Leheküljed

teisipäev, jaanuar 23, 2018

Minu matsluse manifest

Kunagi olid meil koolis lahedad peod, sellised, kuhu sai Bullsi jopega sisse jalutatud (statement "ega ma siia tattide peole tulnudki, mul muid tähtsaid asju, lihtsalt astusin korraks läbi") ja mis lõppesid enamasti sellega, et õppealajuhataja laksas järsku tuled põlema ja röökis: "Kes tegi saalis suitsu!? Ma tean küll, et keegi tegi! Andke ennast heaga üles, niikuinii jääte vahele - ja pidu on ka nüüd läbi!" Vahele küll kunagi keegi vist ei jäänud, aga mingil hetkel ütlesid vanainimeste närvid siiski üles ja otsustati lapsi kultuuriliselt harima hakata - meie koolis diskosid enam ei korraldata, nüüd on siin ballid! Sest noh, ballil käivad kultuursed inimesed, kes ei joo ega suitseta, eks. See, kuidas sobib üks glamuurne ball koolimajja, kus sama seltskond päevast läbi tolmustes sussides ringi sahistab ja kus poiste wc uks alailma lahti on ja haisu levitab, polnud enam tähtis.

Mina sellest hetkest alates enam pidudele ei roninud, sest ilmselt olin liiga ebakultuurne või hoopis peps - no ei kujuta tõesti ette, et õnnestuks üheks õhtuks end seal sigalas daamiks moondada, vinnilised klassivennad printsideks...Tegelikult vist paar balli vaid toimuski, sest ilmselt oli enamik lapsi minutaolised ning oligi ühisürituste vaim hävitatud. Parem joogu ja läbutagu kellegi korteris kui poolavalikult koolisaalis  - nii on see vist nüüd juba aastaid kestnud, mastaapsed koolidiskod kadusidki koos üheksakümnendatega.

Miks ma sellest kirjutan, nimelt täna avastasin, et Mini koolis kavandatakse pidu, küll temast vanematele, aga kahtlaselt-kohtlaselt tuttavlik oli see: seltskonnatantsud, riietuskoodiks poistel ülikond, tüdrukutel vähemalt põlvini seelik. Kohe lõi mässumeel minus lõkkele! Elu sees ma ei läheks sellisele peole, kuhu kästakse, ok, soovitatakse ülepõlve seelik selga ajada! See on mingi vanurite pidu! Keegi ei ütle mulle, mida selga panna! Heh, kusjuures, seltskonnatantse ma isegi õppisin, vanemad surusid peale (ma ise tahtsin minna catwalk-i koolitusele (haa-haa-haa!!!), aga nemad ütlesid, et muidu ei saa, kui valsi ja foxtroti ka ära õpin...üheksakümnendad, noh, igasugu tütarlaste moekoolid olid  popid), aga peale valsi põhisammu ei tea ma enam midagi, pole iial olnud põhjust ka praktiseerida. Tantsud on teisenenud ja ammu pole klassikalised seltskonnatantsud ainsaks valikuks.

Ma saan aru, et kui inimest huvitab, talle meeldib tantsimine, siis ta läheb ja õpib, aga mulle on vastukarva igasugune sund traditsioonidele rõhudes, eriti kui traditsioon ise on hääbunud. Jah, vist on mõned minuealised ka, kes Vanemuise aastalõpuballil jalga keerutamas käivad (ja seda ka oskavad), aga neid on vähe. Või ma liigun lihtsalt mingis teistmoodi seltskonnas? "Millal sa oma naise tantsima viid?"* tähendab ju tänapäeval üldiselt ööklubi ja seal ma ka ei käi. Iseloomulikuna meenub siin ühe tuttava tütarlapse eide sajatus oma sõbranna kohta, kes tema labraka-sünnipäevalt enne õhtut hommikut lahkus: "No tema on meil ju kultuurne, tahab restoranis klaasike veini võtta ja pärast Atlantise restoranis jalga keerutada!" Häbi peaks olema oma matslusega uhkustada, ütleks ema. Aga mu meelest tulevad need asjad inimese seest, mitte välise sunniga - hakka kultuurseks, raisk! Väärtuskasvatus ei toimi, kui seda tehakse vaakumis ning see ei haaku ümbritseva keskkonnaga. Kooliball on minu jaoks nagu sadul sea seljas.

Igasugu dresscode-d on mu meelest ka üsna pseudoprobleem, sest kunagi kui ma etiketikoolitusel käisin (ja seda mitte enam tüdrukute moekoolis vaid Riigikantseleis), räägiti seal kenasti, et etikett on abistav vahend, mitte kontrolli- ja karistusmehhanism. Etikett võta ette siis, kui sa ei tea, kuidas sulle võõras situatsioonis käituda, see peaks olukorraga kohanemise mugavamaks ja sujuvamaks tegema. Palju rohkem on etiketiga vastuolus see, kui hakatakse kellegi eksimusi välja tooma, kui see, et keegi milleski täpselt etiketti ei järgi.

*kunagi küsiti L.-lt seda täiesti pahaaimamatult, nüüd on see meil isekeskis naljaks muutunud, sest noh, me ei tantsi.

6 kommentaari:

  1. Täitsa huvitav oleks teada, kui palju lapsi sellele üritusele lõpuks kohale läheb :)
    Veits haakub siia, et mul oli juhus lugeda eile ühe kooli seinalt suurt loosungit "Ole normaalne" (kõrvuti umbes sellistega nagu "Kõnni rahulikult" jms). See võttis ka viivuks kukalt kratsima, et mis küll tolle (eeldan, et) pedagoogi mõtteis mõlgub, kes säherduse plakati seinale kleebib ...

    VastaKustuta
  2. Jah ja ei. Mäletan, et ülepõlve seelikud ei olnud inspireerivad. Õnneks minu ajal olid miniseelikud. Aga olid ka poistel pikad juuksed. Mina olin arakene, kuid klassikaaslased lendasid koolist, sest ei läinudki juuksurisse. Protest traditsioonide vastu.

    Samas on traditsioonides midagi ... (Paljud) noored mehed on tulnud minu juurde enne tähtsat päeva, et kuidas see üks-kaks...kolm käib. Kõrvaljääjale võib jääda mulje, et peedikute pidu - mehed omavahel valssi harjutamas.

    Küpses eas esimest korda reivile sattudes nautisin täiega. Üks tark inimene ütles mulle pärast, et kohanemine on intelligentsuse tunnus. Kui ta ei irvitanud, siis oli see ... mis iganes.

    Minu päevasoovitus kohanege ise ja "sundige" lapsi võtma vastu uusi väljakutseid.

    VastaKustuta
  3. Mina arvan, et stiilipeod on ok. Justnimelt võtangi ette ja kehastun kaheks tunniks printsessiks. Ja aktsepteerin seda, et vinniline või jõmmist või trennipedest klassivend kehastub printsiks.

    Mitte et ma neid ise kooliajal nautida oleks osanud.

    VastaKustuta
  4. Ma olen nõus, et stiilipeona või siis mingi kursusena (võib ju valssi näiteks kehalise tunnis õpetada, ülejäänud tantse ilmselt pole nii väga vaja kui selliseid olukordi tekib) on see traditsioonide õppimine täiesti ok. Meil aga toona lihtsalt asendati üks teisega ehk siis muusuguseid pidusid enam polnudki kui ainult "viisakad".
    Meenub veel mingi eksperiment oma kooliajast, kui kohaliku kutsekooli direktor otsustas kooli mainet parandada nii, et kõik poisid pidid igapäevaselt ülikonnas käima. Ma ei tea, kuidas tüdrukutega jäi, aga ühe mu kooliõe peika käis selle (küll lühikeseks jäänud) eksperimendi ajal kutsekas ja kui nad sõpradega meie kooli spordipäevale kaasa elama saabusid, irvitas meie kooli direktor, et näe, mingi ministeerium on oma delegatsiooni kohale saatnud.

    VastaKustuta
  5. Kõh-kõh-kõh, kui juba traditsioonide õppimisest rääkida, siis miks piirduda ainult nii lähedase minevikuga nagu 20. sajandi (foks) või äärmisel juhul 19. sajandi hakust (kiire valss) pärit popid ja skandaalsed noortetantsud? miks just need, mitte 18. või 17. sajandist või veel varasemast ajast?

    ma olen muidugi heal positsioonil, et sellega praalida.

    muide, mul on kogemust paaril noortepeol tantsuõpetamisega: kui me õpetasime just nimelt 17.-18. sajandi tantse, tuli põrand rahvast TÄIS. Suur saal oli tantsuhuvilisi noori nii täis, et peaaegu ei mahtunud üksteisest mööda liikuma.

    Kui tuli orkester - ja täitsa hea orkester - , kes hakkas valsse-fokse-rumbasid mängima, jäi põrandale ainult viis paari, kahju oli kohe.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. (st orkestrist oli kahju, ega see nende süü ei olnud.)

      Kustuta