Leheküljed

teisipäev, jaanuar 05, 2021

Vene kasside hingeelust

 Ega see Grigori Služitel'i "Saveli päevad" mulle tegelikult eriti ei meeldinud. Lapsepõlves ju hoiatati "Mumuu" lugemise eest, oleks võinud eeldada, et see laieneb muudelegi vene autorite loomaraamatutele. Ehk siis, loomasõbrad, olge hoiatatud! Muuhulgas, avastasin seesuguse lehe ja suisa äpi nagu "DoesTheDogDie.com" - kui sul on nõrkus mõne teema suhtes filmides ja raamatutes, siis siit saad teada, millest hoiduda.

Teisalt kirjutasin ma sellest raamatust päris palju toredaid tsitaate välja, seega päris mööda külgi maha jooksnud raamat ei ole:

  • "Elusolendil on vaja pähklit, mille ta peitis ära palju-palju aastaid tagasi ja millest ta mitte kunagi mitte kellelegi ei räägi" (lk 62)
  • "Ta taipas üpris varakult, et innukat saatus juhib, aga mitteinnukat tirib tagasi." (lk 48)
  • "Ta jumaldas vaatlemist. Ta arvas, et ainus tegevus, mis on elusolendi vääriline, on ringi vahtida."(lk 49) (Mulle tundub, et siin on sõnastus veidi vildakas, aga ei saa enam kontrollida, kas päriselt oligi niisugune...)
  • "Noorus põles tema akendes viimsete välgusähvatustena." (lk 79) (Njaa, kena viisakas ütlus minuvanuste kohta ju:)
  • "Tundus, et nende näod on kukla taga kinni nööbitud ja kui kogemata riivata salahaaki, tuleb mask eest ja hakkab salongis õhupallina keerlema." (lk 81). Autor kasutab selliste olevuste kohta sõna "vanuritest neiud", mu emal on selleks "elatanud beib". Ma kujutan ette, et Moskvas neid juba jagub, meil, äkki pealinnas on rohkem?, eriti mitte, aga ma nägin Vilniuses üht nii hullu versiooni, sõber (meessoost, muide) sosistas selja tagant, et "oo ei, ära sa sinna vaata, sa ei saa öösel magada!", ma muidugi vaatasin ja see oli tõsiselt groteskne. Keegi, välimuse järgi oma 70-aastane, oli lasknud endale võlts põsesarnad panna (?) ja nahk üle kogu näo oli viimseni pingul. Huuled olid Vilniuse vanalinnas igal kolmandal paistes.
  • "Mida kehvem on issanda käekiri, seda kindlam on tema tahte teostajate käsi." (lk 174) See on lausa imeliselt sõnastatud tähelepanek! Huvitav, kas issand hoiaks peast kinni, kui teada saaks, mida kõike talle ei omistata?

Veidi veel kassidest ja vene elust. Vaatasin neid aastakokkuvõtteid ja ei osanud ühtki teha, sest nii keerulised küsimused, eeldavad meenutamist ja puha. Aga aasta parim ost, seda tean ma küll, kassi pesa nimelt! Ma ei uskunud, et ta selle omaks võtab, aga raevukus, millega Tommy seda armastab, paneb mu häbenema kõiki neid aastaid, mil ta aknalaual pleedi peal pikutama pidi...Enne iga uneseanssi sõtkub ta pesa valjult nurrudes, mujal ei tee ta iialgi midagi seesugust. Mõeldes sellele, meenus, et minu lapsepõlve kass magas meil punalipu peal. Tal oli oma laud, kuhu siis, ilmselt mingi pehmema materjali kaitseks, oli asetatud Nõukogude Liidu punalipp. "Ega see kalts muuks ei kõlba", nagu vanaema mainis. Tagantjärele mõtlen, milline julge riigivastane tegu! Siiam oli vallutanud Nõukogude Liidu. Miks meil üldse see punalipp oli, ma ei tea. Äkki kunagi oli kohustuslik? Minu ajal oli meil välja riputamiseks igatahes ENSV lipp, see punane siniste lainetega. Mul oli õudselt kahju, kui selle asemele see igav sini-must-valge tuli, mu meelest olid lained hoopis ilusamad...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar