Leheküljed

neljapäev, veebruar 15, 2024

Olgem sõbralikud!

Tahaks ausalt millestki meeldivast kirjutada, aga no ei lasta.

"Tore teada siis, et sa mind VIHKAD! Endal sul ei ole üldse palju sõpru!" - kõlab nagu episood kümneaastaste omavahelisest tülist, aga paraku ei ole. Niimoodi olla klassijuhataja sisistanud eilse sõbrapäeva puhul Mikrole. Miks? Sest neil olla jälle tehtud seda pedagoogiliselt kaheldava väärtusega mängu, kus igaüks kirjutab anonüümselt paberile midagi teiste kohta. Ok, seekord oli siiski toonitatud, et kirjutatagu vaid head ja sellega olid lapsed ka hakkama saanud, vähemalt Mikro väitis, et sellega seoses draamasid ei olnud. Targad lapsed järelikult. 

Paraku oli aga õpetaja ka enda kohta sellise lehe lasknud ringi käima ja kuna Mikro ei teadnud seda oodata, siis see jäi tal täitmata. Täitmata, mitte ei olnud ta sinna kirjutanud midagi õpetaja vihkamisest. Ausalt öeldes ei oleks ka mina osanud ette näha, et õpetaja ka enda kohta lastel selle lehe täitsa laseb. Mulle meenutab see natuke nõuka-aegseid anekdoote (mis põhinesid muidugi täielikul tõel), kus rahvas nõuab isakesele suuremat ja kullast monumenti. Kui meil, täiskasvanutel, saadaks töö juures suur ülemus lehe ringi käima, et kirjutage nüüd, mis te must arvate, mida te siis eeldaksite sealt? Ikka kiita tuleb või muidu. Lapsed ja õpetaja ei ole ju samal võimutasemel. Klassijuhataja pidi Mikro vea avastama nii, et luges kokku, palju kirjutajaid tema lehel oli ja tuvastas siis käekirja alusel, et Mikropoolne kiidulaul puudus. Ei ole hale, üldse mitte...

Mini klassijuhataja saatis samal ajal oma klassile sõnumi, et pole vaja suurt hulka sõpru, peaasi, et on mõned tõelised. Ilmselt on neil kahel õpetajal maailmavaatelisi erinevusi. 

Kolmapäeval on meil arenguvestlus koos klassijuhatajaga. Ma kardan, et ma ei suuda suuliselt oma nördimust piisavalt veenvalt esitada. Viha käib nädalaga maha. 

Sama pundiga seoses natuke raamatuarvustustest. Mikro lohutas sõbrannat (no mõned vähesed sellel hirmsal pujäänil ikka on isegi õpetaja kiuste, eks), kes oli kohustusliku kirjanduse arvustusse kirjutanud: "Tavaline kohustusliku kirjanduse raamat" ning saanud sellele õpetajapoolseks kommentaariks: "Katsu viisakamalt väljenduda!" Ei näinud lapsed ega ka mina siin mingit ebaviisakust, kõik raamatud ei peagi ülivõrdes tundeid tekitama. Klassi ees oli ette loetud arvustus, kus oli kirjas, et lugeja oli vahepeal sunnitud raamatu käest panema, et hullunult naerda ning raamatu lõppedes oli ta suisa nutma puhkenud. Mikro laiutas selle peale käsi, et absoluutne utreerimine! "Charlotte koob võrku" ei peaks küll sääraseid tundeid tekitama ning see tundemöll oli õpetajale meeldimiseks kirjutatud. Lapsed tajuvad väga hästi, millist käitumist täiskasvanud neilt eeldavad. Jama on selles, et teatud osa lapsi ei lähe sellega kaasa. Mu meelest pädev täiskasvanu ei peaks seda ka eeldama. Laps on kah inimene. Õpetaja on muidugi ka, ma ei eita. Mina õpetaja olla ei tahaks, just seepärast, et ausalt öeldes mulle kõik lapsed ei meeldi, aga ma arvan, et õpetaja peaks suutma sellest üle olla.

3 kommentaari:

  1. "Charlotte..." oli juba siis sihuke "mäh"-raamat, kui mina seda lugesin. Olen õnnelik, saades teada, et selliselt mõtlejaid veel on.

    VastaKustuta
  2. Kahjuks mitte kõik õpetajad ei sobi oma ametisse. Samas eks teistelgi aladel sama asi, et ei pruugi sobida. Õpetaja puhul probleem siiski suurem, sest õpetaja mõjutab otseselt hulka lapsi. Õnneks pole ka lapsed lollid, saavad päris hästi aru milline õpetaja on ja suhtuvad vastavalt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hea, et keegi selle nyyd välja ytles. 😈

      Kustuta