Huumorinurk ehk olen seest tark ja tugev

Nii - lugege nüüd kõik, kes mind ilusaks või naiselikuks on julgenud pidada:
- Oled mehelik naine! Sinu käitumine ja olemine on mehelikud. Võiksid enda eest rohkem hoolitseda ning rõhku panna ka välisele. Kindlasti oled seest tark ja tugev, ent veidi peaks rõhku panema ka sellele, mis välja paistab. Õpi selgeks mõned naiselikud nipid, see kuidas meestega rääkida või see kuidas meeste seltskonnas daamina paista.

Ja mida ma vastasin siis?

Kas kannad tihemini pükse või seelikut?
a) Kannan tihemini seelikut
b) Kannan tihemini pükse
c) Kannan alati pükse
Kuna meie kliimas ei ole võimalik eriti sageli seelikuga käia, siis statistiliselt ikkagi b.

Kuidas sa istud?
a) Jalg üle põlve või põlved koos
b) Jalad harkis või rätsepistes
c) Kuidas juhtub, ma ei jälgi oma istumist
No selle vastasin vast "õigesti" ehk siis a.

Millist jooki eelistad:
a) Siidrit või veini
b) Õlut
c) Mul kama kaks, peamine et promill sees
No kui pole lemmikjooki, siis on ju variant c!

Räägid tavaliselt:
a) Vaikse häälega
b) Kõva häälega
c) Ma ei tea, ma ei kontrolli oma häält
No ma ei tea, ema ütleb, et ma karjun...b

Millist omadust pead enda puhul oluliseks?
a) Õrnust ja nutikust
b) Jõudu ja teotahet
c) Oma karmikäelisust
Mis variandid need sellised on? Õrnust ja jõudu ei ole, seega c :P

Kas sa meigid ennast?
a) Jah, mõõdukalt
b) Jah, päris ohtralt
c) Ei meigi, olen just selline nagu loodus mu lõi ja olen sellega rahul
Ma arvan, et lähen vist b alla. Loomulik ilu - lühianekdoot.

Milline on sinu füüsiline vorm?
a) Piisav, et tervis korras oleks ja keha vormis püsiks
b) Olen suhteliselt vormist väljas
c) Võiksin härja murda
Tagantjärele mõeldes vastasin selle vist valesti, sest võrdlesin selle härja murdmisega...sellele vastandiks oleks ju vist vormist väljas ja b? Füüsiline vorm paneb mind millegipärast kohe spordile mõtlema ja selles mõttes olen jah vormist väljas, aga kui niisama peale vaadata, siis ei saa eriti aru õnneks...

Kas sa süüa oskad teha?
a) Oskan loomulikult
b) Oskan pizza ahju panna ja pelmeenid keema
c) Ütlen ausalt- ei oska
b, sest mingi kokkaja ma küll ei ole, aga kui vaja siis teen koogi valmis.

Test muidugi Buduaarist, kust siis veel.

P.S. Huvitav, kuidas õppida seda, kuidas meestega rääkida?

Ikka ei taha konkureerida!

Olen sel teemal kunagi juba kirjutanud aga seoses Ramloffi postituses kõlanud mõttega ühiskonna rate'stumisest tahaks veel kraaksuda.
Tõepoolest, miks peab igale poole tekitama võimalusi midagi hinnata (fotosid, blogisid, kommentaare jne)? Miks peab tekitama mingeid pingeridasid (kes on popim)? No mul on ka lehekülje statistika olemas, aga mind ei huvita selle juures kui palju, vaid miks. Niisama lõbus vaadata. Varsti tuleb tikutulega otsida kohti, kus sind keegi hindama ei tuleks. Orkutisse saab veel pilte panna, ilma et neid hinnata saaks. Kommenteerimisvõimalus sinna nüüd loodi, loodetavasti ei järgne varsti ka hindamine.
Ma ei salli sporti, ma ei salli konkurentsi. Konkurssidel olen ma osalenud küll, aga enamasti ainult siis kui sealt midagi muud lisaks võidule ka välja kooruda võib - n mingi valdkonna ekspertide hinnang. Aga igasugused ilma žüriita valimised, no ei. Põhjustest olen juba kirjutanud varem.
Enamik konkursse toob välja vaid inimeste halvema poole (iga hinnaga esimeseks), kuigi algselt oli konkursside mõte pigem üldise kvaliteedi parandamine. Mass ja kvaliteet on aga pigem vastandid ja seega kaob igasuguste suurte konkursside puhul kvaliteedi olulisus üsna kiiresti ning asendub kavaluse, populaarsuse, äraostmise ja muu labasega.
Kui võtta laiemalt, siis näiteks igasuguste müügiboonustega tasustatud ametikohtadel töötamine oleks mulle vist samamoodi vastunäidustatud.
Ja see spordivõistluste diviis, et tähtis pole võit, vaid osavõtt - mõtlesin ka kunagi Elioni rattamaratoni matkasõidule minna. Hea, et mind hoiatati, et matkaga pole seal küll midagi ühist. Ikka kaigas kodarasse ja kaks kohta ettepoole.

Palju rahvast, vähe inimesi

Hirmus raske on inimestele "ei" öelda, eriti kui on õpetatud, et tuleb viisakas olla.
Mõttetu mees: "Sa oled jah mingi sleepaholic, tookord peol tundus ka, et sa jääd kohe magama."
Minu mõte: "Krt, selle nõmeda peo kohta pidasin ma isegi hästi vastu ja mis mõttes nägin välja nagu jään magama???"
Minu sõnad: " No sorry, see pidu oli üsna igav ka ju..."
Mõttetu mees: "Nonii - mina olin seal, järelikult oli igav. Olen igav inimene jah? Nuuuuuuks :´("
Minu mõte: "No mida? Mainisin ma sind poole sõnagagi? Kuigi ega sa tõesti just karbi kirkaim kriit ei ole. Mis ma nüüd siis ütlema pean, et ega sa minu maitse ei ole jah? Liiga julm? Think, baby, think - midagi neutraalset."
Minu sõnad: "Ei, lihtsalt see muusika seal ei olnud väga minu maitse...Ma kuulan rohkem rocki ja sellist muusikat."
Mõttetu mees: "Oi, mina ka! Bon Jovi thumbs up!"
Minu mõte: "Bon Jovi! Bon Jovi??? Beavis ja Butthead tuleb meelde: "I liked Bon Jovi when they were cool!"; "They were never cool, asswipe!"; "Oh yeah, right!". Mida sa poed, mees!"
Minu sõnad: "OK :)"

Kuidas öelda inimesele, et ma tõesti suhtlen sinuga ainult viisakusest? Mul ei ole sinuga tegelikult mitte millestki rääkida, eriti olukorras, kus sa igast lausest mingit flirti välja üritad pigistada. Kuidas seda öelda, ilma teist solvamata? Siiamaani olen ainukese võimalusena MSN-i blokeerimist kasutanud...sest mul on komme kähvama hakata. Kähvata on mitu korda lihtsam kui kenasti seletada, et "you and me - not in a million years." Mittekähvamise käigus on kole lihtne võltslootusi toita. Tegelikult ei teinud tema ju midagi valesti - tema on lihtsalt tema ise ja mulle see juhtumisi ei sobi. Kui ma kähvan, siis olen mina vastik ja rikun mõttetult (mõttetud) suhted. Mina jätan endast halva mulje. Võib-olla ei oleks seda vaja. Võib-olla "in a million years" on mul teda mingis situatsioonis vaja? Rusikareegel - ära lisa juhututtavaid MSNi või väldi üldse pinnapealset viisakusest suhtlemist. Huvitav, et just need pealiskaudsed "sõbrad" tahavad alati järgmisel nädalal minuga abielluda...
Nagu X. ükskord põhjapanevalt leidis - mul olevat krdi raske endale meest leida, sest mul on sügavust vaja. Sügavuse mõõtmiseks on vaja aastatepikkust tutvust ja sügavusest ujuvad tavaliselt deemonid välja...(Ma ütlesin selle vähe luulelisemalt välja kui originaal, seepärast asendasin õige nimetähe X-ga, et originaal ei solvuks. Loomulikult ma usun, et õiges olukorras oleks ka tema nii öelda suutnud.../sarkastiline irve ;)/)

Everybody hates us, that's ok - who needs friends anyway!*

Sai MSN-is ära blokitud üks tüüp, kes liiga palju nõu andis ja kommenteeris. Mulle tundus, et ta ei teinud seda päris omakasupüüdmatult. Üks sõber ütles kord, et sõbrad ei ole selleks, et sind kritiseerida vaid selleks, et sinuga tingimusteta nõustuda. Ma ise olen ka pigem selle poolt. Sa võid anda mulle nõu, kui ma seda küsin, kuid ära tule kommenteerima stiilis: "Miks sa ei tee nii või naa, sulle üldse ei sobi see või too." Kui mina ei ütle esimesena, et keegi on tõepoolest viimane ahv, siis ei tasu uskuda, et kuigi too võib nõnda käituda, ma teda ahviks nimetaksin. Pigem mõtlen, et mis sina ka tead ja et sa ei mõista mind üldse ning järgmine kord kaalun, kas üldse midagi räägin. Ma ei tea, võib-olla mõni minu sõpradest vajab konkreetset suunamist, aga ma ise ei suuda seda samuti anda. Isegi karmimatel juhtudel kui sõbranna mees teda peksab - mina ei saa olla see ütleja, et jäta ta ometi maha. See on tema elu, mina ei tea kõiki detaile ja tundeid tegude taga. Olen ise kunagi lasknud sõbrannal enda suhete üle otsustada - a la "ma ei julge ega oska talle ise seda öelda". Siiamaani on sellest paha tunne, kuigi oleksin lõpuks ise sama lahenduseni jõudnud. Aga siis oleksin seda ise teinud.
Pool-irooniliselt pool-tõsiselt öeldes - ma ei taha sõpra, kes on minust targem, ilusam ja elukogenum. Endasugust lolli tahan. Et oleks naljakas ja et saaks vajadusel koos enesetappu planeerida (romantiline nali). Lõppude lõpuks ei saa sind keegi peale su enda aidata. Jah, emal on alati õigus, kuid see selgub alles peale kõigi vigade tegemist ja valede valikute järele proovimist. Ah, et miks sõber ilusam ei või olla? Rumal küsimus juba iseenesest...

* Shampoo laulis nii - kuigi, mis neil viga, neid oli ju 2

Pidu kloostris*

Homme saab siis kuu aega viimasest päevast, mil ma (normaalne? õnnelik? midagi sinnapoole...) olin. Jess!
Tegelikult pole see enam teema, millest jahuda, liiga igapäevane.
Reedel käisin üle pika aja põrgu eeskojas peol. Ei ole midagi uut siin päikese all (põrgukatla ümber). Vana tõde - näita mulle kõige sügavamas joobeastmes ja hullumeelsemalt käituvat tüüpi ja ma saan temaga kindlasti õhtu jooksul tuttavaks. Vana tõde 2 - peale tutvumist ütlen ma tema kohta "tegelikult on ta täitsa normaalne inimene". Vana tõde 3 - keegi ei usu mind millegipärast.
Seekordsesse hullude arsenali kuulub tüüp, kellel olid ID-kaardi fotol mõlemad silmad rullis. Ah et miks? No ta kakles oma isaga aga ta õnneks võitis, kuna lõi isa ahjuroobiga. Ja tänu sellele meheteole on tal nüüd kolmeks kuuks korter. Mul on ta aadress kui keegi peaks huvitatud olema... :P
Now lets meet bachelor nr 2! Oli üks selline "kas ma võin teid lapsendada"-eas noormees, kes rääkis imelikku keelt, millest me sõbrannaga kumbki aru ei saanud. See on see reidipõlvkond oma slängiga. Meie vestlus piirdus sellega, et ta küsis iga sõna püüdlikult välja hääldades: "Why do they make pictures with this motorcycle?" (iga sõna vahel vähemalt 3 sekundit pausi) ja mina vastasin sama tempokalt: "I don't know". Ehk me oleks sobinud? Grammatiliselt oli ju kõik korrektne :P
Bachelor nr 3 oli päris tõsiselt enam-vähem kombes, kuigi esimest korda kohtasin teda koos Bachelor nr 1ga, mis iseenesest suuri kahtlusi tekitab. Vabandas isegi joobeastme pärast. Armas, eks. Ja tal oli see Antonio Banderase laul peas. Kuigi meesterahvas, kes armastab latiinomuusikat (nagu ta ise väitis) on siiski kahtlane.
Kuna mina pelgan tantsivaid mehi ja nemad ilmselgelt mind ka, siis ei jäänud mul muud üle kui baarileti taha maanduda. Kui juba, siis juba ja otsustasin kalleid kokteile jooma hakata. See oli viga. Raha läks nagu putru aga kasu ei mingit! Sõbranna alkovaba Mojito oli muuseas isegi parema maitsega kui minu originaal. Hiljem lasin enda omale kah vetsus kraanist vett peale ja mekkis tõesti paremini. Raspberry Kiss oli maitselt hea, aga kah limonaadide klassi jook. Lõpuks pätsasin mingilt tibilt Galliano shoti ära, see maitses kõigist etemini, eriti vahukoor. Pätsamise koha pealt siis seda, et 1 rikas poiss ostis tibile selle, aga tibi ei tahtnud ja pani selle otse minu nina ette letile ning kõndis minema. Ausõna. Oot-oot - järelikult tegi isegi mulle mingi mees välja ju...kuigi ta ise seda ei teadnud.
Peale seda kui Bachelor nr 1 oli lubanud mu koju saata (ma küsisin loomulikult enne, kas tal ahjuroop ikka on kaasas) ja sõbranna leidis, et mind tuleb vist päästa (ta pärast tagasihoidlikult küsis, et onju sa ei tahtnud ikka temaga koos olla...) läksime koju. Kell oli 4, väljas valge, mina kaine, und ei olnud, jalad valutasid kohutavalt.
Ei ole maailm ilus, ei ole :P

P.S. Ükspäev juhtus peaaegu ime - üks eesti mõistes rikas ärimees pööras mulle tähelepanu. Kahjuks on see ärimees juba pikemat aega kohtu all ja midagi head sealt enam loota ei ole.
Aga peaaegu sai kummutatud väide, et ükski kõndiv rahakott minu poole ei vaata. Nüüd ei teagi, kas see läks arvesse või mitte...

* Push Upi vähetuntud lugu

"Lemmikraamatut ei ole ega tule!*" "Ei tea ega taha teadagi!"

Punase Hanrahani poolt taas üks väga hea postitus, millega kahel käel nõus olen.
Paljude pealiskaudsete jaoks on aga just nende maailmavaade õige ja igasugused "tähenärijad" ja "targutajad" võiksid ükskord "elama" hakata. Elus on nende jaoks oluline vaid see, mida käega katsuda saab ja muuga pole mõtet end vaevata. Sõber ütles kunagi, et loll räägib alati ainult sellest, mis silma all, kujutlusvõime tal puudub. Suust väljub see, mida sülg sinna toob - ahv näeb, ahv kommenteerib. Ise olen ka tähele pannud, et mõne inimesega linna peal jalutades saad rääkida ainult sellest, mis mõnel vastutulijal seljas või kuhu uus pood on tehtud, teisega koos ei tule ümbritseva kommenteerimine pähegi. Pealiskaudsed plätravad, et vältida ebameeldivat vaikust ja mitte kuulda kõminat enda peas? Pea ei ole prügikast on kitsa silmaringiga inimeste vabandus.
Pealiskaudsed ei ole ainult Võsa-Petsi saate tegelased, väikelinnade mehed, ehitajad ja agraarbeibed, ülikoolideski istub neid karjade kaupa. Neil on oma eesmärk, mille poole püüelda - materiaalne kindlustatus, ja selleks vajavad nad hädasti mingit paberit, millega karjääriredelil lehvitada. Haridus on ju vaid vahend omamaks enne surma võimalikult palju asju. Sellised vaidlevad näiteks õppejõuga, et eksamis küsiti asju, mille äraõppimist eelnevalt ei toonitatud, nad küsivad loengu ajal, et kas see oli nüüd näide või pidi selle ka üles kirjutama või seda, kas nüüd pidi punkti panema või läheb lause veel edasi. Ja mul ei ole kahjuks nii elav fantaasia, et seda kõike vaid ette oleksin kujutanud. Ma olin isegi hämmeldunud kui nägin, et tõepoolest eksisteerib tüüpe, kes isiksusetestis väitele: "Mulle meeldib arutleda maailma asjade üle" vastavad "Ei, mitte kunagi". Nad tahavad su esseesid laenata, nad unustavad referaatidesse valed nimed ja aastaarvud sisse ja kui sa neile kirjandi valmis kirjutad, siis nad ütlevad, et pane paar komaviga ka sisse, muidu saab õpetaja aru. Viimane on mu lemmiknäide "Kuristikust rukkis". Sinu ja tema vahel on tema arvates vaid komavead st. sina oled ilmselt reeglid paremini pähe tagunud.
Mulle tundub, et sügavamalt mõelda viitsivad ja pisiasjade kallal "norijad" on üks väljasurev liik kõigi nende "mul on suva ja mind ei huvita" tüüpide kõrval. Või vähemalt karjuvad need viimased kõvemini. Ja sel ajal kui mittepealiskaudsed arutavad, kuidas pääseda ülerahvastatuse põhjustatud probleemide eest, jõuavad pealiskaudsed maa lastega täita.

* Lause ühe praeguseks kõrgharidusega kolmelapseema suust. Ja ei, ta ei pidanud silmas seda, et ta ei suuda raamatute vahel valida.

Sa ei meeldi mulle!

Eelmisele teemale jätkuks..ah, mida ma keerutan. Kui teile tundub, et ma olen selline vaikne ja tagasihoidlik tütarlaps, siis tähendab see ainult ühte - teie ei meeldi mulle. Seltskond, kus mina vaikin ei paku mulle kas pinget või on siis absoluutselt vastukarva.

"Kle, kas see eit rääkida ka oskab?"
"Kle, sa oled venelane vä, et midagi ei räägi?"

Need olid muide näited reaalsusest ja arvake ära, kui huvitatud ma selliste tüüpidega suhtlemisest olin. Parem olla juba viisakas ja vait kui tõtt näkku öelda. Noh, õigemini, ma ütleks ikka väga hea meelega sellistes seltskondades tõtt aga siis tuleks mul ilmselt füüsiliste vastuargumentidega arvestada...

Kes siis tahaks normaalne olla?

Täna taheti mulle vist komplimenti teha ja öeldi, et olen üks väheseid normaalseid ja vaikseid eesti tütarlapsi. No misasja? Normaalsuses mind küll süüdistada ei saa ju! Ilmselt üritaks suur osa inimesi vastu vaielda, kui neid normaalsuses süüdistataks - ei mina küll normaalne ei ole - ma olen ikka täitsa hull ju. Kõik on nii veendunud enda erilisuses. Orkut on täis igasugu kommuune a la "Mina olen imelik". Halli massi põhimõte ongi selles, et kõik peavad end jube erilisteks. Eks tegelikkuses me olegi kõik ju omamoodi erilised aga ega me ainult sellega siis lepi - ei, ei, mina olen ikka see KÕIGE erilisem, eks.
Mina suudan vist lihtsalt hea esmamulje jätta..või siis väga halva (halva näiteks ülikoolide sisseastumiseksamite vestlusvoorud, kus ma peale kirjalikku osa mitu korda paarkümmend kohta allapoole põruda oskasin. Erinevalt näiteks mõnest, kes samapalju tõusis, kuid ei suutnud poole tunni jooksul vestluse toimumise ruumi üles leida.)
Sage on ka see, et hea esmamulje jätnud tüüpi teist korda kohates sama muljet ei jää - ta räägib sulle täpselt sama juttu, mida eelmine kord ega mäleta üldse, et oleks sind varem kohanud. Head suhtlejad pidid vaatluste kohaselt sageli äärmiselt pealiskaudsed inimesed olema.
Eks see, mind normaalseks ja vaikseks eesti tüdrukuks pidanu, kohtus minuga ka ainult 1 korra (või siis 2, mälu pole enam see...). Minu kogemuse järgi ei piisa inimese lahterdamiseks ka ühest kuust. Mul on terve kari sõpru, keda ma ühte ruumi saata ei saa, sest igaüks neist teab minust erinevat tahku ja nii lõhestunud isiksus ma ka ei ole, et samas ruumis mitut rolli täita suudaksin. Vastasel juhul aga saab mingi osa inimesi suure pettumuse osaliseks. Nagu ka mina alati kui keegi mõne minu pärisossa kuuluva käitumisjoone või omaduse üle imestust avaldab - sa ju peaksid mind tundma! ahjaa.. sa oled ju alati ainult paremalt küljelt jälginud...
Ainult, et...minu arvates on see täiesti normaalne. Mitte märk minu bipolaarsusest, jubedast erilisusest või vääramatust märgist Prozaci puuduse kohta. Teistpidi saan ma alati kreepsu ka siis kui keegi mind nö "eriliseks" peab, eriti kui ta sinna juurde veel poogib, et mul on mingid elukeerdkäigud, - sündmused või inimesed, kes selles süüdi peaksid olema. Jumal küll! Neist olukordadest ja inimestest olen ma alati pajatanud kui nalja allikatest või lihtsalt nö jutu jätkuks, mitte aga selleks, et põhjendada oma "ebanormaalsust"!