Leheküljed

pühapäev, veebruar 19, 2023

Pidude korraldamisest

No nii, remargi korras lihtsalt, eks.

Ma ei ole mitte kunagi korraldanud oma sünnipäeva. Ok, ükskord kolm inimest kutsusin, istusime laua taga ja pärast läksime ööklubisse, sest ma arvasin, et ju teised tahaks. Ööklubi oli kesksuviselt tühi ja meil oli hästi igav, enam ei saanud juttu ka rääkida, sest muusika oli liiga vali.

Muidu mulle pidudel käia meeldib ja ma olen päris leplik, ei vingu ega kritiseeri, et "nõme pidu ja tahaks koju". Aga millist pidu ma ise tahaks? Siinkohal taas imeline tsitaat M. Wellsi "Mõrtsukboti päevikute" esimesest osast: "Ma ei tea, mida ma tahan. Ma vist ütlesin seda mingil hetkel. Aga asi ei ole selles - asi on selles, et ma ei taha, et keegi ütleks mulle, mida ma tahan, või teeks minu eest otsuseid." Võib-olla, kui ma näen midagi, mida ma tahan, siis ma tunnen selle ära ja otsustan, et vot, see nüüd on see, aga suurema tõenäosusega otsustan ma ka siis, et ega ma seda nii väga ka ei taha ja vahet pole. PS. Ma olen märganud, et Mikro on selle kohutava iseloomuomaduse mult pärinud - "ma ei taha midagi/mul pole midagi vaja/võta see, mis odavam on" - ja ma ausõna, ei ole seda talle "sisse kasvatanud/peksnud". Kohe meenuvad Singer Vingeri "Kõik mööda" laulusõnad: "lend käib kõhuga riivates maad" ja "mis läind on läinud, mis tuleb eks näis". :D

Nevermind, go with the flow. Ma ei hakka ju ometi ise mingit suunda valima, kui vahet niikuinii ei ole. Mulle meeldib sitsida teiste kiiluvees, mitte ise midagi organiseerida. Eriti olukordades, mis puudutavad ka teisi inimesi, sest siis tunnen ma ilget hinge kinninöörivat vastutust. Aga mis siis, kui mõnele ei meeldi? Mulle endale ei ole eriti tähtiski, aga kui kellelegi teisele tõepoolest ei meeldi, miks ma siis üldse?! Kui ma päriselt-päriselt midagi tahan ja mul on nägemus, ma teen seda üksi ja kasvõi läbi seinte, aga ma ei kaasa teisi, sest ma ei taha nende eest vastutada. Mitte nii, et kle ma tahan sinna peole minna, pls, tulge kaasa, ma teen teile välja, tulge, no palun! Ma ütlen lihtsalt, et ma lähen sinna peole, võite kaasa tulla, kui kedagi ka huvitab. 

Ma hingasin kergendatult neil koroonaaastail, mil laste sünnipäevi pidada ei saanud. Jesss! Äkki nad ei tule, äkki ei ole lõbus, äkki tekib tüli - kohutav pinge algusest lõpuni, kuigi mitte kunagi ei ole mitte ühtegi jama juhtunud, aga ma ikka. 

Ma lihtsalt imestan, et on inimesi, kellel on omad nägemused sellest, kuidas asjad olema peaksid. Peod, sisekujundus, reisiplaanid, karjääriredel. Ma olen see - eks vaatab, mida elu toob. Ja mees on mul - teeme nii, nagu sina tahad. Milline õnn! Ma vastan talle, aga mida sa ise? Ja sellele järgneb kümme minutit viljatut arutelu. 

Eks ta ole natuke "pirjoteetide küsimus" (keegi kuskil väljendus nii..) - mu sõbranna ei maga öösiti, sest päevase aja sööb olmeporno, aga millalgi tahaks nagu elada ka. Ilmselgelt ta tunneb, et elu on põnev ja igati olulisem on sellega kursis olla, kui magada. Ma valin alati magamise, sest miski ei ole piisavalt...ma ei teagi, mis.

Lõpetuseks sobib siia mu meelest kuvatõmmis L.-i vestlusest kolleegiga, tõeline entusiasmist pakatav rõõmurull nagu minagi :)




2 kommentaari:

  1. Ise korraldades on vähemalt mingisugunegi kontroll asja üle - kutsun "minu inimesed" ja miinimumi nt. Aga tead kui keeruline on tänapäeval sugulase juubelile minna. Ma alati oigan kui järjekordne kutse tuleb. Õnneks on enamus aru saanud, et mind on mõttetu kutsuda, sest ma leian ettekäände, olen ära, tööl, kinni, haige jne. Aga paaris kohas ma käin, sest need inimesed on mulle väga kallid. AGA! need on hiigelsuured vanakoolipeod. Onu Heinod, ekremeelsed, pagulastevastased, jne jne jne. Terve läbilõige ühiskonnast, neil on ikka üüratu tutvusringkond. Ühelt poolt põnev sotsiaalne eksperiment, nö reality check sellest, mis üldse toimub ja mida inimesed mõtlevad (sest ma töötan ju kodust ja ei tea elust midagi).
    Aga ma alati põen nädalaid ette ja pärast lasen auru välja teemal "kui hirmsaid inimesi meie seas tegelikult ka elab" :)
    Siiani on nad koos peo korraldanud, sel aastal aga eraldi, nii et ma pean 2x minema... (naljaga pooleks, söögid on ju tegelikult head ja alati pannakse karpidega kaasa).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen just see "valvepidutseja", kelle tulekule võib alati kindel olla :) Samas ma mingil hiigelsuurel vanakoolipeol käinud ei ole, mul suht väike suguvõsa ja neist veel vähematega suheldakse.

      Kustuta