Leheküljed

teisipäev, november 14, 2023

Seda kurb on vaadata

Kunagi ammu jaanipäeval keerutas lõkke ümber üks taarakotiga lõbus joodiknaine ja tegi rahvale nalja. Inimene minu kõrval kostis: "Aga tegelikult jube kurb ikkagi.." Hakkasin mõtlema, et mis siis ei oleks kurb - kas see, kui sama naine teeks kuskil tehases miinimumpalga eest kaheteistunniseid vahetusi ja lõiguks õhtul kööktoas endale ja kassile Valla viinerit? Äkki tal on päris lõbus, no vähemalt enne pohmelli? Pohmell on ehk lõiv, mille ta on nõus maksma? Või päris joodikutel vist ei olegi pohmelli, sest päris kaineks nad ilmselt ei saagi? Kas see, et tema end eufooriliselt tunneb, et on vähem väärt, kui see, et temast ühiskonnale mingit kasu ei ole? Kuigi ta korjab ju vähemalt pudeleid, mille kellegi laisk käsi loodusakaunisse kohta niisama vedelema on jätnud. 

Lugesin just G.da Empoli "Kremli võlurit" ja seal on üks tegelane, kes siunab mandunud läänt, liberaalseid väärtusi ja kõike muud sarnast vastandades seda nö tõelise inimese kuvandile, kes siis elab pideva revolutsioonitegemise, võimsuse tagaajamise ja sõjaihaluse rütmis. Mõtlesin, et see on natuke nagu sinna samasse auku vahe tegemine. Inimene peab elama millegi endast suurema nimel, mitte manduma oma isiklikele nõrkusele järele andes. Huvitav on veel see, et kui selline mandunud inimene üldiselt kedagi ei sega, siis maailmamuutja tahaks kangesti nende mandujate verd valada. Noh, suurema ühiskondliku heaolu nimel siis. 

Raamatus toob see räuskav revolutsionäär lääne mandumise kõrgklassi näiteks isapuhkuse - mehe roll peab olema hävitaja, aga mitte looja. Ja no tegelikult selliseid inimesi ju on. Nad on enamasti kuskil kulisside taga vähemalt siinmail, aga internetis neid anonüümselt täitsa leidub. (On avalikke julgeid ka ikka jah). Hiljuti just nägin üht artiklit, mille all keegi kommenteeris, kuidas humanitaarharidus tuleks keelustada ja sellel arvamusel oli ikka kümmekond püstist pöialt all. Tagasi koopasse, juhhei! Inimene pole midagi väärt, kui ta millegi nimel ei võitle! 

Üldiselt on vist enamik inimesi veendunud, et oleks tore, kui kõigil oleks tuba soe, kõht täis ja hoolivad inimesed ümber, justkui see hoiaks ära vägivalla ja sõjad. Et see oleks ideaal, mille poole pürgida. Mulle tundub, et me unustame liiga kergekäeliselt ära need, kes üldse nii ei arva. Ei ole vaja mingit isiklikku oaasi, tegutseda tuleb ühiskonna nimel. Mullegi tundub loogikavastane, et selliseid inimesi on, aga sellega tuleb arvestada. Ei ole ju isegi nii, et nende jaoks on viinamarjad hapud, neil pole sooja tuba, kõhtu täis ega lähedasi ning kui oleks, nad rahuneks maha. Enamik hulle revolutsionääre ei ole koopas elanud. Nad on inimesed nagu meie, lihtsalt hoopis teistmoodi programmeeritud. Mulle tundub, et seal ei ole taga mingit teooriat - nad on nii, sest...Nad lihtsalt on ja ilmselt jäävad igavesti olema. 

Ma isegi ei arva, et see oleks kuidagi eriti Venemaa-spetsiifiline teema. Ehk on seal sobivamad tingimused sääraste inimeste esilekerkimiseks, aga kindlasti ei saa öelda, et neid mujal ei oleks. 


10 kommentaari:

  1. Tehase liinioperaator saab reeglina rohkem kui miinimumpalka.
    Joodiknaiste elu on reeglina lapsepõlvest erineva vägivallaga täidetud, nende (pere)toetustest ylalpeetavad mehed tihti kupeldavad naisi ja nende lapsi. Lehest sa seda ei loe, aga spetsialistide käed-jalad on joodiknaiste ja nende laste muredega tööd täis. Ma olen õige mitmes joodikuid täis kohas elanud ja variatsioone on vähe. Mind ei taba joodiknaisi nähes mitte kurbus, vaid õudus. Sest see viletsus rändab yhest põlvkonnast teise, vanematelt lastele, maailma lõpuni.

    VastaKustuta
  2. maitea nüüd selle Venemaa kohta. Praegu vaadates tundub keskmise Vene kodaniku kõige iseloomulikum omadus passiivsus, lootusetus või viitsimatus (või mõlemad) midagi muuta.

    Selles kontekstis on mandunud lääne heaolu kirumine lihtsalt hea ettekääne, miks mitte enda pool midagi ette võtta, et parem oleks. Mitte passionaarsuse, vaid passiivsuse apoloogia.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mumeelest on keskmine vene kodanik natuke fatalist. On nagu on, ehk läheb paremaks, mis minust ikka sõltub. Ah, mis mina, ei mina küll mitte. Ootame, vaatame. Öeldi ju, et kaua ei kesta. Poolt ja vastu tegelasi on, aga enamasti lähikonnas. Tänavale ei lähe, sest mis minust ikka sõltub... a la mis sellest ikka muutub kui mu papa mulle ELi külla autoga sõidab, sõda ju ei lõppe ega hullemaks ei lähe. Ma kuulen siukest loogikat iga nädal.

      Kustuta
    2. Täpsustan, et seal raamatus räägiti mitte keskmisest kodanikust, vaid neist igasugu ideoloogidest ja võimulolijatest-pürgijatest

      Kustuta
    3. võimuga on Venemaa moodi kohas ehk nii, et sinna trügides tundub hea asi (ja seda täitsa pragmaatilistel põhjustel - ligipääs ressurssidele on seal võimuga tihedasti seotud) ja pärast, kui ära tüütab, siis ei ole ohutut teed taganemiseks. Hruštšov ja Gorbatšov on kaks erandit, kes pärast võimu kaotamist edasi elasid, tavaliselt see seal nii kerge ei ole.

      see ongi demokraatias üks kõva eelis - võimult saab tagasi astuda või isegi kukkuda ja ikkagi ellu jääda. tähendab, saab proovida ja otsustada, et ei meeldi.

      Kustuta
  3. Kui sa päris joodiku all mõtled alkohoolikut, siis selline on konkreetselt haige inimene. Kui uut peale ei saa kriitilise perioodi jooksul, kukub kokku.

    VastaKustuta
  4. a muidu meenutagem Gandalfi sõnu: "If more of us valued food and cheer and song above hoarded gold, it would be a merrier world." (eesti varianti pole hetkel käepärast)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Esimese hooga lugesin "Gaddafi" ja mõtlesin, et mida pekki🙄

      Kustuta
  5. Mul sihuke tunne, et mitte ainult venes vaid ka läänes hulk inimesi kes üritavad pea liiva alla pista ja loota, et küll sõda läheb ise mööda midagi suurt tegemata või siis ainult natuke moe pärast aidates. Kahjuks enamus lääne liidreid käitub just nii: toetame natukene, et piinlik poleks aga miskit asjalikku või sõja käiku muutvat küll ei anna, kui siis tilga kaupa. Venele muidugi sobib.

    VastaKustuta