Oo õudust - ilusad inimesed tulevad!!!

Kõik, mis ei tapa, teeb edevamaks.
Saab jälle millegagi teiste ees hiilata – sul ei ole nii raske elu olnud! Sa pole pidanud seda läbi elama. Ja inimesed tunnustavad – jaa, vot eeta daa…

Vat kui hea, et ma edevust juba mainisin, sest just sain kirja, et mind oodatakse ühinema beautifulpeople.net’iga. Nojah – kes veel ei tea, siis see on välimusele rõhku panev portaal. Minu teada isegi tasuline, kus ilusad inimesed saavad kenasti omavahel suhelda, ilma et koledad neid segaks. No kamoon, miks ma selle siia kirjutasin – eks ikka selleks, et te näeksite, et mind näe, kutsuti! Edevus.

Aga tegelikult – mida *****? Ilusad inimesed ja koledad inimesed? Enam pealiskaudsemaks ei saa minna? Mida näitab mulle mingi inimese pilt? Mitte midagi! Enamjaolt ma ei tahagi väga ilusate inimestega tutvuda, sest mul on eelarvamus, et nad on kindlasti jube ülbed ja madalalaubalised. Kõik ei ole, aga see, kes selle lehekülje tegi, küll on. Või siis, tegelikult on ta jube kaval. USA-s pidi see sait ilgelt popp olema ja looja ajab seal miljoneid kotti. Nii palju lolle inimesi ei saa olemas olla! Aga saab, okei, see on Ameerika – lollidemaa (sorry), aga samas ma usun, et ka Eestis oleks neid, kes sinna iga hinna eest pääseda sooviksid. Mina ei tea, mul oleks häbi. Lähen ja riputan ennast sinna üles ja ütlen, et näete nüüd ma olen ilus – andke mulle respekti? Ma ei taha mingeid koledaid kõõmasid enda ümber näha!
Kas inimestel millegi muuga enam hiilata ei ole? Mina lähen sinna lehele ja vaatan seda kui lollide reservaati.

Siia sobiks jälle see Pink’i „Stupid Girls” lugu ja video…

Masendusjutt

Nii, siit tuleb nüüd üks tüüpiline masendusjutt:
Täna hommikul avastasin, et kevad – see tähendab ju masendust. Istusin ja mõtlesin, et kohe hommikul on nii sitt tuju, tihaste kisa akende taga tundub kuidagi võigas, mitte kevadetkuulutavalt tore. Bussis tahaks kedagi hammustada.
Mida on kevad head toonud? Kevad tähendab ainult ühte jama. Ja saabuvat jälki suve.
Nojah, varem tähendas kevad jah peatset suvevaheaega, aga nüüd? Kevad tähendab algavat kopitamist kusagil kontoris, teiste inimeste lusti krigisevate hammastega pealt vaatamist. „Ururahvas” nagu me end Tallinnas nimetasime kui lõuna ajal, silmad eredast valgusest kissis, poe poole tormasime.
Eestimaine kevad ei tähenda midagi head. Eelmisel kevadel ma käisin Egiptuses. Jumal, see oli eelmisel kevadel, aga tundub nagu eelmises elus! Sest vaata, seal sa oled täiesti eemal. Sa ei mõtle, et fakk, mul on 2 nädalat aega ja ma ei tea kui vihma sajab..Ma ei oska seda seletadagi, aga igal juhul on targem koledad aastaajad kusagil mujal veeta, kui ainiti eestimaist suve oodata. Sest suvel on kõik ju tööl. Niikaua kuni päike ära läheb.
Okei – asi ei ole tegelikult kindlasti nii hull. Aga ma olen täna pessimistlikult meelestatud, sest lapsepõlves oli kõik ilusam! Suvi otsa oli vaba, midagi teha ei olnud, jõlkusid lolli näoga mööda linna ja ootasid, millal kooli saad. Ja nüüd, kui sul on võimalusi, et midagi teha (papp, pleiss, piipl), siis ei ole sul aega!
Vastik, vastik, vastik!

Millest oleneb suhtlemisoskus? Ükskord ma kohtasin sööklas üht meest, kes ruumipuuduse tõttu minu lauda istus ja me hakkasime omavahel vestlema ning mulle tundus, et oleme juba pikka aega tuttavad olnud. Läksin sööklast ära ja mul oli hullult õnnelik tunne, et olen leidnud hingesugulase! Nojah, pärast muidugi irvitati mu naiivsuse üle ja öeldi, et „kamoon, mingi libe tüüp istus sinu lauda, et sulle ligi ajada, ajas suvalist loba ja sina läksid liimile!”.
Teine kord läksin üksi ühele peole, kus ma kedagi ei tundnud (loll tegu juba ette) ning märkasin seal paari inimest, keda nägupidi koolist tundsin. Läksin siis nende juurde, kui kõige tuttavamate inimeste juurde seltskonnas. Omavahelise pingutatud vestluse alguseks oli küsimus: ”Ja kuidas sina oma erialavalikuga rahul oled?”. Ma tegin sellest seltskonnast üsna kiiresti minekut, sest jubedalt ebamugav oli.
Tegelikult on sellised olukordi rohkem. Mõnikord käime kellegagi koos koolis või töötame tükk aega ühes kontoris, kuid omavahel kahekesi jäädes tekib piinlik vaikus ja rääkida pole millestki. Samas astub keegi esimest korda uksest sisse ja ta tundub nagu vana sõber.
Noh, mina mõtlen seda nii, et see sööklamees, kellest algul juttu oli, tundus huvitav seetõttu, et ta tundis ka minu vastu huvi. Ükskõik, mis laadi huvi siis. Need peoinimesed aga minust ei huvitunud ja üritasid vaid viisakusest paar sõna vahetada. Kas see on siis suhtlemisoskus või puhas huvi ümbritseva vastu? Et kui puhas huvi ümbritseva vastu, siis peaks haritud inimesega kindlasti huvitavam vestelda olema? Aga ma olen tähele pannud, et tihti see nii pole – mõni kõrgestiharitud on nii ülbe, et tema küll teiste inimeste vastu huvi ei tunne. „Tal on targematki teha”. Suhtlemisoskust pidi arendada saama. Mina seda ei usu, sest kunstlikult huvi juba ei tekita. No selle suhtlemisoskuse õpetamise all mõeldakse küll enamasti seda, et kuidas teha nii, et sinu sõna peale jääks. Ja see pole päris see suhtlemine ka, mida mina silmas pean.

„Miks mind peaksid mingid mõttetud inimesed huvitama, mul on oma tarkade ja andekate inimeste seltskond olemas!” (levinud mõtteviis)
„Miks ma peaksin teiste kirjutatud raamatuid lugema, ma oskan ju ise ka mõelda!” (tuntud mõte Gyrcalea Ithaka Maria Rahula suust)

Hmm..mulle tunduvad need kaks kuidagi sarnastena?

Discreet

Ma ei ole usaldusväärne, ma olen aus.
See on minu suurim trump – sa ei saa mind santažeerida, sest ma ei ole nii arg, et hoiaks midagi vaid enda teada.
Ah, et seda nimetatakse tänapäeval diskreetsuseks? Kui ma nüüd õigesti aru saan, siis on diskreetsus liiderdamise varjamine. Vaat, kui ilusa nime nad sellele pannud on! Ja kui ma ei ole „diskreetne”, siis järelikult olen tallaalune. Otse loomulikult, sest iga inimese õigus ja vaba tahe on ringi tõmmata. Milleks ennast piirata – muidu ei saagi ju teada, mis see elu üldse on! Igasugused ausad inimesed on lihtsalt nii koledad, et neil ei jää muud üle kui „elu rõõmudest” loobuda!
A kurat – äkki sa oled ise nii kole, et sinu puhul käivadki asjad nii, et veame ruttu pimedasse ruumi, ajame asja ära ja siis punuma? Või oled hoopis nii loll, et su suu tuleb kiiremas korras sulgeda? Ja siis sa õnnetuke õhkad eneseõigustuseks, et elu on ikka nii lahe, mis sest, et eriti midagi ei mäleta.
Ja siis tulen mina, vastik aus inimene ja rikun su rõõmu ära. Ja oi, kuidas mulle meeldib seda teha!

Põhimõtteline korralagedus

Kas see, et mul puuduvad põhimõtted, tähendab et ma olen erakordselt tolerantne? Üle kõige vihkan neegreid ja rassiste? Vihkan venelasi, aga juhul kui sina venelane oled, siis sinule teen erandi ja vihkan russofoobe? Muidu on see film saast, aga kui see sulle meeldib, siis ma ütlen ka, et pole viga?Kas olulisem on hoida oma põhimõtteid või inimsuhteid? Kas igas asjas üldse saabki põhimõtet omada? Kas oma põhimõtete muutmine tähendab automaatselt kahepalgelisust? Kui tihe põhimõtete muutmine aga tähendab? Kas meie põhimõtted on ainult vajalikud teistele, et meid mõista või on meil neid muuks ka vaja? Kui need on vaid teistele, siis miks ei võiks me neid teistele vastavalt ka muuta? Me ei kujunda ennast ju endale vaid teistele. Ise ma tean päris hästi, mida ma tahan. Või ei? Tähtis on, et teised ka aru saaksid, mida mina tahan. Valesid signaale ei tohi anda. Need võivad viia valede järeldusteni ja lausa vägivallani minu isiku suhtes."Kõik probleemid saavad alguse sellest, et inimene ei mõista rahulikult ühes kohas istuda".

Kas sul ei ole vahel bussis magavaid inimesi vaadates tunnet, et suudleks mõnda neist? No mõnda meest, noh? Ei ole? Okei. Ja mida sina oma elus varastanud oled? Ah, et mitte midagi? Sina virutasid ükskord postkontorist ümbriku ära? Okei.Ma armastan kui inimesed siiras usus teistelt midagi sellist küsivad. Valel ajal ja vales seltskonnas. Aga mulle ei meeldi inimesed, kes ennast sellepärast kohe diipideks peavad. Mulle üldse ei meeldi inimesed, kes ennast diipideks peavad. See oli vist "X-generatsioonis", kus üks tüüp toob näiteks erilised debiilikud, kes seltskonnas sinu juurde tulevad ja küsivad a la "kas sulle vaarikad maitsevad?". Ja kui sa midagi vastad, siis nad pilgutavad lollakalt silmi ja itsitavad, et "ää, ma'i mõelnud NEID vaarikaid." Kurat, hoidke oma inside-joke'd endale. See on nii krdi kolmas bee. (Ma ei küündi selle kirjeldusega Douglas Couplandini, aga kuna mul raamatut hetkel käepärast ei ole, siis üritasin ideed edasi anda).See, kui sa irvitad mingi nalja üle, millest teised ei tea, ei ole lahe ega tee sind kõvaks meheks. Meie ja nemad-loogika on nii "fucking high school". Mulle üldse meeldivad laused nagu "su soeng on nii fucking nineties", "tüüp on täielik retard". Ja mulle meeldivad kavalad sõnastike koostajad, kes ühe sõna korralike tähenduste sekka peidavad ära ka neljatähelise roppuse. Sest siis kui keegi seda ette loeb, ei pane ta roppust enne tähele kui see juba üle huulte on lipsanud. Ja inimesed, kes mind roppustega šokeerida üritavad, on ülimalt armsad.
Eile õhtul avastasin, et kardan ka enda kätt kui sellega ämblikku imiteerida. See on uus tase. Seniilsus hiilib vaikselt ligi. Enivei diibid ei ole nummid.

Ja lõpetuseks self-made tarkuseteri:
- Me kahtlustame alati teisi selles, milleks me ise võimelised oleme.
- Tiblad istuvad bussis alati teiste inimeste kohtadele.
- "Pea pole prügikast" on kitsa silmaringiga inimeste vabandus.