Leheküljed

reede, juuni 08, 2018

Stone Sour Pirital

Lisaks Norrale jõudsin vahepeal ära käia ka Stone Sour'i kontserdil Pirita kloostri varemetes. Seekord tuli välja, et Norra kaasa veetud soojadest riietest ei piisanud, pidin Tallinna sõbrannalt veel eraldi salli laenama...

Ma ei tea, kus ma elanud olen, aga kunagi töötas mu eks Pirita rannahoones ja ma tõepoolest ei olnud kunagi märganud, et klooster sealt kohe üle tee on. Kontserdipaigana mu meelest väga hea valik (iseasi, mida surnud sellest arvavad), akustika poolest plekisest Suurhallist kordi etem. Lisaks olid kontserdil pea ainult asjatundjad, sest kui ma paar korda kontserdi ajal WC-de poole tormasin (isiklik kiiks, pole midagi teha), siis söögi-joogialal kooserdas vaid paar üksikut inimest, kõik ülejäänud kuulasid-vaatasid esinejat. Lisaks hämmastas mind see, et kui publikualal oli paar kõrgemat...ma ei teagi...krüpti, siis nende peal ei seisnud keegi, kuna tagapool olijatel oleks selle võrra kehvem nähtavus olnud. Mina seisin kohe tavarahvast fännitsoonist eraldava aia juures, paar inimest oli minu ees, aga ma nägin nende õlgade vahelt üsna hästi lavale. Ja ma käisin sealt mitu korda ära ning sain alati oma koha tagasi. Väga mugav!

Aga esinejatest siis. Soojendas selline bänd nagu Nothing More, kuulasin neid kunagi Spotifyst, aga väga suurt muljet ei jätnud. Esinemine oli neil siiski väga hea, tegid korralikku showd ja puha. Hiljem peaesineja palus neile paar korda veel eraldi aplausi, ilmselt jäi alguses seda väheks. Arusaadav, sest üsna tundmatu bänd ja kella seitsmeks polnud suur osa rahvast veel kohal. Aga üks stiilinäide ka neilt:
Üllatav oli see, et Stone Sour saabus lavale suisa 10 minutit enne väljakuulutatud aega. Avastasin just ühe põneva veebilehe, kus saab näha ja kuulata iga kontserdi setlisti, isegi koos sisse- ja väljajuhatavate lugudega, Pirita kontserdi oma on siin. Ütleme nii, et peale laivi tõmbasin ma pea kogu Stone Souri viimase albumi endale playlisti ära, lisaks veel ka lugusid varasematelt plaatidelt. Lugude valik oli huvitav, kuigi ametlikult oligi tegemist uue plaadi esitlustuuriga, siis sellelt tehti 15st loost 5. Enamik lugusid, mida kuulda oleks tahtnud, tehti ära. Uuelt plaadilt oleks ehk Taipei person/Allah tea võinud ka olla ja mu ühte lemmikut The Dark, mis ainult singlina välja lastud, ka ei olnud, aga see on puhtalt norimine.

Oleks mul prillid ees olnud, oleks ma isegi Corey Taylori näo ära näinud :) Seekordsel kontserdil oli erinevalt Maidenist sooline tasakaal üsna paigas. Nimelt on Corey millegipärast suur naiste lemmik. Minu jaoks oli see algul pigem üllatus, sest kui ma Slipknoti esimest korda ilma maskideta nägin, siis mõtlesin, et "ahaa, selge siis, miks neil need maskid on". Mis ei tähenda, et ma Coreyt kuidagi mittelahedaks peaks või nii, kuigi mingi bändi fännamine seetõttu, et laulja on "hot" tundub mulle veidi kummaline.

Huvitav on ka see, kui paljud inimesed Stone Sour'it ei tea, Slipknot on hoopiski tuntum, kuigi Slipknot peaks nagu karmim bänd olema. No see lugu näiteks on täiega selline "ilus", mida raadios mängida võiks:
Mina kuulsin neist esmakordselt Raadio 2 Rockarolla saatest, kui välja tuli nende teine plaat Come What(ever) May ja sellelt lugu 30/30-150:
Kontserdil kõlas samuti lugusid kummastki äärmusest - nii kiireid kargamise omi, kui ka ballaade (ma vihkan seda sõna, sest no on "ballaadid" ja on ballaadid - ühed on sellised "miks jätsid mind, ma ju armastasin sind"-stiilis ilad ja teised on...sügavamad, süngemad).
Lavalt loobiti pudeleid ja tulistati serpentiine (ma sain kätte kaks, kummagi erinevast värvist, ehhee), igavesti lõbus oli ja seda hoolimata sellest, et ma olin täitsa üksi ja ilma kaaslaseta kohale tulnud. Puudu jäi sel juhul ehk ainult sellest, et pärast kontserti muljetada, show ajal oled niikuinii omaette mullis. Väga palju inimesi oli tegelikult üksi kohale tulnud, ei olnud imelik midagi. Pigem oli naljakas vaadata paare, kus üks pool oli fänn ja teine tiksus kõrval kaasas ja seisis nagu post, samal ajal kui fännist pool hullunult kargles.
Lugusid esitati vaid ühe võrra vähem kui Iron Maiden, kuid kontsert kestis tuntavalt vähem (lisaks erinevale lugude pikkusele võis asi olla ka selles, et kõrvad ei kannatanud) ja sai läbi juba enne kümmet. Seega polnud probleeme ka tagasi Mustakale jõudmisega, kus ööbisin. Kirsiks tordil nägin ühe paneelika rõdu all siili, tegin pilti ka, aga Nokia 3310 pole tõesti kõige etem pildiaparaat. Seega pilte siilidest ja Stone Sour'i kontserdist vaadake mujalt internetist.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar