Pidu kloostris*

Homme saab siis kuu aega viimasest päevast, mil ma (normaalne? õnnelik? midagi sinnapoole...) olin. Jess!
Tegelikult pole see enam teema, millest jahuda, liiga igapäevane.
Reedel käisin üle pika aja põrgu eeskojas peol. Ei ole midagi uut siin päikese all (põrgukatla ümber). Vana tõde - näita mulle kõige sügavamas joobeastmes ja hullumeelsemalt käituvat tüüpi ja ma saan temaga kindlasti õhtu jooksul tuttavaks. Vana tõde 2 - peale tutvumist ütlen ma tema kohta "tegelikult on ta täitsa normaalne inimene". Vana tõde 3 - keegi ei usu mind millegipärast.
Seekordsesse hullude arsenali kuulub tüüp, kellel olid ID-kaardi fotol mõlemad silmad rullis. Ah et miks? No ta kakles oma isaga aga ta õnneks võitis, kuna lõi isa ahjuroobiga. Ja tänu sellele meheteole on tal nüüd kolmeks kuuks korter. Mul on ta aadress kui keegi peaks huvitatud olema... :P
Now lets meet bachelor nr 2! Oli üks selline "kas ma võin teid lapsendada"-eas noormees, kes rääkis imelikku keelt, millest me sõbrannaga kumbki aru ei saanud. See on see reidipõlvkond oma slängiga. Meie vestlus piirdus sellega, et ta küsis iga sõna püüdlikult välja hääldades: "Why do they make pictures with this motorcycle?" (iga sõna vahel vähemalt 3 sekundit pausi) ja mina vastasin sama tempokalt: "I don't know". Ehk me oleks sobinud? Grammatiliselt oli ju kõik korrektne :P
Bachelor nr 3 oli päris tõsiselt enam-vähem kombes, kuigi esimest korda kohtasin teda koos Bachelor nr 1ga, mis iseenesest suuri kahtlusi tekitab. Vabandas isegi joobeastme pärast. Armas, eks. Ja tal oli see Antonio Banderase laul peas. Kuigi meesterahvas, kes armastab latiinomuusikat (nagu ta ise väitis) on siiski kahtlane.
Kuna mina pelgan tantsivaid mehi ja nemad ilmselgelt mind ka, siis ei jäänud mul muud üle kui baarileti taha maanduda. Kui juba, siis juba ja otsustasin kalleid kokteile jooma hakata. See oli viga. Raha läks nagu putru aga kasu ei mingit! Sõbranna alkovaba Mojito oli muuseas isegi parema maitsega kui minu originaal. Hiljem lasin enda omale kah vetsus kraanist vett peale ja mekkis tõesti paremini. Raspberry Kiss oli maitselt hea, aga kah limonaadide klassi jook. Lõpuks pätsasin mingilt tibilt Galliano shoti ära, see maitses kõigist etemini, eriti vahukoor. Pätsamise koha pealt siis seda, et 1 rikas poiss ostis tibile selle, aga tibi ei tahtnud ja pani selle otse minu nina ette letile ning kõndis minema. Ausõna. Oot-oot - järelikult tegi isegi mulle mingi mees välja ju...kuigi ta ise seda ei teadnud.
Peale seda kui Bachelor nr 1 oli lubanud mu koju saata (ma küsisin loomulikult enne, kas tal ahjuroop ikka on kaasas) ja sõbranna leidis, et mind tuleb vist päästa (ta pärast tagasihoidlikult küsis, et onju sa ei tahtnud ikka temaga koos olla...) läksime koju. Kell oli 4, väljas valge, mina kaine, und ei olnud, jalad valutasid kohutavalt.
Ei ole maailm ilus, ei ole :P

P.S. Ükspäev juhtus peaaegu ime - üks eesti mõistes rikas ärimees pööras mulle tähelepanu. Kahjuks on see ärimees juba pikemat aega kohtu all ja midagi head sealt enam loota ei ole.
Aga peaaegu sai kummutatud väide, et ükski kõndiv rahakott minu poole ei vaata. Nüüd ei teagi, kas see läks arvesse või mitte...

* Push Upi vähetuntud lugu