Leheküljed

reede, detsember 22, 2017

Brigitta Davidjants. (Mitte just) armastuslugu.

Raamatu tutvustuses öeldakse: "See on kohustuslik raamat tänastele tüdrukutele, aga ka kõige neile, kelle tütarlapseiga jäi pöörastesse üheksakümnendatesse." Nostalgia on tugev tunne ja seepärast otsustasingi lugeda.

Autorist kaks aastat vanemana ma siit aga väga mingeid kokkupuutepunkte enda toonase eluga ei leidnud. Põhiline põhjus tuuakse ära ka raamatu lõpus, kus imestatakse mina-tegelase suure vabaduse üle ja ta vastab, et küsimus on selles, kas ollakse peres ainus laps või üks mitmest, kelle puhul vanemate tähelepanu tahes-tahtmata hajuma kipub. Ma olin see üks ja ainus, keda silmaterana valvati ja nii oligi, et kui raamatu peategelane Rebeka 14-aastaselt pidudel jõlgub ja viina joob, siis mina mängisin samal ajal endast poole noorematega õues tasodega (olid mingid ümmargused junnid, mida keerutati ja vahetati).

Sarnane oli küll see, et me mõlemad olime melomaanid - raamatutegelane kuulab aga raskemat muusikat, millest ma omal ajal midagi ei teadnud, sest Raadio Tartus lasti ainult eurotümpsu. Loomulikult igatsesin ma minna Laululavale suvetuure vaatama, aga sinna mind ometigi ei lubatud. Rebekal on see-eest vanem õde, kelle sõbrannadega ta ringi jõlkuda saab - minu suurim unelm...Üldse kuidagi vingem ja ka kultuursem tundub see 90ndate Tallinn, Tartu tundus minu kitsale silmaringile toona vaid tümakast koosnevat. Rocki ei kuulanud keegi ja raamatute lugemine tuli maha salata (kui keegi üldse luges, mina küll mitte). Raadiost lindistati DJ Bobot, mitte Radioheadi. Piinlik.

Hoolimata muusikalisest taustast satutakse aga ka raamatus ebaküpsetesse ja puntras suhetesse (millesse siinmail satuti umbes 2 aastat vanematena, kuskil 16-aastaselt, kui siiski). Miks need noored tüdrukud nende vanemate kuttidega jändavad, küsis kunagi üks mu tuttav mees.  Ka raamatus peab üks meestegelane tüdrukute väljaskäimist üldisemas vormis hooramiseks. Ega see pole sugugi vähelevinud arusaam. Nagu ka raamatust selgub, ei teki need suhted siiski sugugi sellest, et süütus kellelegi raske koorem oleks kanda, vaid pigem mõistmisevajadusest, sellest, et oleks keegi suur ja tugev, kellele toetuda sel ajal, kui vanemad ei paista sind enam mõista suutvat. Lähen peika juurde, tema on ainus, kes mind mõistab, lohutab ja võtab kaissu. Vanematel kuttidel on elu seevõrra jube lihtne. Vähe on neid, kes vaid omakasupüüdmatult kaissu tahaks võtta, ikka tahetakse muud ka. Ja kui sina ei anna, siis mõni su sõbranna ehk ikka ja ongi sinu maailmapilt pooleks, sest su reetis keegi, keda sa oma ilmasambaks pidasid. Tavaline lugu. Sellise tavalise loo on Brigitta Davidjants oma raamatusse raiunud. Ma tegelikult ei kujuta ette, kas sellest on mõnele praegusele tüdrukule kasu ka, sest no eks räägiti seda hea ja kurjaga ju toonagi, aga ikkagi uskusid sina, et "meie suhe on eriline, meil on kõik teistmoodi!".

Natuke häiris mind aga raamatu lõpp. See justkui ütleks, et kui sul poistega nagu väga ei klapiks, siis võib olla küsimus su orientatsioonis. Ma saan aru küll, et homoseksuaalsete noorte täiskasvanuks saamine on veelgi keerulisem, kuid mu meelest võiks sel juhul lugu algusest peale sellest rääkida. Jah, siin on paradoks, ilmselt paljud ei tea seda isegi algusest peale. Aga siiski - see, et sa päris täpselt ei tea, kas see on armastus, mida tunned, ega taha ka kellegagi voodisse ronida, ei pea tähendama, et sa oled homoseksuaalne, pigem on see täiesti tavaline faas  - sa lihtsalt ei ole veel piisavalt küps sellisteks tunneteks.

Mulle meeldisid raamatus väga kõik tollase olustiku kirjeldused. Kõik tundus väga tõepärane hetkeni, mil mindi Tartusse Depeche Mode'i kontserdile, mis raamatus toimub talvisel ajal kuskil klubis, aga minagi käisin seal ja see oli suvel ja Laululaval. Mitte, et see oluline oleks loo suhtes. Aga tausta mõttes võin võrdluseks tuua, et Rebeka läheb sinna koos sõbrannaga häälega, ööbib suvalise tüübi juures Supilinnas ja joob salaviina. Mina (2 aastat vanemana!) läksin koos ema ja isaga ning ostsin suure saladusena purgi Longerot, tunnistades selle hiljem kohe ka üles põhjendusega, et "limpsi ei müüdud kusagil!". Säh sulle sarnaseid mälestusi samast ajast!

Ma ei tea, kuidas tänapäeva tüdruk suhestuda võiks - kas ta viitsib lugeda maailmast, kus kohtumisi lepitakse kokku tunde telefoni valvates (igaveseks on vist kadunud see probleem, et potentsiaalse peika kõne võttis vastu kuri isa...) ja kus vähemalt Lõuna-Eestis oli veel täiesti tavaline see, et telefoni kodus polnudki. Tema jaoks ei ütle midagi ka need baaride nimed ja enamik ansambleid. Samas, teema ise on universaalne. Õnneks leidub veel ka praegu päris palju noori punkareid ja "karvaseid" - äkki neile sobiks see raamat kõige paremini?

Aitäh Varrakule raamatu eest!

19 kommentaari:

  1. Lapsele (14, naissoost) soovitad lugeda?

    14 ja viin - ma ei kujuta ette. Ei enda, ei oma lapse puhul. Inimesed ja perekonnad on ikka hirmus erinevad.

    VastaKustuta
  2. Ma arvan, et 14-aastane võib lugeda küll, mingit erilist läbu vms raamatus ei kirjeldata. See joomine on seal pigem kuidagi muuseas, peategelane ise kaebab vist ühes kohas ainult, et pea oli hommikul paks, joomine on pigem tagaplaanil.
    Ma olin ise 16 kui esimest korda viina jõin, see tundus ikka vastik ja suud kõrvetav asi, samas peale seda sai joomisest pigem asi iseeneses kui taust. St joodigi täisjoomise eesmärgil, mingeid arutlusi kirjandusest ja kunstist sinna juurde ei käinud.
    Raamatu peategelane on pigem oma vanusest küpsem ja intelligentsem tegelane.

    VastaKustuta
  3. Paistab olevat nostalgiaraamat, mis sobiks kõige paremini pealt neljakümbistele. Huvitav, kas selliseid on veel?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mu jaoks Aidi Valliku "Kuidas elad, Ann?" ema päeviku osa, Hugo Vaheri "Punk ei ole surnud" ja üsna hiljuti läti keelest tõlgitud Janis Jonevsi “Jelgava 94”.

      Kustuta
    2. Keskmist pole lugenud, aga kaks ülejäänut on küll jah samast žanrist. Aitäh soovituste eest, püüan selle Hugo Vaheri ka üles leida!

      Kustuta
  4. Pealt neljakümneseid? Kindlasti..

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Selliseid raamatuid, inimene.
      Itimehe anekdooti tead?

      Kustuta
    2. Hah, kusjuures ma sain samamoodi aru nagu Kaur :)

      Kustuta
  5. Ma tean üldiselt kõiki anekdoote :(

    VastaKustuta
  6. Miks kõik 90ndad on ühesugused.
    See on retooriline küsimus, loomulikult,
    sest kõik 90ndand ongi ühesusgused, loomulikult.

    Aga see 90ndate haipimine on ikka mingi ida-porno.
    alates sellest filmist, mis ajas meid kõiki segadusse,
    ja nüüd see tekst (mitte just) 90ndate armastuslugu.

    90ndatel toimus eestlaste 3. küüditamine.
    Jah, 19.augustil saabus rong ootamatult kõigile,
    ka kõik meie kõige isamaalisemad oli šokis täiega.

    Juba järgmisel 20.augusti päeval viis rong meid kapitalismi
    ja selles meist olematus turbulentsis me jõule vastu võtame
    viimased 25 aastat ja räägime muinasjutte 90ndast.

    Häid piparkooke
    ja häid päkapikke :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Võib täitsa nõustuda.
      Häid pühi vastu ka!

      Kustuta
  7. Kas keegi teaks sarnast noorsoo (12-22 vanusegrupp) teemalist kirjandust 80'test, minu mürgeldamiseaeg langes nimelt sellesse ajastusse. Paraku jääb mulje nagu oleks 80'd väljalõigatud dekaadiks, või pole mulle lihtsalt ette sattunud. Mhm ??? ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Otsapidi sellest ajast meenub mulle hetkel ainult Allan Vainola "Inventuur" https://www.rahvaraamat.ee/p/inventuur/34602/et?isbn=9789949478569#
      Mäletan, et lugesin seda ja mõtlesin - oleksin ikka võinud vähe varem sündida :)

      Kustuta
    2. "Musta pori näkku"?

      Kustuta
    3. Mnjah... 80ndad on nii mitmetahuline periood ja põlvkond, et selle kohta ammendavalt pole keegi suutnud pilti konstrueerida. Vahteri "Karuks istus vangitornis" on väga hea lugemine. Samas võib tugevam lugeja proovida ka Tarmo Tederi jutte. See oli ju sihuke protopunk ja iroonikute aeg, osaliselt karastunud 24.12.1979 alanud Afganistani sõja taustal. Ja "moraalselt laostunud" vana Brežnevi valitsuse all.

      Kustuta
    4. Suur tänu vastajatele, nüüd suvel tean mida Pääsküla raamatukogust küsida.

      Kustuta
  8. A see vanuseasi -- ma olen märganud, et nn omaeluloolise taustaga lugudes kipuvad autorid peategelast nooremaks tegema, (et mingid samalaadsed sündmused toimusid küll, aga siis, kui autor oli mõned aastad vanem), olgu see siis kogemata või meelega, mäluprobleemide või kunstiliste kaalutluste tõttu või seepärast, et keegi kirjastuses arvab, et ehk nii müüb paremini...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa! Ma olen ka seda sama mõelnud ja märganud!

      Kustuta