Ma olen ikka päris õnnelik, et sain käia koolis ajal, mil polnud olemas ekooli ega arenguvestlusi või muid kooli ja kodu koostööle suunavaid ettevõtmisi. Vanemad elasid õndsas teadmatuses sellest, mida lapsed koolis tegid või kas nad seal üldse viibisid...Mis tund oli koolis kõige parem? Vahetund? Ei! Parim tund koolis oli ikka see, kui olite sõbrannadega kambakesi kehalisest vabastatud ja võisite sel ajal, kui teised higihaisuses võimlas nõrkemiseni rahvastepalli mängisid, kooli kohvikus saiakesi pugida ja klatšida. Isegi selle rõõmu on nad lastelt nüüd röövinud!
Nimelt olevat haridusministeerium ikka vaadanud, et lapsed üldse ei liigu, on paksud ja laisad - teeme nii, et ka need, kes on vanemate käest kehalisest vabastuse välja nuianud (perearstid sellega ju enam ei tegele, lapsevanem peab ise tervise hindamise ekspert olema), peavad tunni mööndustega kaasa tegema, mitte niisama tunnis kaasas loksuma (rääkimata kuskil kohvikus aja parajaks tegemisest). Hetkel on Minil näiteks kaks korda nädalas ujumine - need, kes on nö "vabastatud", ujuvad lihtsalt veidi vähem? Või külmetavad ujumisriietes kolmveerand tundi basseiniäärel?
Loomulikult, haige laps ei peaks koolis olemagi ja sel juhul langeb see probleem ka ära, kuid "minu ajal" oli nii, et peale haigust jäeti laps mõneks ajaks kehalisest ikka kõrvale. Ilmselt seal mingi ratsionaalne põhjendus ka taga oli, miks perearstid selle vabastuse kirjutasid. Nüüd peavad õpetaja ja lapsevanem selle otsuse enda kanda võtma, arvestades seda, et pole erilist vahet, kas laps on vabastatud või mitte, kolmveerand tundi basseiniserval kügelemist on ilmselt kahjulikumgi kui veidi vees sooja saada. Kindlam on last üldse mitte kooli saata. Aga noh, juba toona armastas meie õpetaja toonitada, et enamik vabastatutest on niikuinii simulandid, arst on ära ostetud (mul kirjutas tõendeid ema, kes juhtumisi oli nii minu kui ka mõne teise pereõde, seega kindel korruptsioonimaik asjal, vähemalt õpetaja silmis) ja tema imeline tütar käis kahepoolse kopsupõletikuga ujumas ning polnud häda midagi...Eraldi teema on see, mis saab nendega, kel vabastuse põhjuseks punane M täht, nagu meil kooliajal oli. Siis seda aktsepteeriti, kuigi ühele klassiõele, kel M-i "kahtlaselt sageli" esines, pakkus kehalise õpetaja, et lasku end kontrollida, äkki on mõni kasvaja...Ma küll ei oleks tahtnud sel ajal isegi "natuke" tunnis kaasa teha. Äkki nüüd peab täpsemalt seletama hakkama, milliseid harjutusi ja miks sa teha ei saa? Ehk siis kõik oleneb sellest, milline kehalise õpetaja sulle satub ning millegipärast pole nende maine läbi aegade just parim olnud (leidub erandeid, loomulikult).
Klassijuhataja pakkus ujumistunni dilemmale mõeldes välja geniaalse lahenduse: "Loodame lihtsalt, et keegi haigeks ei jää ja peame need ujumistundide nädalad vastu!" Perearstid on aga kindlasti õnnelikud, et nemad enam puudumistõenditele mõtlema ei pea. Las jagelevad seal koolis ise.
Meil on just sel nädalal sama teema. Kuna vanimal on kaks kontrolltööd, ajasin ta kurguvalu leevenemise peale täna kooli, aga noormees köhib ikkagi üpris muljetavaldavalt. Trenni ei luba, see on selge. No aga homme on matemaatika kontrolltöö ja kehaline kasvatus ka, aga keh-kasv. õpetaja jooksutab poisid tavaliselt aurama. Võimalik, et selline pingutus ongi südamele või kuidagi muudmoodi hea, aga olukorras, kus laps on tegelikult viirusest paranemas... Isegi kui on leebemat sorti viirus.
VastaKustutaMa justkui mäletan, et haigusest nõrgana pingutamine on südamele just kehv, südamelihasepõletik tulevat ju sellest, kui püstijalu haigusi läbi põdeda.
KustutaMu lapsevanemate koosolekult just rõhutati, et vabastatud laps PEAB olema kehalise ajal tunnis, ja keegi (st mitte õpetaja, vaid keegi, kes õpetajat kontrollib) käib seda reaalselt kontrollimas. Tundub, ausalt öelda, rõve.
VastaKustutaNüüd on vist nii, et kui laps on intensiivsest liikumisest vabastatud, siis ta peab ikkagi tunnis olema ja näiteks abistama õpetajat (kohtunik, kaugusemõõtja jms) või siis jalutama või siis hoopis tegema liikumisteemalist referaati.
VastaKustutaM ei olnud minu kooliajal küll mingi vabastuse põhjus. Ainult pikki dressipükse tohtis erandkorras kanda.
Seda niisama tunnis olemist ja õpetaja abistamist ma kaasas loksumise all silmas pidasingi, sellest sügisest rakendatakse selle asemel nö osalist koormust, mille sisu siis igaüks erinevalt tõlgendab.
KustutaMeil oli kekaõps pikkade dresside suhtes allergiline, ükskord olid ühel neiul lühikesed koju jäänud ning siis pakkus õpetaja välja, et tuleb aluspesus tundi tulla. Too neiu siiski ei allunud korraldusele.
M polnud ka minu koolis mingi vabandus tunnis mitte kaasa tegemiseks. Vabanduseks see olla ei tohikski, sest sel ajal võib vabalt trenni teha, see on isegi kasuliku ja lõdvestava toimega. Ma ei heitu ka täiskasvanuna selle tõttu ja ikka teen oma trennid ära, olenemata kuuseisust. Mõnel on see hirmus raske kuluga, see on teine küsimus, sellele peab ikka vastav arst tõendi väljastama, et ei ole võimeline kaasa tegema. No ma eeldan, kindel ei ole kas nii saab. Meie pidime ka tunnis kohal olema, kui vabastatud olime, polnud mingit niisama koolimaja peal kügelemist.
VastaKustutama olen lõdvestava toime koha pealt nõus, aga teatud faasis on turvalisem teha trenni privaatselt, sest rabeledes voolab Niagara ägedamalt ja lekked on piinlikud - või hakkab lihtsalt jube ebamugav, sest juba poole tunniga on kõik abivahendid pilgeni täis.
KustutaM ajal kekas osalemist nõudvatel õpetajatel peaks olema kohustus varuvahendite pakk esmaabikapis hoida.
Kustuta(teismelise tütre isana) ei usu ma, et iga laps julgeks sealt vajadusel küsida. Eriti veel õpsi käest, kes nõuab seda-teist-kolmandat.
KustutaAusalt öeldes ei saa aru neist, kes kehalise üle kurdavad. Pole kunagi olnud meistersportlane, aga kehaline liigutamine on minu arust äärmiselt oluline üldise tervise seisukohast. Eriti tänapäeva tingimustes, kus lapsed suurt õues mängimas ei käi.
VastaKustutaOmal ajal (40 aastat tagasi) võeti vabastus vaid siis kui tõepoolest hädasti vaja. Simulante oli minimaalselt, sest üldine suhtumine neisse kui hädapätakatesse (eriti poisslaste puhul) kõrvaldas juba eos simuleerimise isu.
Minu tüdrukud käisid lisaks minimaalsele kooli kehkale juba eelkooli east alates suht suure koormusega trennides, lisaks koos meiega suusatamas, ujumas, rattasõidul, matkamas ... - ilmselt tänu sellele haiged olnud minimaalselt. Koolist võisime nad rahulikult õpetajate nõusolekul nädalastele suusapuhkustele kaasa võtta, sest haiguspuudumisi sisuliselt polnud. Praegu endiselt aktiivsed trenniskäijad, ülikooli koormus küll eeldab osavat ajaplaneerimist.
M koha pealt pole asjatundja aga plikad jätavad tihtipeale algises ühe trenni vahele.
Enda koha pealt võin öelda, et ega kehalise vastu midagi olnudki, vastuseis oli normide tagaajamisele ja sellele, et alati oli osavõtust tähtsam tulemus. Seetõttu mulle ka väga meeldib, et praegusel ajal enam hindeid ei panda ja norme taga ei aeta, vast jääb mõnel liikumisrõõm alles.
KustutaVaata, TT. Kool on üldiselt õppeasutus. Töötab printsiibil: 1) õpetame, 2) kinnistame, 3) kontrollime. Kõigepealt õpetame korrutustabelit; siis teeme selle peale tunnikontrolli. Õpetame lapsele vene keele sõnu või reaktsioonivõrrandeid, aasta lõpus on eksam. Ehk siis kaks või kolm etappi. Ja testitakse seda, mida õpetati. Ei ole nii, et õpetasime geomeetriat, aga kontrolltöö on integraalidest.
KustutaKehaline (ja vähemal määral kunst) on õppeainena erandlik. Seal lihtsalt testitakse. Õpetust ei eelne. Jookse! Hüppa! Viska!
Nii võib ka kehaliselt väga võimekas laps halva hinde saada, sest ta pannakse tegema midagi, mida ta pole iial proovinud või mille tehnikat ta ei valda. Kehaliselt vähem võimekad saavad lihtsalt kaikaga. Miks sa raisk oled nii nõrk!
Kehalise liigutamisega või selle vajalikkusega pole siin mingit seost.
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
KustutaAga tänapäevane kool on selgelt parem kui minu-aegne.
KustutaMu kolm last käivad samas koolis kus mina kunagi. Üks neist tegi just küsitluse, kus muuseas küsimus "mis su lemmik õppeaine on".
Pooltel!!! oli lemmik "kehaline". Kas on kehalise õpetaja väga hea? Või on metoodika parem? (Või vihkavad kõik matat nii südamest?)
Nii et me lastel on parem kui meil kunagi ammu. Hea seegi!
Jah saavutussport ja tervisesport on kaks ise asja, koolis loomulikult on mõtet tähelepanu pöörata tervisespordile. Normidega on nii ja naa, kui hinnet panna siis vist ilma ei saa, kui lihtsalt "arvestusena" võtta saab enamuse läbi libistada.
KustutaProbleem pigem selles, et niikuinii sportlike tüüpide jaoks on kooliprogramm naljategemine ja mõttetu, sisuliselt puhkus teiste tundide vahel. Neid, kel liigutamist vaja, võivad normid ära hirmutada. Mis oleks parim lahendus, ei oska mina öelda. Aga tegu võib olla järjekordse näitega, kus koolil on keeruline kodust tegemata tööd heastada.
Kaur, mul vist omal ajal vedas, sest kehalises kunagi ei oodatud tulemust kui seda enne ei õpetatud, no jooksmine välja arvatud. Palliviset, kõrgushüpet, võimlemise trikke, kõiki näidati ette ja lasti harjutada. Palju ise viitsisid tähele panna oli muidugi sinu asi, aga sama ju kõigi teiste õppeinetega.
KustutaKunsti koha pealt mul ei vedanud ja pole mul ka mingit annet. Anti paber - joonista koer. WTF minu oma oli nagu kikkis kõrvadega lehm. Muusika sama lugu, kokkuvõttes vedasin õpetajate armust läbi aga õppisin kunsti südamest vihkama, alles täiskasvanuna suutsin uuesti maale vaadata :P
Teine inimene samas mõtleb "ausalt öeldes ei saa aru neist, kes kunstiõpetuse üle kurdavad."
KustutaNormide osas, ma läksin kunagi oma kehalise õpetajaga ses osas tülli isegi, sest minu meelest olnuks õiglasem hinnata arengut kui taset. No näiteks oli meil üks EM-ilegi jõudnu, kes pingutuseta alati viie sai ja üks selline, kes alguses kilomeetritki joosta ei suutnud, hiljem juba suutis, aga sai ikka kahe, sest ei ületanud normi. Mida see talle õpetas - pinguta palju tahad, ikka saad kahe. Seega mu jaoks on täitsa ok kõigile osavõtu eest arvestus panna, sest võimed, tasemed, ettevalmistus ongi nii erinevad. Simulantideks peaks neid, kes üldse kohale ei tule. Meil oli aga omal ajal nii, et mina sain spordipäeval osavõtu eest halva hinde, need, kes üldse välja ei ilmunud, pääsesid puhta nahaga.
KustutaKunstis oli meil täpselt sama asi, et joonista koer, ise tead, kuidas. Kunagi lasti joonistada rõõmu ja õpetaja tahtis mulle halva hinde panna, sest talle ei sobinud, siis keegi sõnaosav vaidles, et kuidas saab teise inimese subjektiivne rõõm mitte meeldida või kuidas seda hinnata üldse :) Hiljem üks sõber imestas suu lahti selle peale, et mis mõttes meid kunstis joonistama ei õpetatud? Valgus-vari, erinevad tehnikad? Ma raputasin pead, aga neile oli seda kõike seletatud. Oli küll kunstikallakuga kool, aga ikkagi.
Sama asi ju laulmisega, eks nad räägivad küll, et igaüht on võimalik viisi pidama õpetada, aga ei õpetata ju. Ma kartsin laulmist algklassides ikka hullupööra, muidu olid kõik viied ja siis see jube laulmine, eriti kui üksinda klassi ette kamandati.
Praegusel ajal need kõik loovained ja hinnatakse arvestusega, mu meelest väga mõistlik. Samas, õpetada võiks ju ikka, äkki kellelegi kulub elus ära.
" Ehk siis kaks või kolm etappi. Ja testitakse seda, mida õpetati. Ei ole nii, et õpetasime geomeetriat, aga kontrolltöö on integraalidest.
KustutaKehaline (ja vähemal määral kunst) on õppeainena erandlik. Seal lihtsalt testitakse. Õpetust ei eelne. Jookse! Hüppa! Viska! " - novot, kui sellise suhtumise asemel oleks kehalises ka 1. õpetame, 2. kinnistame, 3. testime süsteem, siis ei nurisekski mitte keegi, eriti kui samal ajal ka siiski õpilase seisundit arvesse võetaks. Näiteks kipsjalaga õpilasele õpetataks taastusraviharjutusi.
See viimane kommentaar sai nüüd valesse auku.
KustutaVõi siis mitte. Aga, TT, see sinu väljend:
Kustuta"Aga tegu võib olla järjekordse näitega, kus koolil on keeruline kodust tegemata tööd heastada." on mõttetult jõhker. Samamoodi võiks mina sinu teoreetilise kunstiandetuse koha peal kaagutada, et mis mõttes su vanemad ei õpetanud sulle kodus plastilist anatoomiat, pliiatsi käeshoidmist, kunstiajalugu ja varjutamist. Su vanemad jätsid su hooletusse! Meeldiks sulle selline suhtumine?
Inimese kehalist võimekust võivad mõjutada paljud erinevad tegurid, vanemate süüdistamine siinkohal on alatu. Milles on süüdi vanem, kes on lapsega kolm aastat arstide vahet jooksnud ja alles siis teada saanud, et ei, süda on korras, ei, kopsud on korras, ei, verepilt on korras, aa, kuulge, teie lapsel on räiged adenoidid, ilmselt nende tõttu on ta nii nõrk ja väsib ruttu?
Või mida on tegemata jätnud kaasasündinud luustumishäirega (ei ole ravitav aga ei ole ka peale vaadates kohe tuvastatav) lapse vanem?
"Sama asi ju laulmisega, eks nad räägivad küll, et igaüht on võimalik viisi pidama õpetada, aga ei õpetata ju." On võimalik tõesti. Ja kui ei õpetata, siis õpetaja võiks täienduskoolitustele minna.
KustutaHei, aga mis saab nende lastega, kellel ongi tõsine füüsiline haigus, mis aga ei sega neil muus mõttes koolis käia? Võtame midagi nii ilmsüütut nagu kipsis jalg - mismoodi sellega kehalises osaleda saab?
VastaKustutaVot ei tea, ilmselt pole jõutud sinnamaani mõelda. Samas meil oli keskkoolis neiu, kes ei osanud ujuda, aga ujumise õpetamine oli ette nähtud algklassides (tema tuli teisest koolist, kus ilmselt seda polnud vms). Kehalise hinne moodustus 50/50 ujumisest ja saalitunnist, ujuma aga seda neiut ei lastud, sest õpetajal "pole aega tegeleda sellega, mis ammu selge peaks olema", seega pandi talle kehaline lihtsalt sujuvalt 3 ning mingit kohustust ujumistundides käia ei olnud. Ilmselt kipsis jala puhul lahendataks asi ka kuidagi niimoodi.
KustutaMinu lapse koolis peavad n.ö. kehalisest vabastatud tegema mingit sorti hiina võimlemist, mis tõesti konti ei murra. Üldse on neil erakordselt lahe kehalise kasvatuse süsteem ja mingeid norme pole enam ammu. Ise sead omale eesmärgid ja ise liigud nende poole. Hindeid ei ole - on A ja MA. Olen väga rahul.
VastaKustutaMu arust on koolis kahte sorti õppeaineid.
VastaKustuta1) alusained - matemaatika ja keeled.
2) kõrvalained - füüsika, laulmine jne.
Alusained TULEB selgeks saada. Korrektse emakeeleta ei saa inimene end väljendada ka ajaloos ega botaanikas. Matemaatikata ei saa aru ka ühiskonnateadustest ega iiteest Seega PEAB iga laps need vähemalt miinimumini ÄRA õppida.
Aga kõrvalained.. Nende eesmärk on (minu arust) anda lapsele lihtsalt võimalus näha maailma mitmest küljest ja kui on huvitav, siis hiljem sügavuti minna. Keemia, kunsti, kehalise eesmärk ei ole teha lapsest keemik, sportlane, skulptor. Aga kui laps saab baasteadmised kätte ja kui talle meeldib, siis ta kas läheb edasi keemiat õppima või teeb harrastus-sporti ka pärast keska lõppu.
Jah, juba mu vanaema rääkis seda juttu :) Aga paljudel kõrvalainete õpetajatel on vist mingi alaväärsuskompleks. Seda leidis ta küll meie käsitööõpetaja kohta, kes andis pmst nii palju kodutöid, et muuga poleks olnud aega tegeledagi. Eks igaühe jaoks ole oma eriala armsaim ja tähtsaim. Meie keemia õpetaja väitis näiteks, et ilma keemiat tundmata pole võimalik süüa teha...
Kustutama lisaks tolle aluse hulka ka tnp teadusliku meetodi tutvustamise - mida võiks teha kõigi loodusainete raames, igas aines oma aspektist.
Kustutano ja nagunii räägitakse, et asju oleks mõttekas õpetada integreeritult, mitte ainesahtlite kaupa.
Unusta ära, notsu. Ausalt ka.
KustutaKirjutavad:
VastaKustutahttps://foorum.perekool.ee/teema/kehalise-tunnist-vabastus/