Leheküljed

reede, oktoober 21, 2022

Kole tüdruk

Igalt poolt hakkab silma, kuidas inimesed ei ole oma välimusega rahul, kannatavad ja teevad igasugu hullusi kaunima välimuse nimel ja ma püüan leida põhjust, miks mul seda häda küljes ei ole, sest äkki oleks see teadmine kasulik. No et oma lastele edasi anda või nii.

Meenutagem siis. Ma ei olnud mingi imeliselt imetletud imeline imik, kelle pilte ema kõigile tuttavatele näkku surus. (Ma kunagi olin ühel piinlikul bussireisil, kus paralleelklassi tüdruku ema just seda tegi - näitas tervele bussile, kui ilus laps tema silmaterakene ikka olnud on). Minu ema pigem leidis minus alati midagi kritiseerimisväärset, samas ma ei uskunud teda kunagi. Miks? Kas tõesti sellepärast, et mu vanaemad olid mulle selgeks teinud, et ma olen üks imetabane olevus? Võib-olla tõesti.

Igal juhul ei ole ma mitte kunagi uskunud, et ma oleks kole. Ja selle kõige juures ma teadsin, et ma olen kole. Kohe selgitan! Ma nägin enamiku oma põhikooliajast välja umbes selline nagu Katy Perry "TGIF"-i videos:

Mind tegi koledaks kogu see mind ümbritsev atribuutika, ma oleks tahtnud karjuda, et kogu selle jama taga olen ma täiega ilus! Aga keegi ei kuulanud mind. Katy Perry video ja Ugly Betty sarjani oli veel aastaid aega, kuigi ka need rõhusid faktile, et "te ei usuks, et see tüdruk võib tegelikult ilus olla!". No kamoon, ma omast kogemusest tabasin selle kohe ära!

Ma vihkasin prille. Tolleaegsed prillid olid muidugi ebamugavad ka oma traadist konksudega kõrva taga, aga kõige hullem oli see, et toona ei olnud prille mitte kellelgi meie klassist ja miskipärast olid prillid nohiku tundemärk number üks. Pealegi ei olnud ma üldse pime, ma nägin prillidega sama hästi kui ilma, aga mul oli laisk silm ja seda prooviti siis järele aidata. Ei õnnestunud absoluutselt. Mu ema väitis alati, et "pisikesed prillud" on kõige armsamad, aga ma olin kindel, et ta ütles seda ainult seetõttu, et ta oli mu ema. Ma siiamaani ei suuda vaadata romantilise pilguga prillidega noormehi, liiga traumaatiline minu jaoks. 

Siis mingil hetkel sain breketid. Loomulikult esimese ja ainsana klassis. Klassi popp tüdruk käis eraldi mainimas, et ükskõik kui õudsed ta hambad ka poleks (olid muuseas üsna õudsed), midagi sellist ta endaga teha ei laseks. Mitte et mina oleks rõõmsalt lasknud, ma nutsin ja halasin, vandusin vanematele, et nad teevad must paaria, sama hea, kui kohe ratastooli panna! Breketitest oli vähemalt kasu.

Breketitest hullem oli aga riietus. Sel ajal kui teised käisid turult ostetud neoonvärvi mikrominidega, leidis mu ema kuskilt villase alla põlve ruudulise seeliku - nii kvaliteetne, kindlasti kallis firma! - ja sundis mind seda kandma. Mäletan veel ühtesid õudseid-õudseid kingi, mida mu tütar nüüd kannab kui erakordselt ägedaid...Ehk siis mu ema maitse oli kallis ja kvaliteetne, ta ei võinud näha odavaid Poola hilpe, mida toona kanti, ega saanud aru, et minu jaoks oli Poola hilp elu ja surma küsimus. Hiljem hakkasin söögirahast kõrvale panema ja ostsin salaja neid odavaid kaltse, kandsin neid viisakate riiete all, mille koolis seljast heitsin.

Lisaks oli mul poisipea. Tragöödia, mille ema lasi lõigata, kui ma läksin suvel laagrisse, täide profülaktikaks. No täisid ma tõesti ei saanud, aga trauma küll. Muuseas, värskest poisipeast kordi hullem on väljakasvanud poisipea, mida jätkus ikka minu hinnanguil aastaiks, kuni juuksed taas normaalse pikkuse saavutasid. Selle tulemusena lehvin ilmselt vanuigi ringi nagu Ingrid Rüütel, sest ma lihtsalt ei suuda seedida mõtet lühikestest juustest (endal).

Äkki siis, kui ma oleks olnud pikalakaline, prillideta, breketiteta ja uusimais Poola hilpudes ning mind poleks ikkagi aktsepteeritud, oleksin hakanud oma päris välimuses vigu otsima? 

Mida siit õppida? No breketid saavad mul ilmselt mõlemad järeltulijad, need on tänapäeval suisa popid. Poisipea lasi Mini ise lõigata. Prillid on poolel klassil ja koledaid riideid kannavad nad vabatahtlikult. Täielik ikaldus! Minu kui ema käed jäävad siinkohal lühikeseks. 

Tõsiselt rääkides - on tänapäeva noorte jaoks üldse mingeid välimusse puutuvaid asju, mis ilma mingi kahtluseta nende silmis koledad oleks? Minilt ei julge küsida, äkki vastab midagi sellist, mis minu meelest kohe kindlasti kena ja elegantne on.

18 kommentaari:

  1. Oh, kui on prillid ja kiilakas, olen ma hetkega müüdud :D
    Meil põhikoolis olid populaarsed ja mittepopulaarsed, populaarsus ei olenenud ilust. See oleks nagu miskit muud olnud. Bravuurikus, meikimisjulgus (keelatud oli koolis), peale lubatud aega õues hulkumine jms. Riietus maal tol ajal oli vist kõigil ühtmoodi kehv, vähemalt mulle ei meenu. Vana pea ei mäleta ilmselt :D

    Noored on vist väga delikaatsed, isegi kui ma uuriks, mu ristikas ei ütleks ähvardades ka. Tal on kogu aeg see teema jutuks, et tuleb olla paindlik ja salliv ja sõbralik. Ma loodan, et see nii oli koolis tal ka (lõppes just).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hmm, meil selline teema - bravuurikus, meikimine ja väljas hulkumine tuli alles keskkoolis. Põhikoolis luges ainult konservatiivne male-gaze, keskkoolis oli meil rohkem tüdrukuid ja siis ei olnud enam oluline, kuidas poisid sind valideerisid.

      Kustuta
    2. Aha, kusjuures keskkoolis oli meil kuidagi nii tore kamp. Ma ei mäleta mingeid jamasid, hästi kontrastne oli võrreldes põhikooliga.

      Kustuta
    3. Jah, mul ka sama.

      Kustuta
    4. ka mu koolis oli keskkoolis toredam kui põhikoolis, kusjuures asi polnud isegi inimeste vahetumises, vaid samad inimesed läksid toredaks. õigupoolest juhtus see juba enne keskkooli, põhikooli 1-2 viimast aastat olid täitsa toredad.

      Umbes sel ajal hakkas meil klassis ka intellektuaalsus prestiižne olema.

      Kustuta
  2. Nii hea postitus! Tulid kohe kõik enda lapsepõlve traumad meelde, mis välimusega seotud. 😀

    VastaKustuta
  3. Ma olen sellest muidugi mitu puhku kirjutanud, aga ma heitsin igasuguse kehatuunimise teismelisena kõrvale jälle sellepärast, et ma teadsin, et ma olen põhimõtteliselt kole ja milleks siis üldse pingutada.

    Kusjuures teisest küljest olen ma alati olnud see, kes meeldib endale peeglis paljalt rohkem kui riietega. Üks põhimõttelise koleduse aspekt oligi see, et mul ei õnnestunud kuidagi niiviisi riides käia, et kuidagi normaalne välja näeks, ja siis lõin ma ka sellele käega ja hakkasin meelega käima nii, et oleks imelik ja eriline ja kohe kaugelt näha, et meelega.

    Teine aspekt oli ilmselt pubekaea akne. Ja kolmandaks oli ka prillide ja soenguga sama lugu, mis riietega, et kuidagi ei osanud leida sellist varianti, mis normaalne välja näeks (ja "normaalse" all mõtlen ma seda, et kui ma ennast kodust välja minnes peeglist vaatasin, oli mul enam-vähem tunne, et ma ei näe üldse inimese moodi välja - et ma põhimõtteliselt ei tea üldse, mismoodi inimene olla, ja ei suuda ka kuigi edukalt bluffida).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. "ma põhimõtteliselt ei tea üldse, mismoodi inimene olla" - nii täpne kirjeldus. Ma ausalt öelda siiani ei tea, aga nüüd on vähehaaval hakanud rohkem suva olema ja enam ei häiri nii palju, kui ma kogemata ümbritsevatest liiga palju eristun.

      Ilusad tüdrukud olid ilusad ja meie klassis ka targad. Ilusamad kui mina ja viielisemad kui mina, ma olin kõigest nelja-viieline.

      Mu ema on mulle öelnud "küll mul on hea meel et sa ilus pole" ning tema taustaks oli, et ta oli kasvueas puutunud kokku ilusate ja ülbetega, kes endast koledamaid enda heaks orjana kasutasid. Ilus tüdruk=halb iseloom. Ma teadsin küll selle arvamuse tausta, aga ikkagi tundsin ennast alaväärsena, sest meie klassis olid ilusad tüdrukud ka targad ja head. Mina võisin ju hea olla, natuke tark ka, aga nemad olid ikkagi must üle, sest nad olid ka ilusamad. Igatahes kogu see komplekt kokku andis tulemuseks, et kui siis keegi kogemata ütleski, et kena tüdruk või ilus naine, siis ma olin veendunud, et mulle valetatakse, isegi mõnitatakse. Ja kui ma tõesti peaksin mõnele poisile/noormehele meeldima, siis ta peab ikka imelik olema küll, sest normaalne inimene ju mind teistest kenamaks ning enda huviobjektiks pidada ei saa.

      Sellest koledusetundest vist ei saagi kunagi päriselt lahti, ikka on tunne, et ma ei mahu ilunormidesse sisse. Ja alasti olen ilusam, kui riides (nagu Notsugi). Ainult et nüüd ma juba suudan ette kujutada, et ilu ei olegi kõige tähtsam, et kõik mehed ei valigi kaaslast ainult väljanägemise põhjal, et elus on ka teisi olulisi (kohati olulisemaidki) väärtusi, kui väline vorm.

      Kustuta
    2. Vahe on vist selles, et hoolimata hambaklambritest, poisipeast jms koledustest, sa (Marca) tundsid, et sa oled põhimõtteliselt ilus, kui ainult koledad elemendid küljest ära saaks. Mina tundsin, et mitte midagi ei ole teha - pane selga mis tahes või kasvata juuksed kasvõi maani, ilu ei ole ega tule. Sünni poolest juba parandamatult ja lootusetult ilmetu ja ilutu.

      Kustuta
    3. Aga Lendav, kas ka sulle ei tundu, et nii on palju lihtsam vananeda, kui ei ole ilusolemist kunagi oma identiteedi osaks pidanud?

      Kustuta
    4. aga mis puutub inimese moodi väljanägemisse - viimastel aastatel (päris mitmel aastal juba) olen hakanud mõtlema, et see hirm suutmatuse ees piisavalt inimene olla, et olla lubataks, tuli võib-olla kurnatusest. Praegu täiskasvanuna saan ma oma magamise aega palju paremini valida, tähendab, olen palju rohkem välja maganud; aga vahel harva, kui mingil põhjusel ei saa omatahtsi puhata, siis tuleb samasugune ärevustunne peale. Ja kuna nüüd on see tunne haruldane ja käib kaasas haruldaste asjaoludega, siis eks ikka hakkan mõtlema, et äkki on need kaks asja seotud. Magada ei lasta ja kohe on tunne, et õue ei julge minna.

      Kustuta
    5. Ma ei tea, kas nii on lihtsam vananeda, mul ju puudub vastupidine kogemus, et võrrelda. See on küll tõsi, et mida vanemaks ma saan, seda lihtsam on mitte panna tähele, mitte võtta südamesse ja lihtsalt ignoreerida igasuguseid iluteemasid. Elu võiks vananedes päris heaks minna, kui tervis vastu peaks - mul paraku on juba näha esimesed kulumise märgid.

      Väsimus teeb üldse kõik palju halvemaks, nii et vabalt võib see olla üks põhjuseid, miks on ennast raske inimesena tunda.

      Kustuta
    6. ma lihtsalt vaatan kõrvalt, et neil, kes elavad ilusaelu, on pidevalt ka mingid mured paksuksminemisega või "halva vormiga" (olles täiesti normaalses vormis) jne.

      Kustuta
    7. Ilmselt prioriteetide küsimus ka, staaride maailmas, kus ilu hästi oluline ja raha lademetes, lõigutakse/süstitakse end rohkem, sest võimalused on. Meil siin enamikul neid võimalusi ei ole, kui oleks, kes teab, paljud kasutaks. Samas on tavainimeste hulgas kindlasti rohkem neid, kelle jaoks välimus prioriteet ei ole sh ka ilusaid inimesi, kes ei ela nö ilusaelu.

      Kustuta
    8. Notsu esitatud küsimusele vastuseks tuli meelde midagi, mis mulle juba varases nooruses selgeks sai - paljud nn "koledad" (st juhuslikele tookordsetele ilukaanonitele mittevastavad noored inimesed) on ea edenedes sageli palju kenamad vaadata ja kuulata kui need kunagised kaunitarid-kaunismehed. Elutarkus ja -kogemus ning sellega kaasas käiv joonistuvad eriti selgelt välja ja on kokkuv6ttes märksa huvitavam. Jah, sageli ilusam ka silmale vaadata.
      Ma ise olin üsna tagasihoidlik, selline "kodanluse diskreetne v6lu", prillide, klambrite ja lühikeste juustega, ja ei tundnud end selle juures millegipärast teistest koledana. Ja Poola asjade kandmine ei tulnud k6ne allagi. Täiesti teadlikult 6mblesin ise v6i kandsin isa asju.
      Koolivorm oli ju, nii et eriti palju neid riideid vaja ei läinudki. Aga miniseelikud jms, need teeb ju 2 tunniga valmis, kui diskole vaja minna :-)

      Kustuta
  4. Poistel/meestel palju lihtsam. Mida karvasem, räpasem, jõhkram ... seda ägedam - no vähemalt teiste poiste arust. Välimusele ei viitsinud poisid eriti tähelepanu pöörata, liigset kammimist või pesemist ning akuraatset väljanägemist peeti pede tunnuseks mis kuldsel stagnaajal kui mina koolis käisin veel popp polnud. Paremal juhul anti kamraadide poolt lõuga halvemal juhul võidi kolooniasse saata.

    Seetõttu välimusega seotud koolipõlve traumasid suurt pole, ehkki mingi ilueedi ma polnud. Laiaks löödud nina pärast vahel noriti aga see oli ka kõik mis mäletan. Suht kerge koolipõlv seega :P

    VastaKustuta
    Vastused
    1. no kui liigne kammimine jne oli taunitav, sis kokkuvõttes polnud ju vahet - ikka mingid välimusemallid ja kes neile ei vasta, ei ole normaalne. Mulle tundub, et tänapäeva noored sallivad erinevusi paremini ja loogiline ka, vabamas maailmas kasvanud.

      Kustuta
  5. Jaa, sallivad erinevusi, aga siiski on mingi seltskond pardimokki ja täpselt ühtmoodi blondeeritud juuksied, imepikki geelküüsi, ninar6ngaid jms ilmselgeid koledusi :-) No igale oma, eks.

    VastaKustuta