Leheküljed

teisipäev, märts 24, 2020

Richard David Precht. Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia.

Mul on selline utoopiline unistus - tahaksin, et kõik mu sümpaatsed tuttavad võtaks kätte ja loeks selle raamatu läbi ning siis me kõik arutleksime loetu üle.

Enamik teisi arvustusi Goodreadsis olid saksakeelsed ja seinast-seina hinnangutega, seega ma ei hakanudki neid tõlkima, aga üldist tendentsi esindavad kaks äärmuslikku ingliskeelset arvustust, millest üks ütleb "Very emotional and manipulative with little content." ning teine "Super intelligent, clear and fascinating". Nojah. Ma panin ikkagi maksimumpunktid, eelkõige juba positiivse emotsiooni eest ja teiseks kõigi nende mõtete eest, millele ma lugemise ajal innukalt kaasa noogutasin. Vähemalt pakub keegi meile ilusat tulevikku! 

Kiireks kokkuvõtteks - digiteerimise tulemusena tööhõive väheneb drastiliselt, aga meie kaasaegsed poliitikud tegelevad odava populaarsuse saavutamise, mitte tulevikuvisioonidega. Seda kasutavad ära suurkorporatsioonid (FB, Google, Amazon jms), kes meist juhmid ja manipuleeritavad tarbimismaniakid teevad. Võimalused kodanikupalgaks on olemas, aga me ei räägi neist, vaid jutustame ikka lõputust kapitalismist. Inimese eksistentsi mõte ei ole töö, vaja on nö uut valgustusajastut, mis paneks inimesed kaugemale mõtlema, kuidas masinad enda heaks tööle panna, mitte, kuidas muutuda masinate orjadeks ja lasta vähestel ettevõtetel endale tulevikku dikteerida.

"Intelligentsus, nagu leidis Šveitsi psühholoog Jean Piaget, on see, mille me laseme käiku, kui ei tea, mida teha. Kes orienteerub arvudele, seab oma mõtlemisele kitsad piirid ja teab tegelikult alati, mida teha. Selles mõttes asendab kvantifitseerimine mõtlemist. Unarusse jääb otsustusvõime ja otsustamisrõõmu, väärtuste, meelsuste ja hoiakute arendamine" (lk 56). See on siis igasuguse kasumlikkuse saavutamisele orienteeritud mõtlemise kriitika, "aga mis sellest kasu on?" küsijatele. Teine hea raamat, mis sellele osutab on samas sarjas ilmunud Nuccio Ordine "Kasutu kasulikkusest". Mittemõõdetav (humanitaarne!) on justkui kasutuks tunnistatud, milleks meile see, mis otseselt SKP-d ei tõsta?

Kristlikest väärtustest - " Ja meie kristlus on hakanud vabadust aja jooksul tunnistama üksnes seetõttu, et valgustusaja filosoofid sundisid teda selleks oma ähvardustega kristlus täielikult välja rookida." (lk 101). Mu meelest ka, aga tundub, et see on nii uudne mõttekäik, justkui oleks kristlus iseenesest vabaduse poolel. 

"Huumoril, alkoholil, spordil ja suuremal osal seksist ei ole praktilist otstarvet, aga nad teevad elu sageli õnnelikumaks." (lk 171) Oojaa! Ühiskondlikult tähtis ei võrdu väärtuslikuga.  "Sisemine motivatsioon - iseenese määratletud huvi - peab seisma iga utoopia keskpunktis, Nende huvide särav küllus on inimeseks olemise sisu. Pidevalt midagi kasulikku teha on iseloomulik pigem alamatele loomadele." (samas) Minu kriitika siinkohal oleks ainult see, et mu meelest autor ülehindab sisemist motivatsiooni. Minul isiklikult on seda ülimalt vähe. Hiljem ta põhjendab selle puudumist muide haridussüsteemiga, mis soosib väliseid stiimuleid (teen, et saada hea hinne, mitte seepärast, et huvitab). Teisalt on see ehk hea ka, ma ei suuda end üldse motiveerida millegi ebameeldiva, igava ja arusaamatu tegemiseks (kui siis, äärmiselt lühiajaliselt). Ma pigem logelen, kui tegelen sisemise motivatsiooni toel millegi ülla ja loovaga, kahtlustan, et nii on see enamikul. Aga mulle siiski koledal kombel meeldis see torge - "...müüdav sisu (content). (Selle sõna kasutamise järgi tunneb ära ilma tõelise hariduse ja südamehariduseta inimesed.)" (lk 172) 

"Selle asemel, et olla oma identiteediloo jutustajad, saavad meist lugerid ja vabatahtlikud tarnijad kõigile, kes osutavad meile neid udupeeni teenuseid, et meid siis kokku pakkida ja maha müüa." (lk 174) See siis igasugusest popist enesejälgimisest ja kunstlike vajaduste tekitamisest. Optimeeritud inimese ihalus. Inimene, kes käsitleb end kui objekti, selle asemel, et ise olla. (samas). 

"Mida rohkem määravad tehnilised turvaseadmed meie elu, seda vähem peame treenima oma otsustusvõimet ja ise oma käitumise kõlbelisuse üle otsustama./.../Sotsiaalsed normid seevastu jätavad meile valikuvõimaluse, kas järgida või rikkuda neid. Just see, et me ei pea neid järgima, muudab need oluliseks." (lk 222). Tabav täpsustus, mu arust. 

Ma usun, et selle raamatu utoopia on ilmselt vaieldav, ma ise ei ole asjadega nii kursis, et suudaksin autori väiteid kaitsta või ümber lükata, aga teose tugevaim külg on mu meelest just see olukorra lahtimõtestamine, valupunktidele osutamine ja teistsugustele lahendustele suunamine. Tõesti, üldise nutistumise taustal ei küsi justkui keegi, et kuhu me päriselt välja jõuda tahame? Kas sinna, kus igaüks istub oma seadmes ja ostab asju, mille vajadust talle kinnitatakse või sellisesse, kus tehnoloogia abistab inimest tema enda soovide realiseerimisel?

Praegune kriis võiks vabalt olla murranguks, mille saabumist raamat ka ennustab. Kahjuks on olukord hetkel siiski selline, et pigem kipub olude sunnil kaduma just inimlik kontakt. Robothooldaja eakale ei tundugi ju nii paha plaan, kuigi autor toob välja, et suurim viga on just inimlike väärtuste asendamine robotitega, kui need peaksid meilt võtma ära just muud, tehnilised kohustused, et me saaksime rohkem oma inimlikkusele keskenduda. 

Kas inimene on loov ja uudishimulik olend või eriti mitte, selles on vist suur küsimus?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar