Leheküljed

esmaspäev, november 19, 2018

Kui Ida ja Lääs põrkuvad

"Gulag või Auschwitz, kumba soovid?"
Unustasin L.-le ta enda raamatud toomata, pakkusin omi asemele. Ega ta ei tahtnud kumbagi, eelistab Öölasi, ma jälle päriselu õudusi. Tegelikult ma ei otsi õudusi, ma tahaks lihtsalt teada, et miks ja kuidas, aga sellest ma olen juba rääkinud. Igatahes, seekord sattus korraga 2 vangilaagrit - esimene, ellujääja loo põhjal üles kirjutatud "Auschwitzi tätoveerija", mille puhul mu meelest oleks lugu väärinud paremat üleskirjutajat, pigem selline "elulooraamatu" kanti üllitis. Teiseks Solženitsõni klassika "Üks päev Ivan Denissovitši elus" - nappide vahenditega edasi antud kogu oma lootusetuses, mõttetuses, õuduses. Inimese hämmastavast kohanemisvõimest, ratsionaalsest olukorraga leppimisest. Tuim ja julm argipäev, ilma lootuse ja unistusteta. See, kuidas kord olnud vangilaager ometi omakorda seondub paljude teiste täpselt samasuguste olukordadega ka praegu kõikjal maailmas - inimesed, kes endiselt elavad totalitaarsete režiimide all, inimesed, kes virelevad aastaid kohtuta vanglates. See, kuidas ühe inimese kirjutatud tekstis on see midagi olemas, mis selle kirjanduseks teeb ja teise omas mitte.

Mul on üks nõrkus ka, vahest vaatan seesuguste heade raamatute puhul arvustusi, kus raamatule 1 punkt on antud. Enamasti kirjutatakse, et oli igav. Ma eeldan, et need on inimesed, kes tahavad pommiplahvatusi, kirge ja imelisi pääsemisi, ei tea, et alati nii oleks, aga võiks ju. Mõne pärli ikka leiab tavaliselt ka. Seekord näiteks kirjutas keegi sisu kirjeldusse, et "peategelane satub laagrisse eksituse tõttu". Nojah, valdav enamus oli seal tema meelest õiglast karistust teenimas või? Või siis etteheide, et raamatus esineb "strong language" pea igal lehel - platnoikultuuriga sunnitöölaagris, tuleb see väga üllatav ette? "Neli lehekülge sellest, kuidas peategelane leiba sõi! Boooring", lisaks sellele, et neli lehekülge on ilmne liialdus - tule taevas appi, see oli taotluslik! Kui sa, turakas, ei märganud, siis "kõik hinnas" teenindust seal just ei olnud. "Mingi raamat müüriladumisest." - ega seal sunnitöölaagris meelelahutust väga valida ei olnud tõesti. "Raamat neile, keda huvitab igav ajalugu." - noh, ma arvasin ka ajaloost teismelisena enam-vähem nõnda. Ja siis leidsin tõelise pärli küsimuste osast:

Is this a clean book? What would it be rated as a movie?

Vestlus selle küsimuse all kisub põnevaks:
Vastaja A- It's set in a forced labour camp, millions of people died in camps like that, many were tortured. Does it really matter if it has sex or "language" in it? 

Vastaja B - People just like to be cautious about what they fill their minds with. 

Vastaja A - I sometimes find it difficult to read about people starving and working to death in -50 degrees because I know that actually happened, so I have little sympathy for people who have decided that they are too sensitive and precious to read some words in a book and still need a mommy to vet books for them 

Vastaja C - I teach high schoolers and need to be careful when looking for books to recommend. The fact that so many people ask this question and some people bother to answer it is incredibly helpful to me and my students, as I can then base the answers off the books in our library and justify myself if a parent gets upset./.../I put myself in a position to get in trouble if I recommend a book that a parent feels is inappropriate.

 Vastaja A - And excuse me while I laugh at the thought of parents of high schoolers getting angry at the teacher for suggesting a book with sex in it or one that is "inappropriate", whatever that means to them. Only in "the land of the free"... :D Maybe it's the parents who should finally grow up. Whatever happened to "the personal responsibility" and all that? Oh, to live in a world where the main worry is whether there is racy sex in a book about a concentration camp... written by a Nobel laureate, no less, who himself had spent years in Gulag. But we can't have teenagers reading about that, they might start having sex themselves if they find out such a thing exists.

See keskkooli kirjandusõpetaja, kui ta Goodreadsis soovitusi piilumas käib, siis ta ilmselt ise ühtki neist raamatutest lugenud ei olegi? Huvitav, millal meil ses osas asjad sama kaugele lähevad kui Ameerikas? Vastaja A oli Soomest muide. Aga kirjandusõpetaja amet oleks mu meelest üks kõige jubedamaid - satub su klassi paar sellist põmmpead, kelle jaoks kõik on "iiiigaav!" ja "mõttttetttu", mul kaoks motivatsioon küll üsna kiiresti, sest ma ei usu, et igaühes peaks suutma huvi äratada (ja ei ole vajagi, aga ärgu sellised siis minu silme alla ärplema ka sattugu!).

Kannatustest ja Ameerikast veel. "People just like to be cautious about what they fill their minds with." Millegipärast teeb see, et Trump Khashoggi kannatustest kuulda ei taha, ta kuidagi inimlikumaks. No ma ka ei tahaks. Ma pole muidugi Ameerika president ka ja ma ei peagi ses osas mingit seisukohta omama....Sellest Melania jakiskandaalist  kuulsin ka alles täna. Kujutate ette, et meil presidendi kaasa tõmbaks selga mingi odava maika tekstiga "A mul on täiega poogen!" ja seda mitte kodustel aiatöödel, vaid ametlikul visiidil, kus tegeldakse laste peredest eraldamise olukorraga? Ja pärast öeldaks, et see oli ju lihtsalt jakk - ma ei kujuta ette, et Melania-sugune suurilmadaam kannaks vabatahtlikult koledat odavketi hõlsti, mis mõjuks kohatuna isegi teismelise seljas, kellele see ilmselt mõeldud on. 

Gulagi juurde tagasi pöörates - elu on siiski elu. Ivan Denissovitš sai 10 aastat, temast hiljem tulnute taks oli juba 25+5. Kümmet aastat on võimalik (vist) ette kujutada, mis sest, et enamasti see pikenes. Aga teada ette, et 25? Ilma amnestialootuseta, esimesel kümnel aastal 1 kiri aastas, peale seda 2? Või oli see esimesel viiel 1 - aga on seal vahet? Mu vanaema võttis kõik vanaisa (25+5) vangilaagri kirjad endaga hauda kaasa, ta ei tahtnud, et keegi teine neid kunagi loeks. Ükskord ma leidsin mingid vanad pildid mingitest puhvaikades meestest kuskil keset lume metsatööl. Pärast sain teada, et need olid vanaisa pildid Vorkutast. Huvitav, kes neid seal pildistas? Kuidas? Miks? Piltidel ei naeratanud keegi. Aga vanaisa tuli tagasi, abiellus vanaemaga, sündis minu ema. Mis oleks saanud, kui Stalin ära ei oleks surnud? Kui Hruštšovi sula ei oleks vahepeal tulnud? Pärast keelustati ka Solženitsõn jälle ära. Ma ei usu, et mul oleks väga teised muljed seda raamatut lugedes olnud, kui seda isiklikku seost taga ei oleks. Aga kui oleks tõesti seal "land of the free"-s kasvanud, kus välismaailma vaid läbi roosa filtri lastakse?

 


11 kommentaari:

  1. Oh. Ma loen just "Raamatuvarast". Mis on siis II ilmasõja aegne natsi-saksa ja Dachau. Mis, muide, oleks sellele kirjandusõpetajale parem valik, sest ei keelt, ei keppi. Ainult et liiga pikk.

    Aga sarnased mõtted on mul ka kommentaare lugedes. (Ja ma ka loen * kommentaare.) Inimesed tahavad otsustada, mida nad oma ellu lasevad. Ja kuidas asjadest räägitakse. See tundub nii imelik. Ja samas nii arusaadav.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. "Ivan Denissovitš" oli ka väga viisaka keelega, sest tõlkijad (L.Meri ja E.Sarv) nentisid, et vene platnoisõim on pmst tõlkimatu. Ma ei tea, mismoodi see ingliskeelses tõlkes lahendatud oli. Väidetavalt olla vaid 1 ingliskeelne tõlge selline, mille autor ise heaks kiitis, eestikeelse kiitis ka. Põhimõtteliselt võib rämpstõlke lugemine muidugi raamatust kehvema mulje jätta, kui see originaalis on.

      Kustuta
    2. Mul on raamatuvaras jätkuvalt pooleli, sest loen hispaania keeles aeglaselt (ja mõnda keerulisemat peatükki loen inglise keeles ka) ning siis läheb vahepeal meelest ära. Aga see võtab mu ikka väga kergesti pillima, väga kurb lugu.

      Kustuta
    3. Lõpuks läheb kõik hästi!

      Kustuta
  2. no oleneb, kui väikeste lastega (õpilastega) tegemist on. Mingis vanuses laste puhul mõtleks ka ise, kui suuri koledusi neil lugeda lasta.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nemad rääkisid seal konkreetselt "high schooler"-itest. Ja ma lõikasin osad lõigud vahelt ära ka, kus nad rääkisid sellest, et just keskkoolis peaks inimene nö "suureks kasvama" (mis on muidugi vaieldav, aga ikkagi). Usa-s peaks keskkool olema vanuses 14-18.
      Mu meelest polnud seal probleemiks ju koledused iseenesest (ei saa ju loota, et sunnitöölaagris midagi koledat ei oleks?)vaid seks ja roppused tekstis.

      Kustuta
  3. Minul on tihe kokkupuude sel õppeaastal 14 saavate lastega, tähendab, vanim poeg jõudis seitsmendasse klassi. Eelmisel kuul loeti noortekirjandust ja poja kommentaaridest saan küll järeldada, et selles vanuses poisslaste jaoks kaob raamatu sisu (antud juhul siis teismelise eneseotsingud ja isamaa-armastuse avastamine) täiesti ära niipea, kui raamatus on üksainuke ääri-veeri kirjapandud seksistseen. Solženitsõnit ma pole kahjuks millegipärast siiani lugenud, võtan plaani, aga "Auschwitzi tätoveerijat" lugesin just paari nädala eest ja selle ma annaksin teismelistele just sellepärast lugeda, et kogu loo tegelik õudus loodetavasti ei kao nende jaoks seksi ja roppuste taha ära.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hmmm, mulle tuleb "Auschwitzi tätoveerijast" küll paar seksikohta ette. Ja munade mahalõikamine.
      Solženitsõnil vähemalt "Ivan Denissovitšis" seksi pole üldse, kuigi keegi justkui väitis midagi meestevaheliste suhete kohta, aga ma kahtlustan, et too ajas mõne muu teosega segamini või siis ei pannud ma seda tähele (?!).

      Kustuta
    2. No näedsa, ma ei ole ju Solženitsõnit lugenud! Need "Auschwitzi tätoveerija" seksikohad olid ikkagi üsna diskreetsed, kui mõne muu raamatuga võrrelda, mida ka teismelised lugema juhtuvad... eeee, ma lugesin sellega samal nädalal "Sirelitüdrukuid", seal oli paar päris räiget vägistamisstseeni, aga vangilaager oli ka kogu oma koleduses - vaat seda ma teismelistele ei soovitaks, kuigi samuti on tegu väga olulisel teemal kirjutatud raamatuga. Ja et vange kastreeriti, võivad ka teismelised poiskesed teada saada, ma arvan. Ma olen enda lastele isegi kunagi sõna "eunuhh" selgitanud, võimalik, et see tuli unejutus ette.

      Kustuta
  4. Ivan Denissovits oli isegi eesti keeles väga hea, nüüd tekkis isu uuesti vene keeles originaali lugeda. Paraku on vangilaagriga nagu sõjaga, kõigest ei kirjutata kunagi ja sügavuti mõistavad olukorda vaid need kes ise olnud. Ei saa mainimata jätta, et ka eestlastelt on ilmunud hulk väga häid Siberi ja maailmasõja teemalisi raamatuid, enamus originaalis muidugi paguluses.

    VastaKustuta
  5. Vangilaagrites tehtud fotod on valdavalt pildistatud pärast Stalini surma. Oli selline periood, mil vange veel vabaks ei lastud, aga kord muutus palju lõdvemaks. Seejärel muidugi tulid Hruštsovi ajad, mil laagrites istusid juba pisut teist moodi poliitilised ja nõrgema režiimiga laagrites tehti ka fotosid. Aga üldisemalt, eks on inimesi, kes tahavad (olgu või raamatute kaudu) elust teada saada kõike, ja on neid, kes soovivad vaid ilusat, head, naljakat jne. Neile teistele loodud maailmast räägib Dostojevski Suurinkvisiitori suu läbi. Ja sellist maailma siin-seal konstrueeritakse ka.

    VastaKustuta