeldi konkreetselt seda väljendit kasutades, kuidas käituda, kui kellegi teise viga sinule omistatakse), sel ajal kui ülemused lõugasid ja ülbitsesid. Pärast imestati, et kuidas küll selliste isikuomadustega inimesed nii kõrgele on jõudnud. Ma ei tea, mis seal imestada, ise te ju sillutate selliste teed!? 

Õnneks, õnneks, igal pool sellist organisatsioonikultuuri ei kohta, seetõttu ma ei saagi aru, miks mõned inimesed vabatahtlikult neid isehakanud või pukkipandud autoriteete kummardavad. Tiitel "ülemus" ei tee kedagi teistest ülemaks.

Üks teemakohase konkreetse sõnumiga laul kah siia lõppu:
 

13 kommentaari:

  1. See test on ilmselt tõlge mingist rahvusvahelisest. Ja mujal on lõdvalt nii, et boss on boss, kõikjal-alati-igatpidi. Nii et chill.

    VastaKustuta
  2. Heh, mul on jällegi sihuke kiiks, et lihtsalt ei oska kellegi suhtes käituda alamusena. Loomulikult täidan ülemuse antud käsku kui see pole seadusevastane, aga seda justkui teenet osutades võrdsele. Kui küsitakse ei varja mis käsust arvan kui see ka minu arust mõistlik pole. Pole kogenud olukorda kus ülemus oleks minu peale karjunud või isegi kõrgemat häält teinud. Kõige ägedam konfrontatsioon oli kui üks osakonna juhataja küsis, kas mulle ei meeldi antud ülesanne. Vastasin et ei meeldi tõepoolest aga praegusel positsioonil pole mul mõistlik keelduda, ärgu muretsegu saab tehtud. Mul polnud hiljem probleemi ka kõige kiiremal ajal vaba päeva saamisega :D
    Kindlasti on ülemusi erinevaid aga edukas boss kuulab alati alluvate arvamust, ehkki otsustab ise. Targal bossil pole niisama kaasanoogutajatest suurt abi.
    Igasugu online testid on minu arusaamist pidi suures osas meelelahutusliku eesmärgiga. Olles kübeke psühholoogiat tudeerinud tean, et tööle värbamisel ette antavaid pole raske vastata "õieti" saavutamaks soovitud tulemust.

    VastaKustuta
  3. TT, mine ela mõnes rangema hierarhiaga ühiskonnas. Küll õpid käituma.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei tea, kas täiskasvanud inimene enam õpib, pigem juhtub nii nagu A. Nothombi autobiograafilises raamatus "Jahmatus ja värinad", kus peategelane Jaapani suurfirmas lõpuks peldikuid koristades lõpetab...

      Testide osas, neis värbamistestides on küll olemas ka nö kontrollküsimused, mis aitavad ära tunda, kas vastaja valetab ja püüab end paremas valguses näidata, mõned vähemtähelepanelikud lendavad nendega orki, aga enamik suudab tõesti edukalt õigesti vastata. Mõttetu instrument mu meeles, erafirmades pole kohanud, aga riigiametites peab vist siiani täitma neid.

      Kustuta
    2. Kaur, olen elanud ja töötanud mitmes riigis mitme ühiskonna korra all, pole mõjunud. Võimalik muidugi, et seepärast pole ka juhtivale kohale edutatud :P
      Marca, peldiku koristamiseni siiski asi pole jõudnud, ju mõistetakse, et minust on firmale spetsi rollis rohkem kasu ;)
      Olen üritanud jõudu mööda vastu seista Petersi printsiibile :)

      Kustuta
  4. Autobiograafiaid kirjutatakse eranditest. Inimestest, kes on väljapaistvad - väga tugevad, väga emotsionaalsed, väga nõrgad, väga targad, miskipärast erinevad.

    Keskmine (täiskasvanud) inimene on konformist. Õpib ühiskonnas toime tulema. Kui kogukonna norm käsib ülemusele pugeda ka piknikul või kõrtsis, siis poeb.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. a kust sa tead, et siin keskmised inimesed lugemas käivad? see ei ole siin ju keskmine blogi ka.

      Kustuta
    2. Ma siin mõtlesin ka, et TT võib seda keskmiseks pidamist siin ju suisa solvanguna võtta :)

      Kustuta
    3. Eksid Marca, isegi mu profiili tutvustus on "tavaline, kiilakas, ... ;)

      Kustuta
  5. Hierarhiajutt tuletas meelde vist Oudekki märkused selle kohta, kuidas Itaalias üritati vabariigi tulles tiitlitest lahti saada. Ja siis võtsid nende koha üle akadeemilised või peenemate erialade tiitlid - dottore, professore, ingegnere jne, et madalamal postil olija saaks ikka kuidagi oma alluvapöördumisi teha. Ja et sellega võrreldes on signore ja signora palju egalitaarsemad, kui KÕIGILE signore ja signora öelda.

    Vbla harrastavad seda viimast varianti ka poolakad - mulle tegi palju nalja, kuidas autojuht, kes on mind-hääletajat peale võtnud, räägib minuga ikka formaalses tema-vormis ja ütleb mulle "pani". et kas pani sõidab sinna või tänna ja kuhu ta pani viia võib. Nähtavasti suhtlemisautomatism, vbla samasuguse taustaga - meie ühiskonnas on kõik härrased.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Meilt meenub mulle see eluheidikutepoolne "peremehetamine".

      Kustuta
  6. Ma oma ülemusele ikka ütlen, et tervist, seltsimees ülemus. Ta siis natuke poriseb selle peale, aga tegelikult on kõigil lõbus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No sel juhul küll, kui kõigil asjast sarnane arusaam on. Mõni aga võtab täiesti tõsiselt selliseid tiitleid.

      Kustuta