Leheküljed

esmaspäev, detsember 18, 2017

Karl Ove Knausgård. Minu võitlus, 1. ja 2. raamat

Tundub, et selle aasta märksõnaks minu jaoks kirjanduses on reality. Päris elu ja päris kogemused: Ruitlase "Vee peal", Kangro "Klaaslaps", Bukowski noorpõlv ja Onu Bella võitlus vähiga - kõik need on mult sel aastal 5 tärni saanud. Lisaks Sauter, kellega Knausgårdi loomingut ehk kõige lihtsam võrrelda on. Knausgårdi tunnustus saabuski siis, kui ta hakkas kirjutama oma elust (kirjutas ta ka varem, aga ülemaailmne edu saabus alles sellega) ning nüüdseks on selle kuueosalise sarja esimesed kaks raamatut ka eesti keeles ilmunud. Teise raamatu lõpus ta ka põhjendab oma kursimuutust - kõiksugu lugusid on meie ümber nii palju, et ehedus kaob ära, tema tahtis kirjutada asjadest, mis on päriselt olemas ja mis päriselt midagi tähendavad ning tundub, et see läheb tõesti ka lugejatele rohkem korda (inimene on uudishimulik ja talle meeldib teiste elutubadesse piiluda?). Erinevalt telerealitytest, on paljude kirjanike lood siiski ka kvaliteetselt kirja pandud ja sisukad (eks leidub ka muud muidugi) ja seega ei saa öelda, et tegemist oleks millegi kehvemaga kui fantaasialooming.

Minu jaoks on Knausgårdi raamatute suurim väärtus see, et ta tõestab veenvalt, kui kohutavalt erinevad on inimesed. Ma lugesin seda raamatut sarnaselt Anna Kareninaga  - ma tõesti ei suutnud peategelast mõista ja kui Karenina puhul on mulle nüüd selge, et meie vahel on tohutu ühiskondlike normide erinevus, siis kaasajal kirjutatu puhul see nii enam pole. Esineb hetki, kus ma noogutan kaasa ja sealsamas järgmisel lehel ütlevad tegelased asju, mida ma absoluutselt ei mõista ehk siis inimene, keda sa mingil hetkel hingesugulaseks võid pidada, võib järgmisel käituda hoopis risti vastupidi sellele, mida sa eeldaksid. Aga muidu - raamatutesse on kirja pandud lihtsalt ühe elu kroonika, pisiasjadeni, sellisteni, mis ainult kirjutajale endale olulised on. Esimene raamat räägib autori kujunemisest ja on peamiselt lapse pilgu läbi jutustatuna isegi sümpaatsem, kuid ei tekita seetõttu ka erilist äratundmismomenti, teine raamat jätkub juba autori täiskasvanueluga.

Ütleme ausalt, mina sellise mehe kõrval vastu ei peaks. Põhiliin teises raamatus on see, et mees tahaks kõige rohkem olla üksi ja kirjutada, aga samas tahaks ta ikkagi ka naisega koos olla ja kogu see argielu, mis sellest tuleneb, ajab ta hulluks. Ta ei taha olla halb inimene ja selle tõttu surub endas alla eraldumissoovi, mis aga seetõttu tihti frustratsioonina avaldub. Töö ja eraelu ühildatamatus, aktuaalne teema. Sellest hoolimata mässib ta end üha rohkem sisse. See pole ainult naine, kes kolme last soovib, ka mees ise on seisukohal, et kui üks laps on kui tuulispask, mis kogu elu pea peale keerab, oleks vajalik saada veel teine ja kolmaski. Mu jaoks on see arusaamatu mõttekäik. Ok, ta armastab oma last, aga üle kõige soovib ta, et see laps oleks kusagil temast eemal, et ta ei peaks lapse eest hoolitsema, miks ta ometi arvab, et kolm last on etem? Sinna juurde jälestus skandinaavialiku võrdsuspõhimõtte vastu, kus isa peab osa ajast ise lapsega kodus olema. Et titega rütmikatunnis käimine alandab tema mehelikkust? No tule taevas appi, igasugune rühmas lalisemine ja tittedega mööda põrandat roomamine alandab ju suisa inimlikkust, mitte ainult mehelikkust! Kas ta tõesti arvab, et selline asi meeldib kõigile naistele? (Ma ei räägi siin oma lapsega mängimiset ja talle laulmisest, vaid selle kõige tegemist karjas koos, juhiks ninnu-nännutav tädi). Oleks ta siis ise selle juures mingi macho, aga ta pole - ta räägib naisega tunnetest, suhtest, tulevikuplaanidest, planeerib lapsi ja saab vihaseks, kui naine räägib rasedusuudist oma terapeudile enne kui talle. Ja omaarust on ta sealjuures äärmine introvert ja suhtlemiskartlik inimene. Milline keskmine kinnine mees räägiks naisega tunnetest, avaldaks talle armastust või planeeriks lapsi, üldse huvituks säärastest eide-teemadest? 

Ja siis need tülid, kus püütakse üksteist vaikimisega üle trumbata või võimalikult valusasse kohta torgata - milline armunud mees (see on teise raamatu alapealkiri) ometi sellise asjaga ennast vaevab? Säärased tülid on mu meelest kindel märk sellest, et mingit armastust ega kirge suhtes enam pole, jäänud on vaid omanditunne ja tahtmine enda arvamust peale suruda, sellisest suhtest tuleb jalga lasta, mitte järgmisi lapsi planeerida. Üleüldse on mul raamatut lugedes tunne, et Knausgårdil on kohutav elu, ma tunnen talle kaasa ja ma ei saa aru, miks ta ennast niimoodi piinab. Kas tõesti selleks, et lõpuks see kõik üles kirjutada ja ometi kord tunnustust leida? Mida ta tegelikult ei taha, ebaõiglaseks peab ja millest ei hooli, samas halvad arvustused tabavad teda nagu nooled. Edasisi osi ma loost lugenud ei ole, seega võib-olla tõesti selgub, et tegemist on depressiooniepisoodide kirjeldusega, aga mulje jääb, et autor on üks igavesti õnnetu inimene.


Knausgårdi naine on öelnud, et ilmselt on ta abielus maailma kõige ebadiskreetsema mehega. Mulle osalt isegi tundub, taaskod tsiteerides J.M.K.E. laulu "Löga", et "See, mis on sees, olgu sees, ärgu tulgu ta välja sealt." Kahtlemata on asjaosalistel selliseid reality raamatuid väga raske lugeda, Knausgård kaevati ju ka lähedaste poolt kohtusse ning Sautergi seisis dilemma ees, et mõni "tegelane" tema teosest ei soovinud selle avaldamist. On selline käitumine isekas? Kunsti või hoopis kuulsuse nimel? Meil on kõigil oma vaated olukordadele, mis elus ette tulevad, kuid nende valamine kirjandusvormi justkui tsementeeriks need, muudaks meie vaatenurga ainuõigeks, teised enam vastu vaielda ei saa. Ometi me isegi mäletame samu olukordi absoluutselt erinevalt. Äkki oleks õigem sel juhul fantaasia kaitsva varju taha pugeda ja väita, et "tegelastel pole seost reaalselt eksisteerivatega", sest igaühel meist on siiski oma reaalsus? Kui ma avaldan tükke enda reaalsusest, kisun ma siiski avalikkuse ette ka teisi, kes sellega võib-olla nõus ei ole. On mul see õigus? Ütleme nii, et mina nii ei julgeks teha - kas mõni lugu saab sellest vaesem, kui täisnimede asemel on initsiaalid? See puudutab siis eelkõige reality-kirjanduse seda osa, kus lahatakse mingeid eraelulisi teemasid ja konflikte, kus teisel poolel asjast teistsugune arvamus võib olla või mis puudutavad kellegi teise isiklikke teemasid, mille lahti harutamiseks neilt luba küsitud pole.


7 kommentaari:

  1. See on sama asi, mis blogimisegagi - kui palju on Minu Elu minu elu, mida ma võin omatahtsi jagada, ja kui palju teiste oma, millega peaksin diskreetne olema?
    Igaüks teeb selle otsuse ja vahe sisse omaette ja omamoodi. Nii lihtsalt on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, ma märkasin ka seda lugedes üsna palju sarnasusi blogimisega. Raamatusse "raiumine" tundub ilmselt siiski kuidagi lõplikum ja avalikum, kui kellegi blogis mainitud saamine.

      Kustuta
  2. Seda, et "tahaks kõige rohkem olla üksi ja kirjutada, aga samas tahaks ta ikkagi ka naisega koos olla" võiks ma mutatis mutandis endagi kohta öelda, aga see, et selline inimene siis tingimata kolm last tahab saada - ja hulluksajavat pereelu - on juba raskem mõista. Sest muidu pole paarielu ja üksiolemise võimalust tingimata üldse võimatu ühitada, piisab, kui paarilisele sobib selline mitte liiga ninapidi koos elustiil.

    VastaKustuta
  3. Häh, mulle meeldib ka üksi olla.
    Kui nüüd enda valguses uurima hakata.
    Jaa, mul on oma lastele eristaatus ja puha, aga IKKAGI on mul vahepeal tugev tung ka nendeta olla, omaette olla, nad võivad ka magada kõrvaltoas - aga jätke mulle veidi minu oma aega!!!
    Lihtsalt lapsed annavad nii palju teisi kvaliteete nende asemele, mida võtavad, et ma olen kaalumata ka nõus võtma nende kaasatoodava JAMA.
    Sest on need teised asjad. Need imelised ja head =)

    VastaKustuta
  4. Minu jaoks oli seal just see arusaamatu, et kui sa näed, et sinu jaoks on selle ühe lapsegagi üle mõistuse rassimist, siis miks saada veel väikse vahega kaks juurde? Mul on tunne, et kui lapsed on suurema vahega saadud, siis on pinget siiski vähem st ma ei seaks küsimuse alla seda, et miks lapsed üldse, vaid seda, et miks kõik kohe ja korraga, kui oli näha, et suhe on niigi keerulises punktis.

    VastaKustuta
  5. Jaa, vat see vahe jätmine on küll minu arust VÄGA vajalik. Ma lähen täiesti rikki mõtte peale, et vahe laste vahel on alla 4 aasta =(

    VastaKustuta
  6. Inno Tähismaa asendas Ingridi nime Sigridiga oma üllitises.Jah,Ruitlase "Naine", Sauteri lood...I.Bergman oli viimistletum mees, tema vanemad olid hädas tema naiste kirjandusse panemisega, et miks küll?
    Mis Knausgårdi puutub, siis olen tema naisvariant ja saan temast aru. Kahjuks on selliseid indiviide olemas.

    VastaKustuta