Leheküljed

teisipäev, oktoober 03, 2017

Kuidas saab nii valesti elada?!

Peale rohkem kui kümmet aastat blogimist sain minagi eile lõpuks teada, et on olemas selline asi, nagu blogietikett, mis näeb ette, et kui sa sissekandega nõus ei ole, siis kommentaari ei kirjuta vaid lähed kirjutad oma blogisse pika sõimu lolli autori kohta. Ma olen jätnud oma erineva arvamuse enda teada ainult siis, kui ma, noh, natuke nagu kardan blogiautorit (te ei kujuta ette, kui paljusid blogijaid ma tegelikult pelgan!). Teise hoovi möllama ei julge justkui minna, enda omas on hea ja turvaline märatseda ja üle aia pori loopida. Ja mina veel mõtlesin, kui normaalsed kõik mu blogilugejad on, ei sõimata kommentaarides ega midagi (need populaarsed blogid, mis sõimu saavad, on justkui rohkem avalik territoorium, aga isegi neid pekstakse rohkem Perekoolis). Teinekord võib ikka sõimata, mitte et ma seda naudiks, aga vererõhk on mul madal, see aitab tõsta ehk.

Eile aitas Rents mul vererõhku tõsta näiteks. Ega ma esialgu ei saanudki üldse aru, millest kogu see teema, aga kuna kohalik blogimaastik (mis ilge väljend, kust see pärit on ja miks ta end minugi näppude alt välja pressib?) on nõnda ahtake, siis aimasin mõtlema hakates kohe ära, kellega võiks tegu olla, kuigi ma selle blogiga muidu üldse kursis ei ole. Pmst käis see tuletamine umbes nii, et keegi rääkis Ritsiku juures lahutusest, pakuti, et äkki on see autor ja kuna nüüdne teema sellega haakus, siis pakkusin, et äkki sama inimene. Oligi. Ma väga ei taha teemast rääkidagi, lihtsalt millegipärast tuleb mul kohe kõhe tunne peale ja käed kisuvad iseenesest rusikasse, kui keegi teise eraelu kommenteerima hakkab. Eriti stiilis "kunagi ta rääkis nii, nüüd teeb naa, see tähendab, et ta on selline inimene, keda vaevavad need ja need kompleksid". Ei taha üldse öelda, et jube madal, mina küll teiste elu kohta arvamust ei avalda ega midagi, aga mu meelest on vahe selles, kas ma vaikselt oma peas liigitan inimesi kastidesse "lollid, ei oska elada" või teen seda avalikult näppu viibutades. Mul vajuksid küll jõuetuses käed rippu, kui keegi mind lahkama asuks - ei saa ju nõustuda ega vastu vaielda, ütleja ei tea siiski mitte midagi minu elust ja motiividest. Puhas Perekool minu jaoks - võtame kellegi elu üksipulgi lahti, eks alati leidub neid, kes juba kõnealuse kodaniku vaarisa patte teavad üles lugeda, küll meie juba teame, kuidas on ja kuidas olema peaks.

Las inimesed elavad oma elu ja teevad oma otsuseid, mis see teistesse puutub. Aga - lapsed ju! Think about the children! nagu kõõksatas Maude Flanders. Ma ei taha nüüd kuuluda sellesse kampa, kes leiab, et lastekaitsjad tulevad varsti meie kõigi lapsi ära võtma (ja neid geidele lapsendada andma), aga ma siiralt kahtlen seisukohas, kuidas lapsed tuleb suhtes alati esikohale seada. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt viib see alati lastele kehvema lahenduse suunas, sest lapsed on siiski suhte tulemus, mitte vastupidi ning sellest tulenevalt peaks neid sellega kohandama, mitte suhet laste järgi vormima. Mul on muidugi hea rääkida, ma ei ole vanemate lahutust üle elanud (aga vaadake milline ma sellest olenemata välja kukkusin, täiesti väärastunud elupõhimõtetega, vastutustundetu ja lapsemeelne). Mulle tundub, et inimesed on oma lastele paremad vanemad, kui nende enda vajadused on rahuldatud. Vajadus armastatud olla on mu meelest oluline vajadus. Kas peaks oma võimalikust elu armastusest loobuma selle tõttu, et lapsi säästa, selle pärast, et kõik teised leiavad, et äkki see ikka on vaid lohutussuhe. Aga äkki ei ole? Meenub siinkohal keegi kommentaator, kes hurjutas VVN-i lapsesaamissoovi - aga kui sinuga midagi juhtub, jääd haigemaks, läheb halvemaks? Aga kui läheb hoopis paremaks? Lapsesaamine on niikuinii egoistlik ja vastutustundetu tegu ning nagu enamikku tegusid, ei saa selle tagajärgi eelnevalt ette näha. Mina pean küll tunnistama, et olen elus palju otsuseid julmalt enda tahtmisest sõltuvalt ja ehku peale teinud - et näha, mis välja tuleb. Ei ole täiskasvanulik, ei ole vastutustundeline - aga kas kõike ikka on võimalik ette planeerida, kas etteplaneerimine teeb tulemuse kindlalt paremaks? Õel võiks öelda, et äkki mõnel ei olegi sellepärast suhet ega lapsi, et ta liiga palju ette planeerib? Äkki ta on hoopis kade, et vastutustundetud õnne on leidnud? (Ma ei mõtle seda Rentsi kohta, lihtsalt analoogia, kuidas maailmavaated põrkuvad.)

Meenub, kuidas mulle vihjates on öeldud nii seda, kuidas "igasugused saavad tänapäeval ülikooli" kui ka "igasugused saavad lapsi", vihjega sellele, kuidas mina olen justkui lulli lüües asju kergelt saanud, teine on korralikult tööd teinud, planeerinud, arvestanud, teoorias kõik läbi mõelnud, aga tulemust ei midagi. Küllap avalduvad minusuguste järglaste väärastunud jooned alles hilisemas elus ja kus ma siis alles kahetsen. Ega ma ise ka pubekana oma ema ei sallinud, aga nüüd tunnen, et oskus enda vajadused esimeseks seada on päris kasulik omadus, mida pärida.

Kas lahutust mitte kõrvalt näinutel on õigust lahutuse teemat kommenteerida? Või lastetutel laste kasvatamist? (Ma arvan, et on, aga nimesid nimetamata ja teiste eraelu lahkamata). Las teooria jääb teooriaks, päriselu kipub teooriat liiga sageli eirama.

8 kommentaari:

  1. Tuletan meelde, et siin ei ole praegu valik "elan elu lõpuni üksi" vs "toon elu armastuse kohe koju". Täiesti vabalt on olemas ka näiteks valik "elame esimesed kolm või kuus või mis iganes kuud eraldi korterites ja kui see hästi klapib ja lapsed on kenasti kohanenud, siis teeme järgmise sammu". Siin on palju võimalikke vahepealseid valikuid, kus just totaalset elumuutust kogenud lapsi ei panda otsekohe kokku elama võõra mehega, kes räägib võõras keeles. Saan muidugi täitsa aru, miks Tikril on tunne, et see periood on ju möödanik, mis üleminekuaega siin vaja - tema jaoks ongi möödanik, sest nad on mehega ju aastaid eraelu eraldi elanud. Aga kui laste eest on seda hoolega varjatud või "lisanditega sõpru" lihtsalt sõpradena tutvustatud, siis nemad ei tea sellest ju midagi, nende jaoks on ikkagi tegu ootamatu krahhiga. Pole isegi ühtki põhjust, miks polt oleks vaja otsekohe sisse kolida - mitte keegi ei kaotaks sellest, kui paar kuud niisama kurameeritaks ja kepiõhtuid tehtaks, võita oleks sellest aga küll.

    P.S. VVN-il on ajukahjustus, kui see läheb paremaks, on ta meditsiiniline ime. Võib juhtuda, on juhtunud (mõni on uuesti mägesidki vallutama läinud), aga ebatõenäoline, targem varakult ette arvestada sellega, et energiat ongi nüüd elu lõpuni vähem kui teistel ja et võimekus ongi piiratud (no kasvõi selles mõttes, et kuue tunni asemel suudad töötada kolm, enne kui migreenihoog tuleb). See ei tähenda, et elu lõpuni ei peaks riske võtma, küll aga võiks ideaalis tähendada, et kui neid võetakse, tegeletakse paralleelselt ka riskide maandamisega, arutatakse asi potentsiaalse turvavõrgustikuga läbi jne. VVN teebki ju kõiki neid asju, mida peaks tegema, st ei ole niisama koju istuma jäänud, vaid liigutab end füüsiliselt, otsib vaimseid väljakutseid, on sotsiaalselt aktiivne ja tal on toetav tugivõrgustik jne, st tema üldised valikud tunduvadki vähemalt blogi põhjal olevat sellised, mis suurendavad võimalust, et VÕIKS veel pisut paraneda. Aga garantiid siin kahjuks ei ole ja kihla selle peale ei veaks. St meie kõigi tõenäosus täna välja minnes auto alla jääda on siiski natuke väiksem kui tõenäosus, et tema ka homme kiiresti väsib, liigsest stressist kähku peavalu saab jne.

    P.P.S. Vanemate lahutust olen näinud, mis ilmselt on ka üks põhjus, miks ei mul ega mu vennal veel lapsi ei ole, kuigi ma olen ju isegi abielus olnud - mõlemad mõtleme ikka väga hoolikalt selle peale, millisesse keskkonda on mõtet lapsi juurde tuua ja millisesse mitte, sest seda mitte poolt oleme me tunda saanud. Koeraga on selles mõttes lihtsam, et kuigi ta on abielu ajal võetud, on mul nö ühe inimese koer - tal on üks super user ja kuigi ta lepib teistega ka, on kõik teised inimesed, sh mu eksabikaasa, ühtviisi tavakasutajad, kes kõlbavad rohkem söögi etteandmiseks ja sita koristamiseks. Lapsed kipuvad rohkem kui ühte inimesse kiinduma, ka siis, kui oleks mõistlik seda mitte teha.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, ilmselt see erinev valulävi mingite otsuste tegemisel ongi seotud isikliku kogemusega - mida oskad karta ja mida mitte. No näiteks mu meelest see paar kuud midagi olulist ei muudaks, aga mul pole ka mingit kogemust ses osas.
      Aga teise elu ju niikuinii elada ei saa, vaevalt, et ka "soojad" soovitused midagi aitavad.

      Kustuta
    2. Paar kuud on laste jaoks üsna pikk aeg, annaks võimaluse ühe muutusega harjuda, enne kui teine peale tuleb.

      Kustuta
  2. Nõus, endal käisid peast umbes samalaadsed mõtted läbi, eriti selles osas, mis lapsi puudutab.

    VastaKustuta
  3. Laste ja lahutuste teemal hetkel ei arutle, aga sissekande esimese poolega 100% nõus. See pole esimene kord, kui Rents avalikult või "anonüümselt" Tikrist oma blogis labasel perekoolikiusaja kombel kirjutab. Kusjuures ma kujutan ette, kuidas ta ise ilmselt arvab, et on intelligentne ja julge arvamus...liider, kes on tunnustatud selle eest, et julgeb välja öelda oma arvamusi. Tegelikult on harilik labane internetikiusaja, kes armastab kollast kiskuda ja naudib võimalust ära panna inimesele kellega isiklik kana tekkinud kitkuda, egiidi all laste nimel/ühiskonna valupunkidele tulebki tähelepanu tuua vms. Jah, tuleb, aga sellises vormis pole see kohe kindlasti viisakas ega ka efektiivne. Konkreetsete teiste inimeste isiklikku elu ja eluvalikuid oma blogis kritiseerida... Kelle kingades pole käinud... lame, lame, lame.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle tundus ka, et kogu selle loo tagant paistavad isikliku vaenu kõrvad, ma ei kujuta ette, miks muidu peaks "hea eesmärgi nimel" teisele lajatama. Tikri osas ma ei tea, aga esimest korda, kus mulle selline asi meelde jäi, oli Kunnuse naine. Perevägivald on kole jne, aga miks tuua mängu kellegi isiklik elu a la "juba ta õde ei seisnud enda eest ja sai kogemata lapse". Isegi kui see fakt on kusagil avalikus blogis üleval olnud, ei kujuta ma ette muud põhjust kui isiklik vimm, et see vaidluses välja käia. Võib-olla mul muidugi on kehv kujutlusvõime ja ainult niimoodi saabki õigust enda poole kallutada, aga no vastik mulje jääb.

      Koolikiusamisest meile just räägiti, põhitunnus olevatki see, et sinu vastu kasutatakse ära mingit fakti, mille sa ise kogemata kombel kiusajale kunagi avalikuks oled teinud, sest siis oled sa justkui ise ka süüdi, et selle lekitasid ega saa end väga hästi kaitsta.

      Kustuta
    2. Isegi mina olen seda kuulnud, et Tikker on veendunud, et ma kasvõi Facebookist kustutasin ta mingi isikliku vaenu tõttu, mitte selle pärast, et ma lihtsalt kustutangi vahepeal inimesi, kes mind üldse ei huvita, mis sellest, et nad otsapidi ühises tutvusringkonnas on. Olen-olen mõrd, aga näiteks Mallukas on mu sõbranna, aga sellest hoolimata olen ka tema mõtete kohta halvasti öelnud, kui need mulle ikka debiilsed tunduvad, ja usun, et ka tal oleks piisavalt selgroogu, et vastupidises olukorras seda sama teha.

      Kustuta
    3. Mõtete kohta saab muud moodi ka kriitikat teha, kui eraelulist soppa üles kaevates.

      Kustuta