Leheküljed

esmaspäev, oktoober 29, 2018

Kuidas ma kunsti nimel kannatasin

Eelmine postitus sai inspiratsiooni Lars von Trieri uue filmi "Maja, mille Jack ehitas" arvustustest, vahepeal ilmus üks veel. Põnev oli aga lugeda üht kommentaari selle viimase all, kus nenditi, et alles see arvustus sai õigesti pihta loo tuumale, sellele, mida režissöör tegelikult öelda tahtis.

Hakkasin mõtlema, et päris julge arvamus. Muuseas mulle istus ka see viimane arvustus eelmistest rohkem, aga ma pole ise filmi üldse näinudki. Aga oletada seda, kes kui hästi autori eesmärgile pihta sai, ma küll ei julgeks. Ma ehk julgen üldse väheseid asju, muidugi.

Samas on ju kuidagi nii, et on meelelahutus ja on kunst, millega tahetakse mingile laiemale tendentsile, probleemile tähelepanu osutada. Kuna see on aga üpriski lai ja käsitlematu temaatika, siis lähen kohe konkreetseks ka.

Ma olen üks neid väheseid imelikke, kellele nüüdiskunst meeldib rohkem kui klassikaline. Klassikalist vaatan ma pigem kui lihtsalt meisterlikult teostatud taiest, sest probleem, mida see (ehk) kajastab on minu jaoks minevik. Tänapäevakunsti imelike taieste puhul meeldib mulle aga just püüda neid lahti mõtestada (mitte segamini ajada tõe otsimisega, sellele ma küll ei pretendeeri). Ma ei ole samas üldse kindel, et alati kunstil mingi mõte on. Miks ei võiks lihtsalt teha asja, mis näeb lahe välja?

Tartus toimus nädalavahetusel valgusfestival. Me otsustasime külastada linnas hajali asetsevaid taieseid koondnimetusega Valgusrada. Kui kõik normaalsed inimesed tegid seda neljapäeval, reedel või kasvõi pühapäeva õhtul, siis meie asusime teele laupäeval, mil algul sadas laia lund, mis aga kiiresti muundus lausvihmasajuks. Esimesi sahku nägime alles siis, kui koju pöörduma hakkasime ning ilm oli enam kui ilge. Ma pole elu sees varem tundnud, et mu jope laseks vett läbi ja L. väitis, et ta saabas on ülemise ääreni vett täis, kodus avaldus, et Mikrol oli sama lugu, aga tema vähemalt ei vingunud. Kunsti nimel pressisin muudkui edasi, kuigi teistes erilist entusiasmi ei märganud. Osa väljahõigatud asju üldse ei toiminudki, vist seetõttu, et oleksime pidanud veidi hiljem alustama või siis töötasidki need perioodiliselt või oli lihtsalt liiga kohutav ilm. Käisime läbi Emajõe kaldad, Mänguasjamuuseumi, Pirogovi platsi, Raekojaesise ja Holmi pargi, aga ma tahtsin nii väga minna Jakobi tänava algusesse, sest olin Postimehes näinud seda fotot (autor Margus Ansu):
Mu meelest on see üks ägedamaid fotosid, mida ma üldse näinud olen! Täielik "Minu Tartu" essents - see sügisõhtune Toomemägi ja lagunenud maja, mis gräffitiga kaetud. Ma tunnen seda pilti vaadates kõdunevate lehtede lõhna ja sigaretihõngu ning natuke jahe hakkab ka. Nii-nii ilus pilt! Kodune selline. Mitte et ma skvotiks kuskil Toome nõlval lagunevas tondilossis, eks.

L. pani mulle nii palju mõistust pähe, et nii kaugele läksime siiski autos - eks ma hakkasin Mänguasjamuuseumi juurest ikka jala marssima, enne kui ta käratas, et "kuhu kurat me nüüd üldse läheme ja miks?!". Põhimõtteliselt olen ma ikka väääga eesmärgile orienteeritud kui eesmärk seda väärt on.

Tegelikult pole fotolt seda kunstiteost üldse väga hästi näha. See on see mägi seal eks, ma isegi ei saanud aru, kas see oli seal enne juba olemas gräffiti kujul, sel juhul on see väga lahe kahe kunstiliigi ühendamine (EDIT: vist siiski mitte, kunstniku kodukal on video samast tööst nö stuudioversioonis ja seal on ta ise mäe joonistanud) ja seal on see tekst "Keep running up that hill" Kate Bushi loost, mis mulle seostub küll peamiselt Placebo versiooniga ning mida fotol näha ei ole, on pisikesed mehikesed, homunkulused, kes jooksevad mäest üles, veerevad sellest alla ning asuvad siis uuesti ronima. Nende liikumine on hästi sipelgalik, nunnu, äge vaadata. Me seisime seal päris kaua, enne kui tahavaatepeeglisse kellegi auto tuled tekkisid. Vot see oli äge, see kompenseeris niiskuse, märjad riided ja varbad!

Tulin koju ja uurisin asja lähemalt, sain teada, et tegemist on Taani kunstniku Jacob Tækkeri tööga, mille kohta festivali kodukas ütleb nii:
Jacob Tækker
õppis Kuninglikus Taani Kunstiakadeemias ja on osalenud näitustel nii Taanis kui välismaal. Ta tegeleb videokunstiga, mille teemadeks on emotsionaalsed seisundid, eksistentsi rutiinne olemus ning see, kuidas inimene hakkamasaamiseks neid tajub ja mõtestab. Tækker pöörab erilist tähelepanu lihtsale ja humoorikale liikuvale pildile, luues teoseid, mis sisaldavad nii komöödia kui tragöödia elemente, mistõttu ei saa neid vaadates kunagi kindel olla, kas nutta või naerda.
Oma tööde juures on Tækker korraga peategelane, lavastaja, kaameramees ja stsenarist.

www.jacobtaekker.com
Installatsioon: Jookse ikka mäest üles
püüab hulk väikeseid Jacob Tækkereid jõuda suure mäe tippu. Sel hetkel, kui nad sinna jõuavad, nad kukuvad ja veerevad tagasi alla vaid selleks, et võimatu ülesanne uuesti ette võtta. Teos näitlikustab, kuivõrd raske võib olla sissejuurdunud rutiinidest väljamurdmine.
”Sa võid kogu öö üleval olla ja teha suurejoonelisi plaane oma elu muutmiseks. Aga kui sa üles ärkad, teed sa seda, mida ikka. ” – Jacob Tækker. (See viimane lause - täpselt!)

Ehk siis äge asi, aga sama palju on selles ka mõtet sees. Noh, eks ma aimasin seda ka neid jooksvaid ja kukkuvaid inimesekesi vaadates. Ma ikka kipun arvama, et tagamõte annab asjale midagi juurde. See on parem, kui vaadata mingeid kujusid ja mõelda, et no äge on, aga mis sellega öelda tahetud on, aru ei saa. Näiteks käisin ma kunagi ühel lesbilise S&M kunsti näitusel, millest ma kirjutada ei osanud, sest noh, ma ei saanud enamikest asjadest seal lihtsalt üldse aru.

Tagasiteel küsis Mikro, et mis see kunst üldse on? Hmm, see on ses mõttes väljakutse, et vastama peab kiiresti, lihtsalt ja esimese mõtte põhjal, lapsel pole aega ja tahtmist keerulisi heietusi kuulata. Ma vastasin, et kunst on see, mis vaatajas mingeid tundeid tekitab, nii häid kui halbu. Mis on muidugi eksitav, sest tundeid tekitavad meis ka hoopis muud asjad, mis sugugi kunst ei ole. Aga ju siis on just see tekkivate tunnete osa mulle olulisim. Kunagi õppisin kunstiajalugu ja seal meile ikka räägiti katarsisest, ma ei saanud üldse aru, mis see olla võiks, sest no ma võin ju vaadata mõne klassiku meistriteost, aga ainus emotsioon, mis tekib on see, et "nojah, oskas joonistada küll, mina ei oskaks". Pigem tekitavad "vau!"-emotsiooni just sellised uuema kunsti teosed, mille puhul tajud nende seoseid ümbritseva maailma, enda tunnete-mõtete ja muu sellisega ning lisaks on ka teostus lahe. Ma ei tea, on see siis katarsis või?

2 kommentaari:

  1. väga kõrvaline küsimus, aga mis universumis on mänguasjamuuseumi juurest sinna taiese juurde "nii pikk maa"? mul hakkas see kohe nii kripeldama, et uurisin asukoha välja ja proovisin guugelmäpsiga - sain 300 meetrit. tähendab, ilm oli muidugi jõle ja ma saan aru, et ei kutsu eriti käima - ma ise käisin sel päeval Tallinnas, kingadega, ja õhtul tuli mul sellise olluse sees kingadega kõndida, aga sellegipoolest vaatasin, et kui ma saan liinibussidega naks-naks koju, ei ole mõtet taksot võtta. ja see naks-naks koju tähendas bussipeatusesse, mis on 400 meetri kaugusel.

    st kõige selle kõndimisralli otsa, mis te juba ära olite teinud, tundub see viimane jupp tõsine koera saba. a noh, võib-olla olite juba selleks ajaks lootusetult ära trööbatud, eriti lapsed.

    või oli see lihtsalt peen iroonia ja ma ei saanud aru.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See oligi täpselt nii, et viimane koera saba ja see tundus läbivettinutele juba liigse pingutusena.

      Kustuta