Leheküljed

reede, detsember 08, 2023

Nende hetkede nimel ma elan!

Peaks praegu tööd rügama, aga vot olen nii vihane, et kavatsen selle kohe endast välja kirjutada.

Oli juba peaaegu tore - mina olen terve, Mikro sai esmaspäeval terveks, L.-il hakkab ka vist paremaks minema ning Minil on kõigest nohu, mida ta eirab. Valgus juba paistis eespool. Mikrol oli nädalavahetusel ööbimisega jõuluüritus tulemas, maksin just selle eest rahagi ära...Ja siis teatab L. et Mikro saadeti just koolist ära koju - olla teine haiglane. Johhaidiii! Ma tõesti hetkekski ei arvanud, et ta suudab neli päeva terve olla ja siis uue viiruse üles korjata, jõudsin juba rõõmustada, et täitsa hästi läks seekord - jõuludeks ja aastavahetuseks viirused põetud ja illallaa-trullallaa. Ei, Marca, alati tuleb silmas pidada halvimat varianti, sest kui sa ei pea, siis see kohe raksatab selga.

Hea on see, et detsembris jäid muud huviringid õpetaja puhkuse tõttu ära, sest täpselt nagu eelmisel aastal, kus ma sama nentisin - polekski ilmselt ühessegi ringi jõudnud, sest üks viirus ajas teist taga. 

Klassijuhataja sai eile poole päeva pealt koroonadiagnoosi, Tallinna lasterühmast, kes jõuluüritusele pidid tulema olla kaheksast rivis üks ja koolis käib ka mingi 25% lapsi. Mis pagana neetud paigas me elame? Palju talvise suremise reit meil siin hallil ajal oligi? 

Rõõm on näha, et töö juures on tatistama hakanud viimane kolleeg, kellel pole siiani isegi mitte koroonat kätte saadud. Ta on lastetu, loomulikult.

*************************************************************************

Vahepeal on õhtu kätte jõudnud. Mikrol on seekord palavik, eelmine nädal oli ilma selleta viirus, väga põnev. Koroonaks pole kumbki puuslak end tunnistanud, ei tea mina, mis katk siis hulgub.

Kuna mul kisub iga ebameeldivus kohe morbiidseks kätte, hakkasin mõtlema, kuidas haige olemine pole absoluutselt elamist väärt seisund. Mingi lühiajaline, see veel, aga näiteks pikem haiglasolemine on absoluutselt kohutav. Mikroga olin kuu aega haiglas ja mäletan, kuidas see oli ikka paras paralleeluniversum. Toanaaber istus "kinni" neljandat kuud ja temagi polnud seal kõige staažikam olija. Meie tahtsime kangesti koju, aga arst kinnitas meile, et tegelikult on väga palju neid, kes näevad haiglasolekut pigem puhkusena - ei pea süüa tegema, koristama, pesu pesema ega muid kodutöid tegema. Mõelda vaid, et on inimesi, kelle jaoks kodune elu on hullem kui haigla, täis mingeid jõletuid kohustusi, mida nad vastu tahtmist tegema on sunnitud!

6 kommentaari:

  1. mul oli viimane koroona selline, et kohe esimese testiga ta ennast ei reetnud, viis päeva hiljem olid triibud (kui ma tundsin end juba tugevamana ja testisin, kas ma tohin tantsulavastusse teiste sekka õhku ahmima minna).

    VastaKustuta
  2. Paduterve inimesena olen ka arrogantselt mõelnud, et mis mõtet haiglasena elada. No teadagi, inimene harjub kõigega, küsimus lihtsalt selles kas tasub kui kannatuse hulk naudingu hulga ületab. Aga seda vist ikka ei saa puhtmatemaatilise nurga alt vaadata :P

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jap, ilmselt see ongi arrogantne, sest inimese peamine tunnus ju ongi see harjumine. Lugesin kunagi mingit teaduslikku raamatut sel teemal - nii laias laastus 80% harjubki ja suudab sealjuures ka õnnelik olla. See 20% aga...Ma parem ei riskiks kui võimalik selle 20% hulgas olemisega.

      Kustuta
  3. Tulge haiglasse tööle ja te näete.
    Oi, mul tuli meelde see mõte, mida ma muudkui otsisin!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan ei. Ma lausa pelgan haigeid inimesi ja üritan kõigest väest mõelda et neid lihtsalt pole. Jaanalinnu printsiip.

      Kustuta
    2. Kuna ma olin lastehaiglas oma vastsündinuga, siis ma tõsiselt mõtlesin, kuidas need noored naised, kes seal töötavad, üldse julgevad ise lapsi saada, kui nad näevad, mis kõik võib sellega viltu minna.

      Kustuta