Leheküljed

reede, jaanuar 29, 2021

Tule mu koopasse, mateeria!

Pealkiri on virutatud Maarja Kangro luulekogult. Teeme nii, et kõigepealt räägime Platoni koopamüüdist ja seejärel kuidas seda mateeriat (aka Guessi kott) omale koopasse meelitada, muidu ei viitsi ju keegi lõpuni lugeda ja ma ei saa jätta endast muljet kui erudeeritud isikust.

Ma olen siin järjest ette võtnud mitu teost teaduskirjandust ja päris äge on märgata, kuidas aju võimsuse piiril töötab. Lugemine, mis saab toimuda ainult täielikus vaikuses ja keskendumises, sest ilma selleta läheb kohe lappama ja avastad, et oled lugenud 100 lehekülge aru saamata, millest jutt käib. Mul ükskord juhtus nii, jätsingi raamatu pooleli ja pärast lugesin teiste kommentaare Goodreadsist, et neil olla ka umbes sarnane olukord olnud. Kõige jaoks ei jätku ikka (vaimu)jõudu. Siiani ütleksin, et kõige hullem on minu jaoks (ma reaalteadustega muidugi üldse ei üritagi, 0 eeldust, isegi "Matemaatika õhtuõpik" sai must jagu) filosoofia. Ma kujutlen ette inimest, kes pingutuseta suudab filosoofilisi traktaate lugeda ja see tundub nii ulmeline! Keegi on ju suutnud need raamatud võõrkeelest tõlkida, neid toimetada - võimas! Mina ei saa, kogu see abstraktne ideede maailmas toimetamine tekitab minus madala tungi mõnd meelelahutuslikku raamatut lugeda. Möönan, et üksikud selgusehetked on seevastu imelised - näe, isegi mina saan aru, millest sellel leheküljel räägitakse! Ok, ma tegelikult saan aru üldises plaanis, et miks ja kuidas, mis eesmärgil, mida soovitakse tõestada, aga asja üldine võlu läheb mul ikkagi kaduma ja sellest on mõnevõrra kahju. Kas peab nii loll ja küündimatu olema?! 

Ülikoolis mulle poliitfilosoofia täitsa meeldis. Eks õppejõu seletustel oli selles oma osa ja muidugi teatud autorid olid ka mõistlikumad kui teised. Üks kõige hullemaid oli mu meelest Marx. Siinkohal meenub tsitaat Grigori Služitel'i "Saveli päevadest" - "Mida kehvem on issanda käekiri, seda kindlam on tema tahte teostajate käsi." (lk 174) Vaene Marx, keegi temast aru ei saanud (Marx ju mingit revolutsiooni ette ei näinud), aga tema nimel tehti igasugu lollusi. Machiavellist ma kirjutasin ju suisa bakatöö ja pärast öeldi, et see olla olnud ainus kaitsmine, mida oli ka huvitav kuulata. Ei ole kõik filosoofid kindlasti vennad. 

Aga kuidas siis mateeriat koopasse meelitada? Avastasin siin hiljuti, kuidas end toast väljumata kulda-karda rüütada ja loomulikult sattusin lõksu. Kõigepealt sain võileivahinnaga Hilfigeri mantli. Adidase dresse ootan (selle veenidelõikuja käest...). Dr Martensid, neid peaks proovima minema. Ma ei oleks elu sees suutnud neid kuhugi poodidesse jahtima minna, poleks tulnud selle pealegi, et neid mul VAJA on, eks. Eile ma avastasin ühe Guessi koti. Täpselt minu kott, Guessil on palju võikaid kotte, aga see ei olnud, see oli ilus, selle peal olid filigraanselt väljajoonistatud taimed nagu Merianil, see oli täpselt õiget tooni. Ma kujutasin ette, kuidas ma sellega suvel ringi kõnnin. Ja siis tuli välja, et müüja oli selle juba ära müünud, aga unustanud kuulutuse maha võtta. Mu maailm varises kokku! (Ma kirjeldasin seda kotti siin ainult selle pärast nii detailselt, et äkki ostja loeb, avastab, et ma väärin seda kotti ikka rohkem kui tema ja loovutab selle mulle!) Lohutamatult kammisin terve interneti läbi, mitte ühtki sellist kotti mitte kusagil! Tulemusena salvestasin endale hunniku asenduskotte, mida hommikul vaatad kui pohmaoste - miks? milleks? Õnneks ma ostmiseni ei alandunud. Jube, mida võimalused inimesega teevad! 

Õhtu lõpus juhtus veel üks paha asi, avastasin, et üks inimene, keda ma tunnen, on olnud edukas asjas, milles ma ise tahaks edukas olla, aga pole. Naljakas, kuidas sellised väiksed kadedustorked avaldavad, mis sulle elus tegelikult korda läheb. Lõin arvuti kinni ja läksin magama. Maailm on minu vastu ja maailmaga võidelda ei ole mõtet.

4 kommentaari:

  1. Seal introvertide raamatus (Susan Cain) oli seesama meetod enda nn arusaamiseks. Aga ma jään endiselt küsima, et kuidas see siis ikkagi edasi aitab.
    Tõsi, ma tunnistan, et kummardan sügavalt nende inimeste ees, kes teavad, mida nad tahavad (ma küsin ilmselt ka surivoodil- kelleks tahan saada? miks ma ei võiks olla normaalne?), aga eeldus on ju ikkagi see, et "selleks" saamiseks peaks lisaks soovile olema ka võimed, oskused, iseloom, õnne jne.

    sry. ma guessis olen nõrk :) (kas see mingi õlu hoopis polnud?)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Õlu oli Guinness ;)

      Kustuta
    2. Nõus, mind see ka kuhugi edasi ei aita, lihtsalt teadvustab teravalt kõike seda, mis mööda lastud :)

      Kustuta
  2. Mulle meeldib populaarteaduslik kirjandus, millest ka keskkooli haridusega (eeldusel et koolist miskit külge jäi) tavakodanik võimeline aru saama. Teaduskirjandus nõuab enamasti liiga palju pingutust, et nautida ehkki nagu mu isa ütles: "Kui üks inimene oskas midagi välja mõelda siis peab teine suutma sellest aru saada."

    Minu arust on filosoofia põnev aga nii laialivalguv, et seal võid igasugu asju "tõestada" sõltuvalt sellest millised eeldused kasutusele võtad. Tegu pole niipalju üritusega tõde välja selgitada kuivõrd väitlus ja tõestusoskuse demonstratsiooniga.

    VastaKustuta