Leheküljed

kolmapäev, juuni 14, 2023

Töövõimetu

Oeh, millise pingepeavalu ma esmaspäeval sain! Meile tuli nimelt uus asendustöötaja ja talle oli vaja vajalikke dokumente tutvustada (ning selgitada, kuidas kõik on mõttetu formaalsus, tegelt võib ikka siis söömas käia, kui kõht tühi, aga sisekorraeeskirjades peab kellaajaliselt kirjas olema jne), allkirju võtta, niisama asju seletada ja töötegemist näidata. Mitte midagi kontimurdvat normaalsele inimesele. Ma tahakski aru saada, kas ma olen tõepoolest selline inimene, keda seesugune muutus rutiinis niimoodi raputab, või on see õpitud harjumus - ma olen lihtsalt aastaid töötanud vaikuses, klapid peas, omaette, mitte kellegagi suheldes. Äkki, kui ma oleks eluaeg "normaalset" tööd teinud - koosolekud, töörühmad, suvaline kontoriloba jne, ma ei pilgutaks silmagi mingi uue töötaja juhendamise peale? Siiski ma vahel ikka piilun tööpakkumisi ja sisemiselt võdisen, sest enamikul on nõueteks suhtlemisoskus ja koordineerimine ning mul on tunne, et see on lõks ja mina niimoodi ei saaks ehk igasugused karjäärivõimalused on minu jaoks enam-vähem surnud. Oma haridusele vastavat tööd ma lihtsalt ei suuda teha. 

Sattusin just lugema A. Hvostovi "Kirjad Maarale", mis mul ilmumise ajal kentsakalt vahele on jäänud, sest see oli toona popp ja raamatukogus olid järjekorrad. Ma olen alles alguses, aga paistab selline blogistiilis (mis see blogi muud on, kui kirjad maailmaruumi?) üllitis, mida lugedes kas imestad, et vaata, kuidas saab ka elada ja mõelda või noogutad kaasa, et jaa, mul ka nii. Igatahes on Hvostovil peatükk autismist, mille ta (vist) ise täiskasvanuna endal diagnoosinud on. Autismispekter on lai ja Hvostov mingi raske juhtum pole, aga kummalisel kombel kattuvad kõik tema kirjeldatud sümptomid minu omadega. Nali on selles, et ma pole iial mõelnud, et need võiks minu puhul mingid spektritunnused olla. Ma olen arvanud, et ma olen imelik (kes ei oleks, ema ütles alati, et tegelikult saaks kõigile diagnoosi panna, Hvostov muide nimetab mingit vaimse tervise uurimust, kus pmst sama leitakse) või siis lihtsalt laisk ja loll. 

Niisiis, millest Hvostov räägib. Esiteks selline hästi kummaline asi nagu võimetus kuuldud lauludes tekstist aru saada. Ma mäletan, kuidas põhikoolis klassivend imestas kerge põlgusega hääles, et "sa oled inkas klassi parim, mismoodi sa ei tea, millest Crash Test Dummies'e lugu "Mmm mmm mmm" räägib?" Mul on vaja sõnu lugeda. Ma ei suuda kuulates muusikat ja sõnu eraldada. 

Hvostov räägib, kuidas ta teatud koolitundides ei suutnud keskenduda, sest teema ei pakkunud huvi. See on klassikaline asi, mille mina isiklikuks otsuseks olen mõelnud, kuid samas, ma lõpuks ju ostsin raaamatu "Matemaatika õhtuõpik" ja ma ei suutnud seda lugeda. Sõna otseses mõttes "ei suutnud" - sõnad ujuvad ees, mõte läheb uitama jne. Sama teema on mul seaduste lugemisega. Ma arvasin üldiselt, et eks see ole teistel ka nii, aga paistab, et enamik siiski suudab end piisavalt kokku võtta, et ka igavat teksti omistada. Mina ei suuda. Hvostov mainib veel, kuidas tema omal ajal sai pragada, et ei osanud öelda, kuidas ta mingi (õige) lahenduseni jõudis. Mina olen alati siiralt arvanud, et grammatika on puhtalt asjaarmastajate hobi ega saa kuidagi keeleõppele kaasa aidata. Kui keegi minu käest küsis, et miks nii ja mitte naa, ma lihtsalt vastasin, et aga nii on, mismoodi teisiti olla saaks? Mõtle natuke oma peaga, sa ju kujutad ometi ette, kuidas seda sõna õigesti kirjutada? Kui ma elasin koos eksiga, kes oli düsgraaf, sain ma aru, et tema puhul see ei aidanud üldse, ta suutis oma peas näha igasugu imelikke asju, mitte aga seda, kuidas olema pidanuks. Minu järeldus oli see, et düsgraafia on haigus, aga ma ei tulnud selle peale, et ka minu oskus on kõrvalekalle. Kõik, mida ma tean, ma lihtsalt tean, on kuidagi külge jäänud, ma ei ole mitte midagi õppinud, sest ma ei suudagi õppida. Eriti asju, mis mind ei huvita ka. On ju ka matemaatikuid, kes teavad õiget lahendust, kuid ei oska sulle näidata lahenduskäiku. 

Hiljuti hakkas ema ka rääkima, et ta on lõpuks aru saanud, et oskus nimetada kõigi oma klassikaaslaste nimesid alates esimesest klassist, ei ole normaalsus, vaid ebanormaalsus. 

Võimetus hommikuti "tere" öelda. Täiesti haige värk, ma ei saa sellega hakkama ja omas peres me nüüd ei ütlegi seda kunagi, aga ma mäletan draamasid, mis sellega nooruses kaasnesid. Ma sain ise ka aru, et pole mingit objektiivset põhjust, miks ma seda öeldud ei saa, ma ei ole ülbe või pahas tujus nagu teised eeldasid - see lihtsalt ei tulnud mul üle huulte. Töö juures me ütleme muuseas "hommik", mis kõlab rohkem kui fakti konstateering ja sellega ma tulen toime. 

Eks enda eripäradega ongi muidugi nii, et sa kipud eeldama - küllap on teistel ka nii. Ma lapsena siiralt arvasin, et kõik inimesed näevad ühe silmaga, teisega ei näe, aga kokku tuleb selge pilt. Kui ma selle tõega aga oma ema valgustasin, viis ta mind kohe arstile ja mul tuvastati amblüoopia....

11 kommentaari:

  1. Tutvustamise osas, äkki see on pigem klassikaline mugavustsooni keiss? Mida kauem oled omas mullis, seda raskem on nö väljas käia. Ma tajun midagi sarnast, aga teises kontekstis - reageerimiskiiruses nt. Eelmisel kohal pidin teatud välba järel kiirelt oskama reageerida, pikaajaliselt ja see oli nii sisse kasvatatud, et ei tekkinud mingit probleemi. Pigem selline hea adrekas kvartali viimasteks nädalateks, millele järgnes vaiksem taastumine. Aga siis venisid need rahulikumad perioodid pikemaks ja kogu töö stabiilsemaks ning ma tunnen, et kui on lambist tagant utsitamine a la aja peale, siis ma lähen täiesti närvi, nõuan vastamiseks aega, kiilun kinni ja jauran. Ühel Epp Adleri koolitusel oli sellest pikemalt juttu ja ma tundsin ennast seal ära. On mingid korduvad käitumised, mis vajavad kogu aeg harjutamist, et oleks oskus traageldada mulli ja väliskeskkonna vahel. Kui kordamine kaob, siis heljud mullis. Mul on mugav mull ümber kasvanud!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, ma kahtlustan ka seda, samas selle hüpoteesi järelekontrollimine oleks hirmus kulukas. No et ronid mugavustsoonist välja ja siis selgub, et sa siiski ei ole selline inimene, kes väljaspool seda tsooni õnnelikuks saaks.

      Kustuta
    2. Ei, see pole päris nii. Pigem on see edasi-tagasi käimise teema, mis vajaks teoorias harjutamist :D Kunagi pole nii, et pead ainult väljas olema ja õnnelik. Kohanemine?

      Kustuta
    3. No häda on selles, et praktikas ei tule seda edasi-tagasi käimist lihtsalt ette.

      Kustuta
  2. Mina arvan küll, et sa oled täiesti legaalselt täiesti imelik - lihtsalt teistele tõestama hakata, et olen imelik, on ebanormaalselt raske.
    Ma tean. Kogemus. Inimesed ei taha uskuda, et teised on teistsugused kui nemad.
    Tean. Kah isiklik kogemus. Sama, millest sa kirjutasid - kõigil on ju nii, onju =)

    VastaKustuta
  3. Ma ka ei ole kunagi eristanud laulu sõnu, kuulen ainult meloodiat.
    Ja sama on ka keerulisest teksist aru saamisega, hakkab "ujuma" ja ei suuda aru saada. Tegelikult kehtib sama ka kiirelt loetud info/teksti kohta, mis tuleb nt televiisorist või raadiost. Läheb üheks suureks mulliks kokku. Ka krimka filmidega kipub olema see häda, et ma ei jõua mõttega tekstile ja nimedele järele, vaatan lihtsalt huviga:)

    Kusjuures, huvitav on see, et mäletan, et täpselt samast raamatust tekkis jka mul heureka moment, seni olin aina mõelnud, et mis mul viga on ja siis keegi krjeldas täpselt sama asja.
    Kuidagi tohutu kergendus oli.

    VastaKustuta
  4. Sellist helitöötlemise eripära võib nimetada näiteks auditiivse protsessi häireks. Kuulmine on täiesti korras, aga taustahelidest ei suuda hästi kõnet eristada jms. Mind veeti lapsena kõrvaarsti juurde, et miks ma ei kuule, ise kuulen nahhiirte piiksumistki. Nüüd siis leian internetist, et Auditory processing disorder kõlab väga minu moodi.

    Autism? Võimalik. Osad asjad, mida sa kirjeldad, on ka ATH moodi. Aga kui nad sul elamist ja toimetulekut ei sega, siis pole mingit mõtet hakata diagnoosi otsima. Vähemalt mitte ametlikku. Enda jaoks uurida ja otsida, selleks, et ennast (ja ka teisi!) paremini mõista, seda võib ikka.

    Mõne enda eripära kohta arvad, et küllap on teistelgi nii. Mõne teise asja kohta jälle, et ma olen see ainuke imelik ja loll. Ja siis tuleb välja, et minusuguseid veidrikke on ka olemas ja meid ei olegi nii vähe!

    VastaKustuta
  5. Mul on kuidagi niiviisi, et kui laul on eesti keeles, siis on järsku sõnadel jube oluline roll. Muudes keeltes muusika on algul "tapeediks" ja kui miski köidab meloodias, siis alles hakkan sõnu kuulama ja guugeldama. Aga emakeelsetes lugudes on alati sõnad esikohal.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eesti keeles on jah lihtsam, samas mingeid suvalisi laule kuulan ma eesti keeles ka kui tapeeti, sõnad saavad oluliseks siis, kui need mulle korda lähevad.

      Kustuta
  6. Hirmus palju tuleb tuttav ette ka mul, v.a see, et kuna ma olen kompulsiivne lugeja, jõuab mul ka kole kiiresti tekkida veendumus, et kui seda saab juba lugeda, on järelikult ka huvitav.

    VastaKustuta
  7. Huvitav, mul on muusikaga vastupidi - võõrkeelsete laulude puhul mind hakkab konkreetselt häirima see, et ma ei saa sõnadest aru. Ja kui on keeled, mida ma nagu oskan, siis pean sõnu guugeldama, et ikka KÕIGEST aru saada. Mis teeb näiteks itaaliakeelse muusika kuulamise üsna tüütuks.

    VastaKustuta