Leheküljed

kolmapäev, märts 15, 2023

Credit in the Straight World*

Ma tavaliselt taskuhäälinguid ei kuula, sest ma ei suuda. Eesti omadest Juurt ja Kivirähki kuulan tegelikult, muude vastu pole huvi tundnud, aga just ingliskeelsed on mu meelest nii kummalised. Mul on enamasti neid kuulates piinlik tunne, et rääkija on tohutult "self-obsessed", no ikka mingil sellisel tasandil, mida ma kohalike inimeste puhul ettegi ei kujuta. Ju vähene kogemus, mis muud. Kui võrrelda, siis blogid on minu jaoks nagu inimeste sisekõne, taskuhäälingud aga eneseesitlus.

Aga Courtney jagas Instas sellist saatesarja nagu "60 lugu, mis defineerivad 90ndaid" ja kuigi ma olen sealt kuulanud ainult seda ühte


ja ma isegi ei teadnud varem, kes on see Rob Harvilla, siis soovitan soojalt kõigile, kes on muusikast, ja eriti 90ndate alternatiivist sama huvitatud kui mina.

Ma isegi ei salga, et pisar tuli mitu korda silma, sest appi, kellelegi on veel olulised täpselt need samad asjad, mis mulle! Keegi on sama kirglikult lummatud kui mina! Sest ma päriselt ei tea kedagi päriselust, kes oleks. 

Igatahes, sisu juurde siis. See konkreetne osa räägib tegelikult mitte ainult Hole'i loost "Doll Parts" vaid laiemalt Courtney'st ja tema bändi muusikast. Ajaloost, taustast, suhetest jne. 

Koht, mille ma aga lausa üles kirjutasin, on see, kus räägitakse Courtney ja rriot grrl liikumise vastasseisust. Eestis viimane pole peaaegu üldse tuntud va mõnede muusikaentusiastide jaoks, seega paari sõnaga oli see feministlik DYU suunitlusega muusikaliikumine, sai alguse ülikoolidest, hüüdlauseks "Tüdrukud etteritta!", mis soovis siis rohkem naisi alternatiivmuusikasse, kus traditsiooniliselt domineerisid mehed. Paraku, suur osa neist bändidest ei hiilanud erilise muusikalise virtuoossusega. Paljusid neist oli suisa valus kuulata. Kuulsaim rriot grrl bänd oli Bikini Kill, mille esinaist Kathleen Hannah't Courtney ühel festivalil näkku lõi (põhjuste üle on erinevalt spekuleeritud). Ka Hole'i lugu "Olympia" algab Courtney itsitamise ja paari katkenud noodiga, mis meenutavad rriot grrl bändide lugusid ("hihihii..ega me tegelt väga hästi mängida ei oska") ning wikipedia ütleb selle kohta nii: "The track lyrically mocks the riot grrrl music scene of the Evergreen State College in Olympia, Washington, criticizing "the hive mind of the Olympia scenester...  nonconformist outsiders... [who] ended up in a culture of homogeneous punk conformity."[44] Alternate mixes of the song that later were released as B-sides included even more satirical lyrics, such as "we took punk rock, and we got a grade."[44]

Samas on Hole samuti erand tollases meestekeskses rockimaailmas - miks nad siis ometi omavahel sellist vaenu pidasid? Saates öeldakse: "She (Courtney) wanted to rule the world, not to change the world" Ma hakkasin mõtlema, et eks pmst ongi kaks viisi, kuidas elus edasi jõuda - kas mängida selle reeglite järgi või püüda maailma muuta. Courtney on rohkem rokkstaar kui mõni mees, ta ei vajanud mingit reeglite muutmist, ta suutis edukas olla täpselt samade reeglite järgi, mida järgisid mehed. Seda talle muidugi andeks ei antud, "pole naisele sobilik" jne. Ta oli hirmuäratav, ka meestele või eriti neile. Courtney ütleb oma loos "Mono" :

Well they say that rock is dead
And they're probably right
Ninety-nine girls in the pit
Did it have to come to this?

Ei mingit solidaarsust, ma ei ole teiesugune lihtsalt seetõttu, et ma olen ka naine. Ma võistlen meestega. Loos "Be A Man" ütleb ta otse:

I think I can, I think I can
I'm big enough to be a man
Tell you the truth, I'm jealous, yeah
Give anything to be a man

Ma ei taha eraldi mingit naiste liigat!

Saates räägitakse ka Courtney meessuhetest, mis baseerusid samuti ausal konkurentsil (Billy Corganiga Smashing Pumpkinsist ja Kurt Cobainiga siis), mitte aga domineerimisel. Courtney on alati vihastanud, kui arvatakse, et mõni mees on tema eest ta lood kirjutanud - ta ei oleks lasknud, see oleks alandav olnud.

Ma mõtlesin, et see on nii tuttav, see ausa konkurentsi ja "parem kui mees"-teema. Mulle oli see nooremana ääretult oluline. Ma pean olema parem kui mõni poiss just nimelt asjus, milles poisse heaks peetakse. Konkureerida tüdrukutega tüdrukute asjades ei tulnud mulle pähegi. Kas seepärast, et olla parim tüdruk ei tähenda ikkagi mitte midagi, sest maailmas on olulised need asjad, milles poisid head on? 

Tähendab, mingi ajani ma arvasin, et nii on võimalik, aga ühel hetkel sisenesin ma päris maailma ja sain aru, et need reeglid, mis kehtisid selles poiste maailmas - ehk parim võidab - ei kehti tegelikult. Enamasti. Mingit konkurentsi objektiivsetel alusel ei eksisteeri. Ainsaks võimaluseks jäi mitte püüda maailma reeglite järgi mängida, sest reegleid ei ole ja kõik muu, mis edu peaks tooma ("Me press trigger, me no press people button.") ei ole minu jaoks, ja teiseks mitte soovida maailma muuta, sest see oleks lootusetu.

Mis ei tähenda, et ma ei austaks neid, kes üritavad. Nii maailmale kohta kätte näidata ennast tippu välja murdes, kui ka maailma muuta püüdes. Aga mul on tunne, et mõlemad variandid põletavad su lõpuks läbi. Niisamuti nagu eemale hoidmine võib su kibestunuks muuta. Ma ei tea, kas tegelikult ikka on "it's better to burn out than to fade away". Kas maailm on seda väärt, et me läbi põleksime?

* "I got some credit in the straight world
I lost a leg, I lost an eye
Go for credit in the real world
You will die
Yeah
" Hole

2 kommentaari:

  1. Ma ka nooremana arvasin, et kõik tuleb ise saavutada, mitte millegi ega kellegi najale toetuda.
    Näiteks on naisele solvav toetuda teistele naistele - ISE peab end üles töötama.
    Nüüd ma TEAN, et toetutaksegi. Nii mehed kui naised. On mingi normaalne värk, et leitakse õiged tuttavad ja toetutakse neile. Kirjandusmaailmas oleks mind võetud toetada küll - algul toetasid ulmikud, aga kui ma trügisin peavoolukirjandusse ja üldse ei püsinud "omade" juures, nad nördisid ja päris paljud neist (mitte kõik) enam ei toetanud.
    Aga ega mina siis peavoolul end toetada lasknud, õigeid tutvusi otsinud ja vanu üles soojendanud =P Ma ikka ISE - peamiselt sellepärast, et mulle ei meeldi väga inimesed ja kirjandusinimestest on ainult teatud sort, kes mu meelest tähelepanu ja soojust väärib.
    Naised, muide.
    Kusjuures nüüd selle põhjal, et naine, ma teistel naistel laseks end aidata ja oleks isegi innukas.
    Kahjuks toimib selline asi vähe.
    Aga selle põhjal, et näe, kirjutab, meie naisekene, hoiame ja veidi hellitame teda - no ei. NO ei. Ikka veel EI.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, vot selle toetamise peale mina ka millegipärast üldse ei tulnud.

      Kustuta