Leheküljed

teisipäev, veebruar 19, 2019

Siri Hustvedt. Lõõmav maailm

Ma olen vahel märganud, et mõnda raamatut iseloomustatakse kui pretensioonikat või intellektuaalset. Enamasti ma ei ole aru saanud miks, kuid "Lõõmav maailm" tundub ka mulle selle määratlusega kokku sobivat. Millegipärast kiirgab pretsensioonikus endast negatiivset  - umbes nii, et tahetakse targutada, aga ei tule veenvalt välja. "Lõõmav maailm" ei ole kindlasti eputavalt intellektuaalne, see lihtsalt on selline, sa saad aru, et autor tõepoolest teab paljusid asju. Tal on olnud enne mäekõrgune hunnik erinevat infot, kui ta üldse lugu on kirjutama hakanud. See tundub ebaharilik - enamasti ju võetakse lihtsalt üks lugu ette ja vajadusel otsitakse infot sisu nende aspektide kohta, mis tõepärasust vajavad.

Võib tunduda, et sellisena - mingi info peale kirjutatud loona, on "Lõõmav maailm" liiga konstrueeritud, aga see ei ole ka seda. Täiesti nauditav lugemine, aga sellise huvitava nüansiga, et kaant kinni pannes tahaks kohe uuesti otsast alata, sest nii palju infot jäi tegelikult ebaselgeks ning vajaks täpsemat uurimist.

Muuseas, leidsin viis aastat vana intervjuu Siri Hustvedtiga, mis on päris intrigeeriv ning sisaldab ka tema mõtteid "Lõõmava maailma" kohta. Tsiteerin sealt veidi:

Kui rääkida arvustustest, siis tavaliselt nimetatakse neis teie raamatuid feministlikuks.
Kui mu raamatuid kuidagi üldse liigitada, siis need on kierkegaardlikud. Kierkegaard ei olnud feminist. Talle ei olnud sugudevaheline erinevus oluline, eriti mitte religioossetes teostes. Arusaam, et mu raamatud on võitleva feminismi näide, on naiivne. Just eile helistas mulle ajakirjanik, kes nõudis vastust, kas ma olen feministlik kirjanik ja kas minu raamatud on meeste ja naiste suhetest. Ma ei osanud talle midagi öelda. Muidugi nad on. Aga see pole oluline.

Muidugi hakkasin ma "Lõõmavat maailma" lugema kui feministlikku teost. Kaanekirjeldus väga muud võimalust ei jäta - Maruvihasena, et New Yorgi kunstimaailm talle kui naiskunstnikule tähelepanu ei pööra, korraldab Harriet Burden eksperimendi: ta varjab kolmel näitusel oma identiteedi erinevate meeskunstnike „maskide“ taha. Näituste edu näib kinnitavat Burdeni eeldust, et mehena on kunstimaailmas tähelepanu pälvida oluliselt lihtsam. Ent lugu lõpeb veelgi ebameeldivama puändiga, kui Harriet oma maskid langetab. 

Aga tõepoolest, feminism on siin üsnagi teisejärguline (raudselt vaieldav arvamus). Pigem on see lugu sellest, kuidas meist igaühele on omane ihalus äratundmise järele./../Ma tahan, et te mind näeksite./.../Paistab, et keegi ei mõista, millest ma räägin. (lk 175). Mulle tundub, et siin on autor ära tabanud ühe inimolemuse fundamentaalseima küsimuse ning põhjuse sellele, miks üksildus meile nii kohutav tundub. Peategelane maadleb äratundmise leidmisel küll eelkõige just naistele omaste takistustega, kuid ma arvan, et oma karid sellel teel on meist igaühel soost sõltumata. Lisaks erinevate "minade" teema - kes me üldse oleme, kui otsime teistelt mõistmist? Kas me seda teame?

Lugesin arvamusi, et phäh, ikkagi keerleb peategelase elu selle ümber, et ära teenida tunnustus just vastassoolt! Miks? Kas mees pole naisele siis sama vajalik kui jalgratas kalale?! Aga tegelikult ju ei ole. Loost kumab läbi fakt, et autor on üsna kodus neuroteadustes ja psühhiaatrias ning mu meelest ei saa päris eitada seda, kuidas vastassugu meie minapilti mõjutab. Emad ja pojad, isad ja tütred jne. Kohati saab seda psühho-teemat minu jaoks raamatus isegi liiga palju, igasugu unenäod ja hallunisatsioonid ajavad mu pigem haigutama, aga alateadvuse olemaolu ma siiski kahtluse alla ei seaks.

Teemad teemadeks, mulle väga meeldis selle raamatu ülesehitus. Kui lugu meenutas mulle veidike Elizabeth Gilberti "Jumalikku puudutust", siis selle ülesehitus Jonas Hassen Khemiri raamatut "Kõik, mida ma ei mäleta", kus samuti antakse peategelase elukäik edasi läbi erinevate allikate. See veidi sibula koorimist meenutav lugemiselamus annab mu meelest lugu paremini edasi kui lineaarne ühepoolne jutustus. Lisaks on raamatus peale loo enda veel palju muud, mida tähele panna. No see eelmainitud pretensioonikus. Üks üsnagi teistmoodi raamat, aga sellest hoolimata meeldiv ja mugav lugemine ning minu jaoks oli peategelane vägagi sümpaatne daam (selle üle vaieldakse kirglikult).

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar