Hakkasin täna süütunde põhjuste üle mõtisklema. Et millest see ikkagi tuleb, et inimesed kipuvad neid tabanud halbade asjade juures sageli iseendal süüd nägevat, kõike enda vigade tagajärgedeks pidama. Ma ei oska muidugi kõigi eest rääkida, aga mulle tundub, et see pole sugugi mingi erandlik tundmine.
Kui mõelda tagasi lapsepõlve, siis meenub kohe, kuidas mingi ebaõigluse puhul täiskasvanutele kaebama minnes, küsiti alati kavalalt sult endalt: "Aga mida sina tegid?" ning siis selgus alati, et just sina olid see, kes midagi valesti oli teinud - kas enne ebaõiglust seda välja kutsudes või siis pärast, juhtunule adekvaatselt reageerimata. Mida see laps sellest õppis? Kes õppis seda, et ju ta siis ongi ise süüdi, kes õppis seda, et vanematelt pole mingit õigluse paikapanemist loota. Õnnekombel õppisin mina ainult viimast, olin lihtsalt loomu poolest endast heal arvamusel ja trotslik plika. Samas, nüüd vanemana, mida ma ise teen - ütleme, et laps kõrvetab käe vastu pliiti, millest ma tal mitmeid kordi eemale olen palunud hoida. Jah, panen jahedat peale, aga samal ajal kaagutan: "Mida ma sulle sada korda rääkinud olen?"
Siit mu meelest kaks põhilist asja, mis seda süütunde omaks võtmist süvendavad:
1. Uskumine maailma tasakaalu ja loogilisse ülesehitusse - ükski halb asi ei juhtu põhjuseta, igas asjas on alati kaks poolt.
2. Tagantjärele targutamine. Selles oleme me kõik äärmiselt osavad. Aga see on absoluutselt kasutu.
Millegipärast on see nr 1 inimestele nii südamelähedane. Uskumused ja religioonid on sellele üles ehitatud - karma, taevas ja põrgu, ohverdamised, esoteerika. Ükski asi ei juhtu niisama. Ma ei ole Maarja Kangro "Klaaslast" veel lugenud, aga intervjuudest on kõlama jäänud ütlus: "Vahel on si** lihtsalt si**".
Teisalt, loomulikult on igas asjas alati kaks poolt, see ei tähenda ju aga automaatselt seda, et mõlemad on süüdi. Jah, purjus peaga miniseelikus pimedal tänaval kooserdamine toob kaasa selle, et on keskmisest suurem oht vägistatud saada, kuid see ei tähenda, et need oleksid põhjused, miks vägistati või see kuidagi vägistaja süüd vägistatu peale lükkaks. Samamoodi ei kergenda ju vägistaja süüd see, kui tuleb välja, et tal endal oli raske lapsepõlv ja ta langes ahistamise ohvriks. See ei ole kellegi vastu sümpaatia tekitamine või "saatana advokaadi" mängimine vaid lihtsalt tausta avamine mu jaoks.
Aga just siin tuleb mängu nr 2 - inimestel on tohutu vajadus tagantjärele targutada, asi enda jaoks selgeks teha, hakatakse ahastama stiilis: "Kui sa ometi poleks nii palju joonud! Seda seelikut selga ajanud! Üksinda pimedas kooserdanud! Kus, kurat, su mõistus oli!" Millegipärast ei öelda, et "Poleks sa ometi seda maniakki kohanud! Miks ta pidi just sel ajal seal kohas olema!" Ei öelda ilmselt seetõttu, et seda poleks keegi saanud kontrollida, see oli niikuinii meie käeulatusest väljas, erinevalt kokteiliklaasist või seelikust.
Kuidagi on need asjad omavahel segamini läinud ja tulemuseks on see, et ohver on ise süüdi selles, mis temaga juhtus. Halvad asjad lihtsalt juhtuvad inimestega, seekord oli halbade asjade kokkulangemise tõttu see inimene tema, aga süüdi on siiski see, kes halba tegi ning tagantjärele targutamine ei aita mitte kedagi.
Samas ei ole ma ka selle poolt, et üldse mitte joomise või pimedas ringikäimisega seonduvaid ohte tutvustada, kuna see justkui paneks vastutuse ainult võimalikule ohvrile ning rääkida ainult seda, kuidas vastu kellegi nõusolekut ei tohi midagi teha. Mu meelest veidi liiga ohtlikult ekstreemne lähenemine, eriti arvestades seda, et enamik kurjategijatest teadis ilmselt niigi väga hästi, et nende soovid ei kattu ohvri omadega.
Elu ebaõiglus saab mu meelest kõige rohkem selgeks igasugu loodusfilme vaadates, loodusliku valiku mehhanisme tundma õppides, loodust jälgides - millegipärast arvab aga suur osa inimesi, et nende kohta looduses toimuv ei käi...
Miks sa arvad, et purjus peaga miniseelikus pimedal tänaval on see oht keskmisest suurem?
VastaKustutapoint, arvestades, et need vägistamislood, mida ma päriselt olen kuulnud, on juhtunud muudel asjaoludel (tuttav inimene, pealtnäha usaldusväärne inimene usaldusväärses kontekstis jne).
KustutaSest inimestel on koopa-aegadest saadik sisse ehitatud hirm pimeduse ees. See on instinkti tasemel ja sellega ei saa mõistusega vaielda.
KustutaMa olen käinud väga palju pimedas metsas jooksmas-suusatamas-rattasõitmas. Ja vastanud küsimusele "aga kas sa ei karda? sest pätid?". Aga mida teeb pätt pimedas külmas metsas? Kuid inimene ei mõtle pimedusest ratsionaalselt, ta lihtsalt kardab ja nii jääb.
Miniseeliku osas ei oska oletada.
Jah, see sai vildakalt väljendatud, keskmisest vägistamisstatistikast kindlasti mitte. Mõtlesin juhtumeid, kus need asjaolud on juba kokku langenud ning siis leitakse, et just ohvripoolsed tunnused olid need, mis olukorra põhjustasid. Ilmselt on siiski tõenäosus, et keset päev turuplatsil kitlis vanatädi vägistatakse ära väiksema tõenäosusega.
KustutaSamas mul oli kõrvaltänavas juhtum, kus noor naine tõepoolest vägistati ja tapeti pimedas, kui ta peolt koju tuli. Ma siiani ei tea, kas see kuritegu jäi lahendamata või mitte, loomulikult võis olla, et kurjategija oli keegi naisele tuttav, aga pimedas koju tulla oli mõnda aega tõesti kõhe.
Lugesin kunagi artiklit sellest, kuidas oli küsitletud süüdimõistetud vägistajaid (selliseid, kes tõesti jahivad võõraid naisi) - et mille alusel nad ohvrit valivad. Miniseelikut kriteeriumide hulgas ei olnud. Olulised tunnused olid: näeb küllalt nõrk välja, et vastu ei jaksa hakata; on, millest kinni hoida (pikad juukesd näiteks); näeb piisavalt ebakindel välja, et ei julgeks karjuda. jne.
KustutaSeksikusega ei olnud seotud ükski tunnus, olulised olid puhtpragmaatilised asjad: et oleks füüsiliselt küllalt kerge hakkama saada.
Ma oletan, et vanatädi on mõnevõrra vähem tõenäoline objekt, aga seda pigem sellepärast, et suurem osa vägistajaid eelistab fertiilses eas naisterahvaid. No katsu sa nüüd fertiilset iga koju jätta, kui välja lähed.
Ja osa ei tee ka vanusest küsimust.
Mis pimedasse tänavasse puutub - meil on talvel kella neljast pime. Mismoodi peaks olema võimalik pimedal tänaval käimist vältida?
Ning njah, daterape on IKKAGI tavalisem, selle eest ei mõisteta lihtsalt tavaliselt süüdi ja need vägistajad jäävad sellistest vanglaküsitlustest välja. Me tähtsustame pimeda tänava keisside statistilist osakaalu üle nagu terroriaktidegi oma. Sest pimeda tänava omadest räägitakse rohkem.
Pragmaatilisus kindlasti, ma kujutan ette, et vägistaja ei ole ise mingi alfa ning ründabki endast nõrgemaid. Samas, joobes olek muudab enamiku inimesi rohkem haavatavaks.
Kustutaenivei, kuna "pimeda tänava" juhtumid on vähemuses ja kõige tavalisemad hoopis abielulised vägistamised, on kõige haavatavamaks muutev faktor praktikas hoopis abielu.
Kustutahttp://tervis.postimees.ee/3211741/vagistajaks-on-sageli-oma-mees
Aga ma jäin mõtlema: kas üldse on olemas naist, keda pole üldse seksuaalselt rünnatud või ahistatud? seal artiklis viidatud statistika järgi on iga viies Eesti naine kogenud seksuaalvägivalda ja sinna alla loeti ka nt seksuaalne puudutamine, aga mul on küll maru raske uskuda, et ainult iga viiendat on vastu tahtmist "seksuaalselt puudutatud". ma arvan, et osa küsimustele vastanuist lihtsalt ei võtnud kõiki tegusid arvesse, sest nagu selle postituse kommentaariumis, mis sind ilmselt inspireeris: "Kust too mees pidi üldse teadma, et ma ei taha temaga magada, isegi kui ma esmalt kümme korda ütlesin - lõpuks ju ei öelnud?"
Ma pean silmas, et juba enne kui ma kaheksateistaastaseks sain, olid mingid võõrad poisid ennast bussis minu vastu nühkinud (kui ma olin kaksteist) ja mingi võõras mees tänaval mööda minnes mu rindu katsunud (kui ma olin kuusteist) ja vbla veel üht-teist, mis ei tule meelde, sest see on nii TAVALINE. ja üks keiss, mis oli keelebarjääri tõttu nii segane, et ma ei saa siiani aru, mis õieti toimus - kehaliseks kontaktiks ei läinud, üks võimalus, et ei olnudki midagi, teine võimalus, et kõige ohtlikum olukord, kus ma elus olen olnud. siis olin ma kolmeteist.
ja ma olin totaalne nohik, pidudel ei käinud, alkoholi ei joonud, poistega ei suhelnud - kõik need juhtumid olid päise päeva ajal avalikus kohas. mul on raske uskuda, et ma olin mingi eriline perverdimagnet, pigem oleks nagu loogiline, et kui mulle, väga kodust elu elavale teismelisele jõuti teismeea jooksul nii mitu korda käsi külge ajada, siis väheusutav, et seda teistega ei juhtunud.
kas siin on lugemas mõnd naisterahvast, kellele pole kunagi vägisi käsi külge aetud?
Siin on jälle see mäluteema, kui ma õigesti mäletan, siis suisa käsi on külge aetud ainult ühel korral ja sedagi alles mõned aastad tagasi, mitte teismelisena. Pigem meenuvad sõnalised ahistamised tänaval.
KustutaSamas teismeea sekssuhted on mu meelest selline hall ala, kus otseselt veel ei taheta, samas "seisus kohustab" kuidagi. On see siis ärakasutamine või mitte? Kui sa ei öelnud kümme korda, ei öelnud ehk isegi mitte kordagi või üritasid öelda, aga teine ei saanud aru või ei tahtnud saada?
kui "ei tahtnud saada", siis see kõlab küll ärakasutamise moodi.
Kustutakui ei saanud aru, siis oleneb juba asjaoludest.
mulle on viimasel ajal hakanud küll jääma mulje, et väga palju naisi tõlgendab asjaolusid enese kahjuks, stiilis "ma tõmbusin küll eemale, krimpsutasin nägu ja lükkasin ta käsi ära, aga kus ta sellest aru pidi saama". no kurat, normaalne inimene ikka saaks sellisest käitumisest küll aru kui keeldumisest (kui see ei ole just kokku lepitud erootiline rollimäng).
iseasi on lihtsalt ebamugavad, piinlikud ja halvad sekssuhted. need võivad lihtsalt juhtuda. lihtsalt halb seks ei ole ärakasutamine.
nii või teisiti - ka sul on seega olemas kogemus, kus käsi on külge aetud.
a iseenesest huvitav, et mul on teisme- ja isegi varateismeeast neid käperdamiskogemusi rohkem - kusjuures just sellise nohiktüdrukuna. huvitav selles mõttes, et äkki illustreerib ka see seda, et ahistajad valivad ohvriks kellegi, kes tundub nõrgem. häbelik nohik on seega suuremas ohus kui seksikama välimusega, aga enesekindel tüdruk.
KustutaMa ei oska oma käperdamiskogemusi umbeski arvestada. 30? 60? 100? ma ei tea, TAVALINE ju.
KustutaLugesin vahepeal ühest kommentaariumist, kuidas enne 1985. aastat sündinud vahetasid oma lapseea ohtude kogemusi ja kohe tekkisid lennukad paralleelid - meil on siin juba selline ulatuslik valim: ühelt poolt 2 ohtralt käperdatud naisterahvast, mõlemad enne 1985 sündinud, umbes sama põlvkond - ja teiselt poolt üks vähekäperdatud naisterahvas, kes on mu teada kümmekond aastat noorem - et äkki ongi see põlvkondlik erinevus ja juba kümmekond aastat on piisav, et näha oleks, et elu on läinud turvalisemaks ja vähem vägivaldseks ka selles mõttes?
KustutaOot, mind mõtled selle vähekäperdatu all või? Ma ikka ka enne 85 sündinud ju. Samas ma olin ikka ka nohik, enesekindlust ka ilmselt polnud. Äkki peeti poisiks, mul oli pikalt poisipea 😊 Või siis liikusin teiega võrreldes väga vähe ringi vms
KustutaOK, ma pidasin sind nooremaks. Aga minust noorem oled sa vist ikka, ma olen lausa enne 1980. aastat sündinud. 1976. aasta väljalase, 12. kuni 18. eluaasta jäid seega 1988.-1994. aastasse. Mis oli vist hulk maad metsikum aeg kui tänapäev.
KustutaMa liikusin kah vähe ringi, aga need juhtumid, mis mul meeles on, olid sellise vältimatu liikumise peal: linnaliini bussis teel koolist koju. Kodust 20 minuti jalakäigu kaugusel Nõmme turu juures, kui ma turule läksin. Tagasiteel vanaema suvilasse, kui olin 3 km kaugusel linnas poes käinud, päise päeva ajal. Sellised tavalised päevaaegsed kulgemised niisiis - koolist koju ja poeskäigud. Poes toidu järel käimine olekski ju nagu normaalne kodutöö, mida piisavalt suured lapsed ise teevad, eriti kui nad on suveleibkonnas parajasti kõige tervemate koibadega (13-14-aastane on kindlasti traksakam käija kui vanainimene).
hääletamise käigus on kah käsi külge aetud, aga see on olukord, mis oleks nagu üldtunnustatult riskantsem olukord, järelikult ei jahmata nii väga ja sellele on palju lihtsam kiiresti ja teravalt reageerida: ma olen selleks vaimus juba valmis. mitte nagu suvalisel suvepäeval Nõmme turule minnes või ikkagi suht väikese lapsena koolist koju sõites.
KustutaAga Marca, kas see ei olnud sina, kes kirjutas, kuidas tal ei olnud probleemi kiusajale lõuksi anda või muidu enda kaitseks välja astuda? äkki ma ajan kellegagi segi. ma pidasin enesekindluse all silmas seda enesekaitsevalmidust ja juhul, kui see kuskilt kehakeelest näha oli, võib see küll ahistajad eemale peletada.
KustutaOlin küll mina jah, võib-olla tõesti see paistis kuidagi välja siis, kuigi see enesekaitsevõime tekkis mul ainult koos adrenaliiniga ning muidu olin lapsena ikka selline vagur hiireke. Seda ei tea muidugi iial, kuidas teistele paistame.
KustutaIsegi hääletades pole miskit juhtunud, ükskord küll ähvardati mujale viia, kui meie tahtsime, aga arvestades, et me sellest nii lihtsalt pääsesime, ehk oli vaid ärplemine.
ka mul on hääletamiskäperdamised suht rahulikult lõppenud - iga kord, kui tüübile jõudis pärale, et ilma kaklemata keppi ei saa, jättis auto seisma ja nägemist. üks kord sõitis veel kohe tagasi ka, nii et nähtavasti tal polnud minu sõidusuunda üldse asja, võttiski ainult selle lootusega peale, et äkki saab keppi. sinna juurde käis jutt "minuga pole sul midagi karta, mul on sama vana tütar," aga ma olin juba õppinud sellist juttu kohe umbusaldama.
Kustutaaga need olid ka sellised sihipärased käperdamised, millega nad lootsid kuhugi välja jõuda - kas lollusest, et "see ongi hea eelmäng ja naistele meeldib" või vastikumal variandil pinna sondeerimise korras - "kui ta seda lubab, siis üritan midagi järgmist" - et kindlaks teha, kui hästi-halvasti ma enda eest seista oskan.
Aga need bussi ja tänava juhtumid olid teistsugused, seal ei saanud nad loota, et saab edasi minna. need olid puhtalt möödaminnes-käperdamised. ma pakuks, et omamoodi kiusamisvorm. põhimõttel "valin kellegi, kes näeb piisavalt ohutu välja ja teen talle midagi keelatut, sest ma saan".
nüüd tuli veel meelde, et kui me sõbrannaga jõe ääres mängisime - ma võisin olla 11, tema 10, või olime siis 12 ja 11 - tuli jõe teisele kaldale üks liputaja. aga see oli vähem häiriv kui need katsujad. naersime tema üle. seda ma nagu oma ahistamisnimekirja ei lisakski, sest no null traumat oli sellest. ei häirinud, ei äratanud hirmu, lihtsalt naljakas, mingi totakas onu seal teisel kaldal näitab ennast paljalt.
KustutaJah, mul on ka seepeale kahtlus, et ehk see füüsiline enesekaitsevalmidus paistab välja.
KustutaSest ... mul seda küll ei olnud, nagu ÜLDSE ja muud erinevust Marcaga nagu väga välja ei oska mõelda.
Mul ka ju - trollis koolist koju minnes (mis te ausalt ütlete, et need "bussis vastu sind liibujad ja kobajad on kellelgi olemata v? Ma ei oska neid isegi loendada, need olid NII KRDI TAVALISED. Meelde jäid räigemad asjad), lihtsalt tänaval kõndides, eriti räigelt kord, kui ma varakevadises pargis suitsukanakoiba sõin. Ja ausalt sa oled ainult ÜHTE liputajat näinud v?
Ma neid ka ei loenda. 10+ kindlasti.
Mul tekib juba kahtlus, et äkki ma olin pime või midagi, ma pole ühtki liputajat näinud. Ükskord koolis oli rõivistu akna taga olnud, aga selleks ajaks kui mina kohale jõudsin, oli liputaja lahkunud.
KustutaBusse ka ei teadnud karta, koolis käisin jala küll, aga ometi sattusin ka bussi. Ebaõiglane elu vist lihtsalt...
VVN, ma olen väga lühinägelik ja suurem osa minu elust on lühinägelikkuse kasv prillide paksenemisest ette jõudnud. Vabalt võis olla rohkem liputajaid, aga ma ei pruukinud neid tähele panna, sest saad sa siis kaugelt udukogust aru, kui palju tal riideid on.
KustutaMuide. Marca, sa olid vist Tartu laps?. Äkki ei ole vahe ajaline, vaid kohaline. Äkki Tartu oli turvalisem?
Kustuta(ja see väikegi ajavahe võib ikkagi mingit rolli mängida.)
Ma mõtlesin ise ka sellele kohavahele, äkki tõesti oli Tartu toona turvalisem.
Kustutaa muidu ma olen kahtlustanud, et ohvri süüdistamine tuleb (lisaks tahtmisele, et maailm oleks loogiline ja õiglane) kõige kergemini nendel, kes tajuvad iga kord, kui midagi halba juhtub, ringihõljuvat süüd. kui nad seda kähku käepärase inimese peale ei aja, tabab see neid ennast. Ohver on kõige käepärasem - ta on asjaga seotud ja erinevalt päris süüdlasest kättesaadav ja karistatav.
VastaKustutaÕnneks leidub ka neid vanemaid, kellel ei hõlju süüd ringi (nagu lingialuses postituses).
jäin praegu mõtlema, kas nn "mother wound" on kah sama ringihõljuv süü, mida antakse põlvest põlve edasi.
Lapsevanemana absoluutselt nõus, mul küll hõljub süü ringi. Vahel juhtub muidugi ka nii, et ei viitsi seda süüd otsima hakata ja käitud omalegi ootamatult ratsionaalselt, aga enamasti kannustab süüdlast välja selgitama see mõte ka, et kui ma nüüd ei targuta, siis ta ei õpigi, mis tagantjärele mõeldes on muidugi mõttetu. Põlvest põlve edasi antud, kindlasti.
KustutaSoov põhjuslikkust uskuda on arusaadav. Sest mõelge, kui me EI USUKS sellesse. Kui karmat poleks olemas, palja peaga käimine ei tooks nohu, valesti mõtlemine ei tekitaks vähki. Moraal ja eetika lakkaks olemat. Kõik peksaks nõrgemaid, rikuks abielu ja käiks palja peaga õues. KOGU AEG!!! Mis meist (inimkonnast) nii saab?
VastaKustutaOhvri süüdistamine ja muu peidetud põhjuslikkuse otsimine on minu arust õiglane hind. Ilma selleta oleks me ühiskond hoopis hoopis teistsugune.
Huvitav, kes see kaval inimene oli, kes selle süsteemi esimesena välja mõtles?
Kustutakhm, ohvrisüüdistamine ju ongi nõrgemate peksmine.
Kustutanõrgemate peksmise vastu töötab kõige lihtsamal tasemel empaatia; ja kui läheb juba grupidünaamikaks, siis hoopis ülbitsejate tiibade kärpimine (üks mu bioloogist tuttav rääkis, et meil olevat instinktiivne kalduvus hoida "underdogi" poole - tugevad ülbitsejad on grupile ohtlikud. vt ka mõni küti-korilase ühiskonnakirjeldus, kus edukal kütil pole saagiga hooplemine hea toon, vaid ta peab tagasihoidlikult vastu ajama "ah, mul lihtsalt vedas.")
Ohvrisüüdistamine on pigem püüd vältida moraali implikatsioone: kui ohver on kannatanud ebaõiglaselt, peaks selle vastu midagi ette võtta; kui ei võta midagi ette, oleks nagu ise süüdi; parem süüdistada ohvrit, siis on kõik õiglane ja maailm on korras.
et kui ühiskondlik moraal on ühiskonnaliikmete vaheliste probleemide lahendamise vahend, siis ohvrisüüdistamine on pigem teesklemine, et probleemi ei ole; polegi, mida lahendada.
mitte et selline probleemivältimine aeg-ajalt mõnes grupis tõesti ametlikuks moraaliks ei saaks - aga see on siis suht persses grupp ka. raske näha, kuidas tal saaks pikka iga olla, kui pmst ei oleks seal ükski vägivallategu taunitav.
probleemivältimise kõrval on muidugi kalduvus igal pool loogilisi mustreid näha, maailma ratsionaliseerida. pole mõtet arutada "mis siis, kui põhjuslikkust ei usutaks" - kalduvus igal pool seoseid näha on nagunii n.ö alumine kihistus, rangem ja päriselt ratsionaalsem kontrollimine on õhuke pealisehitus.
Kustutaa see mustrinägemine ei ole mitte niivõrd üksteise vastu hea olemise alus (mille jaoks meil on empaatia), vaid pigem individuaalne ellujäämismehhanism ja sellisena samasugune kirvetöö nagu enamik evolveerunud mehhanisme: vales kohas mustri nägemine on tavaliselt odavam kui tegelikult eksisteeriva mustri märkamatajätmine. mis tähendab, et esimest sorti viga jääb välja triikimata.
Mulle tundus, et Kaur tegi oma kommentaariga nalja, aga võib-olla ka mitte...
Kustutavahet pole - keegi teine võib tulla siia lugema, ka nalja tõsiselt võtta ja pärast seda õigustusena kasutama hakata. inimesi, kes usuvad, et ohvrisüüdistamine on moraali hoidmiseks vajalik, leidub niikuinii - ja nende leidmiseks ei pea isegi minema kultuuridesse, kus vägistatud naised kividega surnuks loobitakse. leidub ka meil.
KustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
KustutaJäin alles nüüd mõtlema, et kui võtta jälle näiteks too inspireerinud postitus (ma ei lingi, sest Marca ei linkinud ja ma austan tema soovi - aga ta võib ise lisada), siis seal ei ole ju tegelikult sedagi ohvrisüüdistamisvajadust, et "tuleb leida põhjus, miks juhtus". Sest see ei olnud ju miski, mis lihtsalt JUHTUS, vaid miski, mida keegi teadlikult TEGI. Põhjustaja oli täiesti selge: täiskasvanud mees, kes kasutas abitus olukorras teismelist ära. Aga sõimati ja süüdistati pärast ikkagi toda teismelist.
KustutaNii et siin on eriti ilmne, et ohvri sõimamise taga pole lihtsalt põhjuste otsimise janu, vaid moraalne laiskus. Valida süüdistamiseks kõige nõrgem pool, kes on ka kättesaadav, päris süüdlast ei viitsi ju nagunii taga ajada.
Ma ei linkinud seetõttu, et tundus liiga isiklik teema olevat ja just selline, millele huvi pärast klikitakse. Ei näinud blog.tr.ee-s ka seda postitust üleval.
KustutaSee mu läbi aegade populaarseim postitus, klikitud mingi 1179 korda.
KustutaJa noh, ma ise panin lingi fb-sse kaaskirjaga "Teadke kõik! Kes lugeda julgevad.
Mu avalikkus on mu soomus ja mul on tunne, et mulle kulub ses kontekstis turvis ära."
Aga suht kõik julgesidki, kui klikkide arvu arvestada.
Võib linkida, võib mitte linkida =) Mulle vahet pole.
See täiskasvanutele kaebamise asi. Meil oli see niiviisi lahendatud, et kui üks kaebama läks, said kõik üle koosa. Sest kaebamine kui selline oli nõme ja vanaema lähtus asjaolust, et keegi ikka ürotab süüd teise kaela veeretada. Kuna ta ei viitsinud laste lõpututesse kraaklustesse süveneda (olgem ausad, need olidki suht jabuard vahel), siis lähenes asjale niiviisi. Et ehk koos tegite, koos lahendate.
VastaKustutaTõsisemate jamade korral ilmselt siiski seadusandlikust aspektist jääb keegi süüdi. Kui on kuritegu ja argumendid ja faktid. Niisama ajaviiteks süüdistamine pigem aga räägib süüdistajast enesest üht-koma-teist.
paraku on politseil kuuldavasti sarnane hoiak nt perevägivalla puhul (kuigi see asi on vist paranemas):
Kustutahttp://hajameelne.blogspot.com/2009/08/paikesepoisid-kuidas-peksta-naist.html
ja vägistamiste puhul
https://rameshwar.wordpress.com/2013/02/26/lopuks-ometi-on-koik-kommenteerijad-uksmeelel/
Mis toob kaasa selle, et enamikul juhtudel ei mindagi politseisse.