Sai MSN-is ära blokitud üks tüüp, kes liiga palju nõu andis ja kommenteeris. Mulle tundus, et ta ei teinud seda päris omakasupüüdmatult. Üks sõber ütles kord, et sõbrad ei ole selleks, et sind kritiseerida vaid selleks, et sinuga tingimusteta nõustuda. Ma ise olen ka pigem selle poolt. Sa võid anda mulle nõu, kui ma seda küsin, kuid ära tule kommenteerima stiilis: "Miks sa ei tee nii või naa, sulle üldse ei sobi see või too." Kui mina ei ütle esimesena, et keegi on tõepoolest viimane ahv, siis ei tasu uskuda, et kuigi too võib nõnda käituda, ma teda ahviks nimetaksin. Pigem mõtlen, et mis sina ka tead ja et sa ei mõista mind üldse ning järgmine kord kaalun, kas üldse midagi räägin. Ma ei tea, võib-olla mõni minu sõpradest vajab konkreetset suunamist, aga ma ise ei suuda seda samuti anda. Isegi karmimatel juhtudel kui sõbranna mees teda peksab - mina ei saa olla see ütleja, et jäta ta ometi maha. See on tema elu, mina ei tea kõiki detaile ja tundeid tegude taga. Olen ise kunagi lasknud sõbrannal enda suhete üle otsustada - a la "ma ei julge ega oska talle ise seda öelda". Siiamaani on sellest paha tunne, kuigi oleksin lõpuks ise sama lahenduseni jõudnud. Aga siis oleksin seda ise teinud.
Pool-irooniliselt pool-tõsiselt öeldes - ma ei taha sõpra, kes on minust targem, ilusam ja elukogenum. Endasugust lolli tahan. Et oleks naljakas ja et saaks vajadusel koos enesetappu planeerida (romantiline nali). Lõppude lõpuks ei saa sind keegi peale su enda aidata. Jah, emal on alati õigus, kuid see selgub alles peale kõigi vigade tegemist ja valede valikute järele proovimist. Ah, et miks sõber ilusam ei või olla? Rumal küsimus juba iseenesest...
* Shampoo laulis nii - kuigi, mis neil viga, neid oli ju 2
Julgen vastu vaielda - emal EI ole alati õigus. Päriselt ka =)
VastaKustuta