Leheküljed

neljapäev, oktoober 13, 2022

#jutujaht Mis esitati muutmata kujul

Evald Andrusson on ärimees, suuri sõnu tema ei tee, ta laseb tegudel enda eest rääkida, seepärast ehk kõlabki ta hääl ruumis kuidagi kummaliselt, või noh, see isegi ei kõla, Evaldi kuulmiseks tuleb kõigil kõrvu kikitada: "Noh, te kutsusite mind. Mis toimub siis?"

Koheselt muutub Kräämani olek tigedast joviaalseks: "Oh, meil siin väike istumine, tule ka, istu lauda, võta head-paremat, Peterson, vala järgmine ring välja!" Juba pühib Valli pisarad ja asub tegutsema, sest kausid-kandikud on õigupoolest juba üsna tühjad ja pudeleidki tuleks sügavkülmast juurde tuua, mis sest, et tegelikult eriti ei tahaks, olukord niigi sant, aga äkki just see päästaks, jah, äkki homseks keegi enam ei mäleta, unustavad ära, elu loksub tagasi endisesse sängi? Lootusrikkalt lippab Valli parteikontori köögipoolele.

Läbi ukse on Kristjan ilmselt õhkkonna muutust tajunud ja marsib sealt tähtsal näol välja: "Meil on tegelikult midagi tähistada ka! Otsustasime siin meestega, ei, noh, kõigiga, naistega ka ikka, et esitame valimiskomisjonile seekord triibulise nimekirja!"

Krääman ja Peterson ei saa kohe sõna suust ning Andrusson, kes ilmselt teoorias kuigi tugev ei ole, palub Kristjanil täpsemalt selgitada, mida need triibulised nimekirjad üldse tähendavad. Seejärel süüvib ta hetkeks Kristjani paberipatakasse, mis esitati muutmata kujul, arvestamata parteijuhtide hiljutisi vastulauseid. Krääman püüab õhust meeleolu tunnetada - kas peaks kohe idioodi peale karjuma hakkama, samas, mida see Andrusson seal niikaua, ei tea ju, mis tema arvab? Ei tahaks peamist rahastajat kuidagi pahandada. Aga kui mind pärast molutamise eest välja naerdakse - lasin Andrussonil mingi lollpea ideedega aega raisata? Mida on seal nii kaua lugeda? Krääman on päris meeleheitel, murrab käsi, higistab ja tammub jalalt jalale - peab see poliitika, see kompromisside kunst, ometi vahel nii keeruline olema?!

Järsku laseb ka Andrusson käed koos paberitega rippu ja vaatab meeleheitel näoga ruumis ringi: "Kurat, teate, ma pean tunnistama, ma ei saa aru! Teate, mul on lapsest peale, see, noh, düsleksia - lugemisraskused, pole enne avalikult rääkinud sellest, piinlik asi. Kui nüüd juba niikuinii selle teemaga tegelemiseks läks, tuleb vist ikka välja öelda, et jah, mina ka, Evald Andrusson, olen erivajadusega inimene! Palun, kas keegi äkki oma sõnadega selgitaks mulle, mis siin paberites seisab?"

Enne kui Krääman või Peterson end üllatusest liigutada jõuavad, haarab Mammu initsiatiivi ja selgitab Andrussonile uutmoodi valimisnimekirjade ideed, mis seaks kandidaadid nimekirja mehed-naised vaheldumisi, mitte nii, nagu varem kombeks oli olnud - ees Krääman ja sõbrad, tagapool niisama pudinad ning päris lõpus paar prouat kaunistuseks. "Ega neid mutte niikuinii keegi ei vali!" piiksatab Peterson taas vahele. Mille peale Andrusson leebelt vastab, et Raadikveres olla mutte küll ja küll, äkki nemad valiks, kui valitavatel muttidel rohkem lootust valitud saada oleks, sest ega need mutid nii rumalad ka ei ole, et oma hääle päris raisku tahavad lasta. "Naised on omavahel need kõige hullemad ussid!" poetab Peterson igaks juhuks juurde, mille peale mina ja Kissu haarame Mammul ümbert kinni ja tõotame, et meie küll mitte. Ma isegi valetan, et olen alati Mammut valinud. Ei tee need väikesed valed kellelegi kurja!

2 kommentaari:

  1. See, kuidas sa suudad oma lugudes korraga nii palju inimesi korraga liikumas hoida on kadestamist väärt!
    Ja huvitav on, ikka see vana hea "ja mis edasi saab?"

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Peale seda pikemat pausi ma kirjutasin nad kõik endale ikka üles ka, ei püsi päris kõik nüansid ikka meeles.
      Mis edasi saab, ei tea ma ise ka, sellepärast kirjutangi edasi, ma loodan, et nad omadega ühel hetkel päris ummikusse ei jookse :)

      Kustuta