Leheküljed

teisipäev, detsember 08, 2020

Ellen Støkken Dahl, Nina Brochmann. Tüdrukute raamat - murdeea teejuht

 

Osta see raamat oma teismelisele tütrele, enne kui hilja ja see ära keelatakse! Tundub, et praegusel ajal ei olegi see nii utoopiline mõte?! 

Mina olin omal ajal oluliselt paremas olukorras, kui paljud mu eakaaslased, sest mu ema sai aru, et parem on asjadest rääkida. Tagantjärele olen avastanud, et ma olin ainulaadne erand. Suur osa teisi ei saanud informatsiooni mitte kusagilt. Oli üks saksa keelest tõlgitud raamatuke "Oliver ja Ulrike", aga selles olid jubedad pildid (mismõttes isa ajab vannitoas ihualasti habet ja laps vahib pealt?) ning ilmselt enamiku vanemate käsi seda raamatut ostma ei tõusnud ka. Olemas olid ainult kured, kapsalehed ja vastukaaluks Maa(r)ja. "Tütarlapsest sirgub naine" ja "Avameelselt abielust" pöörasid mu mäletamist mööda suuremat tähelepanu hirmutamisele, kui millegi lahtiseletamisele.

Koolis natuke räägiti, aga sealtki on mul meeles, kuidas O.B. tuli oma tooteid tüdrukutele reklaamima ja õpetajad nägid kurja vaeva, et üks "kiuslik" poiss sellest tunnist eemale saada, sest tema ei tohi ju sellest mingil juhul teada, sellest tüdrukute "häbiväärsest asjast!". Paljudel toimus ka terviseõpetus stiilis "lugege see peatükk ise kodus läbi". Praegusel ajal on olukord õnneks paranenud, Mini käis hiljuti inimeseõpetuse loengus, kus keskenduti eelkõige just häbi murdmisele, tehti rühmatöid teemadel "kuidas aitaksid sina tüdrukut, kelle kotist veerevad tampoonid vahetunnis põrandale/kes peab jagama tuba vennaga ega tea, kuhu hügieenisidemed peita". Poistele olid omad teemad, "midagi seoses erektsiooniga" nagu Mini silmi pööritades puhises, aga vähemalt olid need tunnid kõigile ühised, ühe soo muresid ei varjatud kiivalt teise eest. 

Ega ei saa salata, et teema on ikkagi tundlik, ebamugav ja punastama panev, eriti teismelistele, kellele suur osa asju selles eas piinlikkust valmistavad. Sealhulgas vanemad, kes sellistest asjadest räägivad, ilmselt. Seetõttu on ka antud raamat oluline. Rääkis mu ema, mis ta rääkis, mõned asjad jäid ikka selgusetuks, sest nii detailselt ei tahtnud ometi küsida. Siin raamatus on isegi pildid ja need ei ole anatoomiaõpiku arusaamatud läbilõiked vaid asjad, nagu need paistavad. Raamatu tekst on toetav, sõbralik, kõigiga arvestav, iga inimese väärtuslikkusest ja omapäradest lähtuv. Mitte mingit naeruvääristavat Doktor Noormanni!

Minnes tagasi alguse juurde, siis mis on siin sellist, mida konservatiivsem publik ära keelata tahaks? Kehaliste funktsioonide olemasolu ja vajadusega neist aimu saada nõustuvad ju siiski nemadki? Sooline identiteet, depressioon ja väärkohtlemine, näiteks. Mõnede meelest saab kõiki probleeme vältida pead liiva alla pistes. Või siis "Jeesus aitab" nagu teatas hiljuti avaldatud intervjuus abordivastaste eestvedaja Eestis. Ma saan aru, et kõik me tahame tegelikult head, me tahame, et pahasid asju ei oleks, aga paljalt usust ja silmade kinnipigistamisest ei ole mitte mingit kasu. See aitab ainult neid, kes soovivad enda peakese teiste muredest puhtana hoida. Mõeldagu siis ise ainult lilledest, aga miks arvatakse, et ka teisi aitab see, kui nad muust abist ilma jätta ja lilledele mõtlema sundida? Siit raamatust leiab noor inimene ka muid abisaamisvõimalusi ning need on kenasti kohandatud Eestiga st aadressid, organisatsioonid, telefoninumbrid. Praktiline ja vajalik. 

Ausalt öeldes leidsin ka mina ise siit nii mõnedki uued tõed:

- enamasti lõpetab neiu kasvamise kaks aastat peale esimest menstruatsiooni.

- komedoonide must pea on melaniinist, mitte mustusest.

- munarakk ei ole passiivne, lugu vapratest rüütel-spermatosoididest ja uinuvast kaunitarist munarakust on soostereotüüpidel põhinev muinasjutt.

- päevad on ainult inimestel, ühel nahkhiireliigil, ühel rotiliigil ja mõnedel inimahvidel. Me veritseme, kui munarakk jääb viljastamata. Koerad veritsevad ovulatsiooni ajal, mil nad võivad tiineks jääda, tehnilises mõttes teine asi.

- viimaseks minu piinlik teadmatus, millest sain lahti peale Feministeeriumi vastavasisulist artiklit, aga igaks juhuks jagan ikka - neitsilikkuse kontroll ei ole tegelikkuses võimalik. Neitsinahk on loll sõna hüümeni kohta.

- pesemishullus - küsisin igaks juhuks Minilt ka, mida neil koolis räägiti ning see on selges vastuolus raamatuga. "Mõistlik on pesta end ainult pärast trenni ja kasutada seepi nii harva kui võimalik." "Riideid on mõtet pesta vaid siis, kui need haisevad või on määrdunud." Mulle tundub, et selline tervemõistuslikkus on tänapäeval kohe täitsa sitahipinduseks tembeldatud ja meeldiv oli näha midagi nii ebatavalist raamatusse raiutuna. 

Tore, et tänapäeva tüdrukutel on võimalik selliseid raamatuid lugeda, mille peamine mõte on see, et sina ise oled väärtuslik. Mitte aga see, kuidas valutumalt sobituda etteantud vormi. Abimees ja teejuht, mitte käsulauad.

Aitäh Varrakule selle raamatu eest!

2 kommentaari:

  1. Mina olen sündinud 85. aastal ja 90ndate alguses oli mulgi see "Oliver ja Ulrike" trauma. Üks teine raamat oli veel tollal, sihuke sinise kaanega ja õhuke ja lastele mõeldud, aga seal oli umbes selline info, et kui armastajad üksteist kallistavad, tuleb beebi. Mind aga päästis see, et mu ema oli enda teismeliseelus otsustanud, et nui neljaks, tema oma tütrega räägib, mitte nagu tema ema minu emaga. Ja rääkiski. Ja siis oli veel üks mustade kaantega raamat, "Tüdrukute nõuanderaamat" vms. 90ndate lõpp/2000ndete algus. Netist ei suuda ma seda raamatut leida, aga vanematekodus on kindlasti alles. Seal oli kõik vajalikud asjad kirjas. Näiteks sealt saadud nipp pusa ümber tagumiku siduda vereplekkide peitmiseks päästis nii mõnegi koolipäeva. Igasugused suhted ja tunded ja kõik muu teismeliseellu kuuluv oli ka lahti seletatud. Mu meelest oli ka poistele midagi sellist?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, see sinine meenub mulle ka, "Kuidas ma siia maailma tulin" oli nimi, see oli tõesti rohkem väikelastele.

      Kustuta