Midagi jubedat aasta lõpuks.
Ausalt, kui nägin seda videot, mõtlesin, et tegemist on Backstreet Boysi uue üllitisega. Midagi nii klišeelikku pole ammu näinud - ilusad poisid, kes tegelikult on "pahad", laulavad romantikast nõretavat laulukest oma plaatinablondile beibest girlfriendile. Tänapäeva Poison? Aga kellele seda vaja on? Bändi nimi on ka erakordselt vaimukas...Muide, nad olevat soojendanud Judas Priesti...mõistus keeldub seda uskumast.
Ja päris selle aasta lõppu, et asja mitte ebameeldivalt lõpetada, üks tore meem (kust see sõna tulnud on?), mille leidsin Daki blogist :
Kõigepealt siis 10 bändi/esitajat, kes meeldivad ja siis peale selle tegemist küsimused. Et tegu aastalõpuga, võtsin esitajad oma last.fm-i sel aastal enim kuulatute edetabelist ehk siis sealne top10:
1. Hole
2. Lily Allen
3. Lady GaGa
4. Marilyn Manson
5. Motörhead
6. Courtney Love
7. Rammstein
8. Metallica
9. Vennaskond
10. Bitch Alert
Mis oli esimene lugu, mida sa kuulsid bändilt number 6?
Ma kahtlustan, et eks see ikka "Mono" olnud. Ja sinna otsa kohe kogu tema "America's Sweetheart" album.
Mis on su lemmiklugu artistilt number 8?
Ilma mingi kahtluseta "One". Pean seda üldse üheks kõige võimsamaks looks, kui mitte kõige võimsamaks, mida olen kuulnud.
Millised on su lemmiklaulusõnad artistilt number 5?
Väga hingeminevate sõnadega on "1916" - sõja mõttetusest, nutmaajavalt kurb lugu.
Mitu korda oled näinud number 4 laivis?
1 korra ja see oli mu elu parim kontsert siiani.
Mis on su lemmiklugu number 7-lt?
"Engel"
Kas artistilt 3 on mõni lugu, mis sind kurvaks teeb?
Ei ole :)
Mis on su lemmiklaul number 9-lt?
"Võluri tagasitulek"
Millal sa hakkasid artisti 2 kuulama?
Ilmselt natuke aega peale seda kui tema esimene album välja tuli, sest "Smile" ega "LDN" mind niiväga ei erutanudki kui ülejäänud plaadil olnud lood, mida ma aga hiljem kuulsin. Vapustav tsikk, superhea huumorimeelega ja uskumatult laheda välimusega :)
Kuidas sa number 3 enda jaoks avastasid?
Ohh...nägin mingilt musakanalilt "Poker Face'i" videot. "Just Dance" oli enne ja eks seda olin ka näinud, kuid mulle see eriti meelde ei jäänud. "Poker Face" seevastu muutus kohe eelmise aasta kõige suuremaks hitiks. Väga hea produtseering ja silmapaitavad videod.
Mis on su lemmiklugu artistilt number 4?
"(S)aint". Hümn.
Mitu korda oled näinud number 9-t laivis?
No ikka olen ilmselt, kõik ei tule meelde. Eredalt meenub mingi talvine valimisüritus Tartus Raekoja platsil, kus ma seisin tollase mitte-veel-suudlevate-tudengite purskkaevu ääre peal ja külmetasin oma varbad koledasti ära. A äkki rohkem ei olegi näinud neid laivis? Hmmmm.
Kas mõni number 8 lugu teeb sind kurvaks?
Päris paljud nende lood on ju traagilise alatooniga. "One" koos videoga suisa õudne. "One" ilmselt teebki kõige kurvemaks...koos videoga just.
Mis on su number 1 lemmiklaul?
Last.fm väidab, et kuulanud olen ma kõige rohkem "Violeti" aga samas on kõik nende lood nii head, et ma parem ei tooks midagi välja. Väga meeldivad ka nende coverid, "Over the Edge" näiteks.
Kuidas sai sinust number 10 fänn?
Ega ma teadnudki sellest Soome riot-grrrl pundist varem midagi, aga last.fm pakkus seda mulle kui "similar to Hole" ja siis selguski, et tegu on ülihea bändiga.
Leheküljed
▼
kolmapäev, detsember 30, 2009
esmaspäev, detsember 28, 2009
Peaasi kui tööd on?
Praegu räägivad kõik, et peaasi kui üldse tööd on. No ma ei tea, ma seaks küll selle väite kahtluse alla. Või siis sõltub sellest, mida keegi tööks peab. Tuttavale pakuti "tööd" - patjade valmistamine, iga padi 1.-. Selgus, et päevas jõuab teha 50 patja...Tema tuli sealt ära, kuid ilmselt mõni jäi ikka "ametisse" ka. Teine neiu käib ka tööl ühes üsna tuntud firmas - palka saab aga ainult siis kui mõni klient käib. Mõni päev ei käi ühtegi aga tema peab ikka paarikümne kilomeetri tagant kohale sõitma, autole enamasti tasulise parkimiskoha leidma ja päeva jooksul sööma ka. Loodab jägmisel kuul ikka 1500.- kätte saada, ise veel naerab, et pigem on tegemist hobi kui tööga. Mina ei saa aru mismoodi saab selliseid "teenimisvõimalusi" üldse välja reklaamida. Ilmselt ainult seetõttu, et nõudlust on. 4 aastat kandideerisin ise ühte tuntud ettevõttesse - nõuded olid päris karmid, lisaks keerukas võõrkeeletest, sain kuidagi läbi. Siis lubati, et usina töö korral võib mõne aastaga mu brutopalk suisa 7000.- küündida...Ütlesin ära, kuidagi meelitada mind ei püütud, järelikult oli inimesi võtta. Samal ajal pealinnas imestati, et leidub inimesi, kes 10 000 palga peale kohale tulevad. Kas pealinnas on tõesti olukord niivõrd teine ja provintsi jäänud ainult edasipüüdmatud põmmpead, kes suuremat tasu ei väärigi? Eks ilmselt igaüks ise tunneb, mis tema jaoks õiglane tasu on, kuid sageli on ikka nii, et inimene elab peost suhu, ei ole rahul, kuid rügab ikka edasi palgatõusu nõudmata. Jah, ega nii palka tõstetagi, et oled näljas, kuid oma panusest häbenemata rääkida võiks ju ikka. Või siis tõesti pole sellest abi? Et kui riigikogu on läbilõige ühiskonnast, siis tegelikkus on samuti selline, et härrad kullas, pööbel mullas? Seesama "ärimees", kes padja pealt 1 krooni maksab, sõidab ise Lexusega ringi? Vandenõuteooriana on minu peast läbi käinud ka see masu - ärksamal ärimehel on ju väga hea öelda, et näete inimesed, meil on masu, kõikjal koondatakse, piiratakse, kärbitakse, homsest saate padja eest 50 senti ja keegi ei kobise, sest kardetakse, et pole kuhugi minna. Samas konkreetsel ettevõttel ei pruugi mingeid probleeme ollagi. Ehk ongi see kapitalism et kus lolli näed, seal koori. Või noh, mis lolli, lihtsalt endast nõrgemat, sest sageli on need madalapalgalised haritud, töökad ja tublid inimesed, kes lihtsalt ei oska/julge/taha nõuda. Kõik ei oska ise enda eest seista, seadused meil ka eriti ei seisa ja sotsiaalsest tundlikkusest ei ole enamiku meie ettevõtjate puhul üldse mõtet rääkida. Ega alati ka see välismaa isand parem ole, nii mõnedki tulevad siia rumalaid pärismaalasi klaashelmeste ja peeglikildudega ära ostma. Kõigile tundub kuidagi loomulik, et juhtide palgad on meil Euroopaga ühtsed, alluvate omad aga allapoole arvestust ja see, kes tahab inimese moodi elada, ei saagi muudmoodi kui ennast tippu rügada/osta/trügida jne. Mina näiteks ei tahaks elada selleks, et töötada (jube milline paheline ülestunnistus) vaid tahaks, et oleks võimalik normaalselt ära elada ka ilma tippjuht olemata. Normaalse all mõtlen ma näiteks vähe suuremat eluruumi kui ühetoaline panga käes olev paneelmaja korter. Millegipärast mulle tundub, et mujal maailmas on see võimalik. Võib-olla ma eksin ja elus ongi ainult 2 varianti - palju aega ja vähe raha või siis palju raha aga vähe aega.
Vastik vaeste inin tuli nüüd välja...Võeh. Tegelikult tahtsin ju öelda, et krt inimesed, tehke midagi, ärge olge igasuguse jama ja kommirahaga nõus!
Vastik vaeste inin tuli nüüd välja...Võeh. Tegelikult tahtsin ju öelda, et krt inimesed, tehke midagi, ärge olge igasuguse jama ja kommirahaga nõus!
kolmapäev, detsember 23, 2009
Olen vist punane
Mihkel Mutil on ühes näidendis selline tore tegelane, kes nõukaajal oli nii pühendunud punane, et nuttis isegi siis Antropov ja Tšernenko ära surid, kuid taasiseseisvumise ajal trügis Mementosse ning jutustas kõigile lugusid sellest, kuidas teda metsavennana taga kiusati. Tänapäeval ohkavad samuti pea kõik tuntud inimesed, kuidas nad omal ajal ikka salaja jõule tähistasid. Ma ei ütleks, et ma punaste perest oleksin, aga vähemalt minu ema pööritab küll selle peale silmi ja ütleb, et ükski 50ndate laps, kelle sugulastest keegi oli ära viidud, ei teadnud enam jõuludest midagi. Kui su isa on 25+5 saanud, siis vaevalt julgeb su ema millegagi riskida, et veel kellelegi sarnast saatust teenida ja pigem vaikib kui on trotslikult isamaaline. Kui 50ndate lapsed veel olidki midagi eesti ajast kusagilt kuulnud, siis minuealiste põlvkond oleks üles kasvanud esimese üdini kommunistliku põlvkonnana. Ma nii väga tahtsin pioneeriks saada ja lugesin alati kõik Leininit puudutavad tekstid lugemikust ja laulikust läbi ega saanud aru, miks meil tunnis neid ei käsitletud...Arvasin tollal, et õpetaja peab meid veel liiga tittedeks selliste huvitavate teemade jaoks. Hirmus ju, millistes tingimustes pidid tööliste lapsed enne Leninit elama! See teema oli kuidagi salapärasusega kaetud ja isegi peale iseseisvuse taastamist kartis mu vanavanaema alati, et punased võivad ühel päeval tagasi tulla (ja ilmselt tulevadki). Hirm oli liiga suur, et julgeda mõelda oma rahvusest või tähistada jõule. Seetõttu ongi mulle alati lähemad olnud näärid. Eks lapsepõlv tundub ju ikka helge. Näärid olid lõbusad pühad - aasta vahetumist tähistati suure tulevärgiga, rahvas oli lõbus ja pidutses, nääritaat jagas kinke. Jõuludega on seotud Kristuse sünd, enamik meist ei ole usklikud ning nii taanduvadki jõulud vaikseks perega koos olemise pühaks. Lausa jõulunukrusest räägitakse. Pidevalt on vastuolu selle vahel, et kas jõuluajal on ikka sobilik lõbutseda (n. rakette ei ole ilus jõulude ajal lasta) või peaks minema kirikusse (kuhu muidu jalga ei tõsteta). Kuidagi segane värk nende jõuludega. Jõuluvihkajaid on ju ka, inimesi, kes väidavad, et jõulud on kommerts ja taanduvad vaid kingirallile. Uusaastavihkajatest pole nagu niimoodi kuulda olnud. Lõpetades sellega, et USA-s ei olevat enam poliitiliselt korrektnegi soovida "Häid jõule!" vaid tuleb öelda "Häid pühi!", sest ega kõik siis ometi kristlased ole...
Ma siis salgan ka jõulud maha ja soovin hoopis head vana aasta lõppu ja meeleolukat uue algust!
Ma siis salgan ka jõulud maha ja soovin hoopis head vana aasta lõppu ja meeleolukat uue algust!
teisipäev, detsember 22, 2009
Lits lapsega
M-L kirjutas kunagi oma vanas blogis sellest, kuidas keegi meesterahvas väitis talle nagu laseks mehed signaali ja vilistaks ainult litsaka välimusega tütarlastele. Ega ma seda siis juba eriti tõe pähe ei võtnud, aga paar nädalat tagasi olin tunnistajaks veel kummalisemale fenomenile.
No jalutan mina siis lapsevankriga mööda tänavat, selline kole porine ilm, paksult riides jne ning väikebussitäis ehitajaid laseb signaali. Ausõna, ei jalutanud nabani dekoltees ja Daisy-Duke teksastes vankrit lükates maantee ääres nagu Vändra-Aveli (selline foto nimelt oli temast kunagi rates...) Seejärel möödusin majast, mille esimese korruse rõdul paar noormeest suitsu tegid, hakkasin juba eemalduma kui üks neist hõikas: "Jou, piff!" (nii vist kirjutatakse see "sõna", pihv on ju lihatoode...aaa...ilmselt siis ikka pihv...) No vähemalt on järelikult üksikemadel suur lootus endale meie ühiskonnas mees leida.
Kunagi Tallinnas tulin ka just keldri lihapoest ja läksin üle tee, oli talv, mul paks jope kurguni kinni tõmmatud, sall silmini ja mingi joodik hõikab üle tänava: "Oo neiu, kenad tissid!" ?????? Loomulikult küünitasid kõik hetkel tänaval olnud inimesed vaatama, et kes see hull talveajal palja tissiga ringi lendab aga seekord ei olnudki blondiin last bussi unustanud...
No jalutan mina siis lapsevankriga mööda tänavat, selline kole porine ilm, paksult riides jne ning väikebussitäis ehitajaid laseb signaali. Ausõna, ei jalutanud nabani dekoltees ja Daisy-Duke teksastes vankrit lükates maantee ääres nagu Vändra-Aveli (selline foto nimelt oli temast kunagi rates...) Seejärel möödusin majast, mille esimese korruse rõdul paar noormeest suitsu tegid, hakkasin juba eemalduma kui üks neist hõikas: "Jou, piff!" (nii vist kirjutatakse see "sõna", pihv on ju lihatoode...aaa...ilmselt siis ikka pihv...) No vähemalt on järelikult üksikemadel suur lootus endale meie ühiskonnas mees leida.
Kunagi Tallinnas tulin ka just keldri lihapoest ja läksin üle tee, oli talv, mul paks jope kurguni kinni tõmmatud, sall silmini ja mingi joodik hõikab üle tänava: "Oo neiu, kenad tissid!" ?????? Loomulikult küünitasid kõik hetkel tänaval olnud inimesed vaatama, et kes see hull talveajal palja tissiga ringi lendab aga seekord ei olnudki blondiin last bussi unustanud...
esmaspäev, detsember 21, 2009
Living in Video
Mõned videod, mis jätavad mulje, et ebanormaalsed inimsuhted on lahedad (ok, see on veel vähemalt lahe ega püüa pretendeerida reaalsuse kajastamisele) Enrique ja Ciara üritavad samuti näidata kui suurt kirge tekitab oma kodu puruks peksmine. Siis veel ka see
Kelly Clarkson - My Life Would Suck Without You
Kelly Clarkson | MySpace Music Videos
Tõeline armastus väljendub ikka teisele poolele võimalikult palju sitta keerates, kuidas muidu. See on nii romantiline ja ilma oleks ju elu igav. Teeme elu põnevaks ja kisume igal õhtul tüli üles! Võtkem kõik eeskuju! Mul veab veel sellega, et saan sarnase elufilosoofiaga paarile naaber olla - nii on ka minul huvitav...
Kelly Clarksonile tunduvad üldse meeldivat sellised "haiged" suhted. Seda, kui tore ja täiskasvanulik on oma eksi korter läbi peksta näitab ta siin. Sama teemat arendab Ashley Tisdale
Noh, minu meelest ei ole lahe nõme olla ja kuna mul tekitab nendes videotes just "staaride" käitumine küsimuse, siis ei saa aru, miks nad ometi ennast nii nõmedatena näidata tahavad. Või peaks see siiski hoopis lahe olema? See, et sa oma eksi uue tüdruku pluusi ribadeks lõikad või ekskuti nina all võõraste meestega ameled, peaks näitama kui väga üle sa neist oled saanud?
Aga ilmselt ei peagi videod elu peegeldama. Kes on näiteks käinud mõnel sellisel "peol", mida videotes näidatakse? No et hakkad kusagil rannas päise päeva ajal võõrastega tantsu keerutama või viibid mingil korteriläbul, kus kõik on glamuurselt riides ja hüplevad ekstaatiliselt diivanitel? No vähemalt Eestis ei teki küll kellelgi tantsutuju muusikast vaid ikka ohtrast alkoholist peale paaritunnist molutamist ehk hoo sisse võtmist.
Kelly Clarkson - My Life Would Suck Without You
Kelly Clarkson | MySpace Music Videos
Tõeline armastus väljendub ikka teisele poolele võimalikult palju sitta keerates, kuidas muidu. See on nii romantiline ja ilma oleks ju elu igav. Teeme elu põnevaks ja kisume igal õhtul tüli üles! Võtkem kõik eeskuju! Mul veab veel sellega, et saan sarnase elufilosoofiaga paarile naaber olla - nii on ka minul huvitav...
Kelly Clarksonile tunduvad üldse meeldivat sellised "haiged" suhted. Seda, kui tore ja täiskasvanulik on oma eksi korter läbi peksta näitab ta siin. Sama teemat arendab Ashley Tisdale
Noh, minu meelest ei ole lahe nõme olla ja kuna mul tekitab nendes videotes just "staaride" käitumine küsimuse, siis ei saa aru, miks nad ometi ennast nii nõmedatena näidata tahavad. Või peaks see siiski hoopis lahe olema? See, et sa oma eksi uue tüdruku pluusi ribadeks lõikad või ekskuti nina all võõraste meestega ameled, peaks näitama kui väga üle sa neist oled saanud?
Aga ilmselt ei peagi videod elu peegeldama. Kes on näiteks käinud mõnel sellisel "peol", mida videotes näidatakse? No et hakkad kusagil rannas päise päeva ajal võõrastega tantsu keerutama või viibid mingil korteriläbul, kus kõik on glamuurselt riides ja hüplevad ekstaatiliselt diivanitel? No vähemalt Eestis ei teki küll kellelgi tantsutuju muusikast vaid ikka ohtrast alkoholist peale paaritunnist molutamist ehk hoo sisse võtmist.
esmaspäev, detsember 14, 2009
Haiglane loomaarmastus
Alati kui lehes kirjutatakse mõnest haigest või väärkoheldud loomast ning kogutakse loomade jaoks raha, astuvad kommentaarides üles inimesed, kes ütlevad, et miks nutta loomade pärast kui inimesi on palju rohkem hädas. Ma olen sellest varem ka kirjutanud (ei leidnud kahjuks vana postitust üles), kuid minu meelest on suur erinevus selles, et inimene saab ennast üldjuhul ise aidata ja ise oma valikuid teha, loom aga sõltub täielikult inimesest, kes peaks ju ometi inimlik olema ja endast nõrgematesse kaastundega suhtuma, kuid nagu ma aru saan, siis inimlikkus vist seda ei sisalda...Tihti arutatakse selle üle, mida teha loomaga kui majja on tulnud titt ja loomale justkui ei ole enam ruumi. Minu jaoks on see hämmeldamapanevalt külm suhtumine. Mulle on isegi öeldud, et kui saad ise lapse, siis mõistad, et laste ja loomade vahel on suur erinevus (nii nagu on öeldud ka mehe ja lapse kohta, mida ma samuti absoluutselt valeks pean), kuid tuleb välja, et nii see ei ole. Ma ei suuda iial võtta inimest, kes on külm loomade suhtes, hea ja südamliku inimesena. Lihtsalt ei suuda ja kõik. Kuidas saab südamega inimene jääda külmaks kui loom talle oma niiskete ja usaldavate silmadega otsa vaatab? Hea küll, seoses lapse omamisega lisandub tõesti see, et uudised kannatavatest lastest toovad endalegi pisara silma, kuid see ei vähenda loomade pärast valatavaid pisaraid. Lugesin just ühest raamatust, mis kirjutatud muidu meeldiva ja hea kirjaniku poolt (ma ei taha autorit ja raamatut siin otse mainida, justkui teeksin kirjanikule haiget), kuidas tema ei suuda armastada loomi. Kohe halb tunne oli seda lugedes, ma ei suuda sellist asja mõista - kuidas saab suhtuda loomasse kui asja, eriti veel intelligentse ja kultuurse inimese poolt. Ilmselt paljudes tekitas tülgastust hoopis Schopenhauer, kes pidas loomi ülemateks inimestest...
Ma ei läheks loomaaeda loomi vabastama või karusnaha kandjaid värviga loopima, loomakaitsjate radikaalseid meetmeid ma pigem ei poolda, kuna seal on sageli tegemist lihtsalt mõne inimese suurenenud vajadusega protestida, sageli asja tuumast endale aru andmata. Minu suur loomaarmastus seisneb näiteks selles, et ma ei võta endale kunagi korterisse looma, sest ei usu, et tal seal hea elada oleks, pealegi ei suudaks ma üle elada looma paratamatut surma. Ilmselt olen selle omandanud oma vanaemalt, kel läks nii kassi kui koera (viimase ta võttis ainult olude sunnil, sest kartis samuti tema lahkumisega kaasnevat kurbust) leinamisega kuid ja kes pole neid siiani unustanud. Mis ei tähenda, et lapsega tegelikult sama lugu ei oleks.
Ikkagi julgen ma arvata, et loomaaarmastus ja sellega seonduvalt positiivsete tunnete tundmine endast nõrgemate vastu peaks olema inimlikkuse osa ning selle puudumine inimeses näitab teatud vajakajäämisi. Mis eeskuju annavad vanemad, kes loomapoegi metsa viivad, oma lastele? Kas laps ehk ei sünni omadusega armastada ja seeläbi ei näidata talle elu kalkust, mis tema südamesse alatiseks haava lööb ja teda enda kaitseks samuti kurjalt käituma sunnib? Või sünnivadki osad inimesed ilma igasuguse empaatiavõimeta, ainsaks hinnatavaks väärtuseks iseendale võimalikult laheda äraelamise tagamine? Eks ole ju inimlik ja kaasatundev nii mitmeid kordi raskem olla - ei ole päeva, mil sa ei kuuleks midagi, mis küll otseselt sind puudutamata sulle haiget ei teeks. Ehk on evolutsioon osasid inimesi sellest säästnud? Äkki on empaatia tulevikus lihtsalt rudiment?
Ma ei läheks loomaaeda loomi vabastama või karusnaha kandjaid värviga loopima, loomakaitsjate radikaalseid meetmeid ma pigem ei poolda, kuna seal on sageli tegemist lihtsalt mõne inimese suurenenud vajadusega protestida, sageli asja tuumast endale aru andmata. Minu suur loomaarmastus seisneb näiteks selles, et ma ei võta endale kunagi korterisse looma, sest ei usu, et tal seal hea elada oleks, pealegi ei suudaks ma üle elada looma paratamatut surma. Ilmselt olen selle omandanud oma vanaemalt, kel läks nii kassi kui koera (viimase ta võttis ainult olude sunnil, sest kartis samuti tema lahkumisega kaasnevat kurbust) leinamisega kuid ja kes pole neid siiani unustanud. Mis ei tähenda, et lapsega tegelikult sama lugu ei oleks.
Ikkagi julgen ma arvata, et loomaaarmastus ja sellega seonduvalt positiivsete tunnete tundmine endast nõrgemate vastu peaks olema inimlikkuse osa ning selle puudumine inimeses näitab teatud vajakajäämisi. Mis eeskuju annavad vanemad, kes loomapoegi metsa viivad, oma lastele? Kas laps ehk ei sünni omadusega armastada ja seeläbi ei näidata talle elu kalkust, mis tema südamesse alatiseks haava lööb ja teda enda kaitseks samuti kurjalt käituma sunnib? Või sünnivadki osad inimesed ilma igasuguse empaatiavõimeta, ainsaks hinnatavaks väärtuseks iseendale võimalikult laheda äraelamise tagamine? Eks ole ju inimlik ja kaasatundev nii mitmeid kordi raskem olla - ei ole päeva, mil sa ei kuuleks midagi, mis küll otseselt sind puudutamata sulle haiget ei teeks. Ehk on evolutsioon osasid inimesi sellest säästnud? Äkki on empaatia tulevikus lihtsalt rudiment?
reede, detsember 11, 2009
Kole keel
Lugesin Heljo Männi mälestustest , kuidas ta nimetab end keele suhtes tundlikuks "lausa füüsiseni välja" ning kirjutab, kuidas ta ei sallinud võrukeelset sõna "lämmi" mis tal lausa külmavärinaid tekitas. Olen enda puhul ka sellist asja märganud, kusjuures "lämmi" on ka mulle üks vastikuid sõnu, aga ilmselt lihtsalt selle sõna "mämm-mämmilikkuse" ja sellega seoses titelikkuse tõttu. Ma ei suuda ühtegi titte kunagi pudikeeles kõnetada ja suhtun üsna võõristavalt sellessegi kui teised seda teevad. Ema väidab, et see kiiks on mul juba lapsepõlvest kui vanaema mulle "tätudest ja kännudest" rääkis, siis olevat ma kohe väga tõsise näoga teda vaadanud. Massööri olin ka ära ehmatanud kui too oli mu käest küsinud, kas ma "mää-määga" tahan mängida, ma olevat jämeda häälega nõudnud, et anna oinas siia!
Eks need püksikud ja kampsikud lähevad ka ilmselt sinna ritta. Teine asi on veel sõnadega, mis muutuvad eemaltõukavaks kellegi konkreetse isiku kasutuses. Nii ei või ma kuulda "küpadest" (küpsiste hellitusnimi), Sõpakast (Sõpruse pst) ega toimetamisest (tegutsemise tähenduses, keeletoimetamine mind ei häiri), sest need kuulusid ühe mitte just kõige meeldivama inimese keelearsenali.
Paljusid inimesi häirib "masu" ega see uudissõna mullegi eriti ei meeldi, üldse tekitavad uudissõnad enamasti negatiivset vastukaja. No mis sõna on see "väisama"? Uudissõnana tundub see mulle seetõttu, et varem seda ajakirjanudses nii palju ju ei kasutatatud ja ka mu kodus ei räägitud kunagi kellegi väisamisest. See sõna on ju liiga sarnane sõnaga "vägistama"! Võeh. Teine sõna, mida vähemalt Postimees viimasel ajal armastab on "nörritama" - no kes kasutab sellist sõna igapäevaelus? Kõlab kah nagu "löristama"...Ja miks on sülearvuti asemel vaja öelda "rüperaal"? Jubedusi aina lisandub :) Ilmselt on see sügavalt individuaalne, mis sõna kedagi häirib ja ehk on ka õnnelikke, keda ükski sõna ei ahista. Sõltub vist assotsiatsioonidest ja sellest, mida on harjutud kuulma ja kasutama. Üks mu tuttav vaidles kunagi kindlameelselt, et õige on öelda "platsutama" mitte "plaksutama" ja teine väitis, et õige on "ahnepäts" (seoses maia karuga, mis polegi nii ebaloogiline) mitte "ahnepäits".
Sama teema ka nimedega, kedagi solvata mitte tahtes näiteid ei too, aga tavaliselt on ju inimestel mingid nimed meeles, mis nende arvates koledad on (täiesti igapäevaste nimede seas siis, mitte Rögaberdid ja Dildomarid) ja mida keegi teine jälle piisavalt kenaks on pidanud, et oma lapsele nimeks panna. Siinkohal meenub üks toredalt kohatu asendusõpetaja, kes esimest korda klassi ees olles hakkas kõigi nimesid küsima, kuid enne seda ütles enda oma ja tegi selle siis maha öeldes, et sellist koledat vanainimese nime teil kindlasti ei ole. Minu nimi erines tema nimest ühe tähe võrra ja poleks ime olnud ka mõne nimekaimu otsa sattumine, sest tean sellise nimega ka mitut noort inimest. Nii, et nimedega seoses tasuks pigem suu kinni hoida kui valjult hõigata, mis nimed koledad on.
Eks need püksikud ja kampsikud lähevad ka ilmselt sinna ritta. Teine asi on veel sõnadega, mis muutuvad eemaltõukavaks kellegi konkreetse isiku kasutuses. Nii ei või ma kuulda "küpadest" (küpsiste hellitusnimi), Sõpakast (Sõpruse pst) ega toimetamisest (tegutsemise tähenduses, keeletoimetamine mind ei häiri), sest need kuulusid ühe mitte just kõige meeldivama inimese keelearsenali.
Paljusid inimesi häirib "masu" ega see uudissõna mullegi eriti ei meeldi, üldse tekitavad uudissõnad enamasti negatiivset vastukaja. No mis sõna on see "väisama"? Uudissõnana tundub see mulle seetõttu, et varem seda ajakirjanudses nii palju ju ei kasutatatud ja ka mu kodus ei räägitud kunagi kellegi väisamisest. See sõna on ju liiga sarnane sõnaga "vägistama"! Võeh. Teine sõna, mida vähemalt Postimees viimasel ajal armastab on "nörritama" - no kes kasutab sellist sõna igapäevaelus? Kõlab kah nagu "löristama"...Ja miks on sülearvuti asemel vaja öelda "rüperaal"? Jubedusi aina lisandub :) Ilmselt on see sügavalt individuaalne, mis sõna kedagi häirib ja ehk on ka õnnelikke, keda ükski sõna ei ahista. Sõltub vist assotsiatsioonidest ja sellest, mida on harjutud kuulma ja kasutama. Üks mu tuttav vaidles kunagi kindlameelselt, et õige on öelda "platsutama" mitte "plaksutama" ja teine väitis, et õige on "ahnepäts" (seoses maia karuga, mis polegi nii ebaloogiline) mitte "ahnepäits".
Sama teema ka nimedega, kedagi solvata mitte tahtes näiteid ei too, aga tavaliselt on ju inimestel mingid nimed meeles, mis nende arvates koledad on (täiesti igapäevaste nimede seas siis, mitte Rögaberdid ja Dildomarid) ja mida keegi teine jälle piisavalt kenaks on pidanud, et oma lapsele nimeks panna. Siinkohal meenub üks toredalt kohatu asendusõpetaja, kes esimest korda klassi ees olles hakkas kõigi nimesid küsima, kuid enne seda ütles enda oma ja tegi selle siis maha öeldes, et sellist koledat vanainimese nime teil kindlasti ei ole. Minu nimi erines tema nimest ühe tähe võrra ja poleks ime olnud ka mõne nimekaimu otsa sattumine, sest tean sellise nimega ka mitut noort inimest. Nii, et nimedega seoses tasuks pigem suu kinni hoida kui valjult hõigata, mis nimed koledad on.
neljapäev, detsember 10, 2009
Diskrimineeritakse! Ja veel keda? Mind!
Ma olen perfektsionist, mind jubedalt häirivad igasugused vead. Kuigi viimasel ajal tundub, et trendiks on just lohakus ja vigadele tähelepanu pööramist peaks hoopis häbenema. Kõik pidavat niigi aru saama, ei ole vaja juuksekarva pooleks ajada. Aga no tõesti kuidas on üldse võimalikud sellised asjad: "Tartu Ülikooli asutamise aastaga võib küll eksida, aga mitte samas Tartut käsitlevas raamatus kaks korda järjest, eriti kui raamatule on saatesõna kirjutanud ülikooli rektor ja linnapea." Pärit siit. Imesta või silmad peast...
Üks isiklik asi ka, mis mind häirib ja millest ma teistele vaevu julgen iitsatada, et nad mind ebanormaalseks ei peaks - kenasti eestikeelne nmängulelu laulab küpsistest, mida on "viite" sorti. Ma üritan seda kohta grammatiliselt korrektselt üle laulda, kuigi see on üsna keeruline ja võib-olla tõesti on ebakorrektne vorm sinna puht suulisest mugavusest sisse pandud. Ikkagi on tunne, et laps omandab nüüd selle mänguasja tõttu vale vormi. Mulle väideti, et koolis olevat muusikaõpetaja suisa öelnud, et lauludes võib kasutada muud kui kirjakeelt, aga minu arvates on suur vahe, kas öelda "langend lehed" või "viite sorti"...Luuletustes on jah igasugu keeleuuendused sees ja ilmselt olen mina jube pedant, aga see ei meeldi mulle ikkagi. Nii nagu ei meeldi mulle "püksikud", mis suisa ÕS-is nüüd sees. Eks pea tuleb ka "kampsik". No näed, vabandust, valetasin, ka see on juba sees...
Ah jaa, väga "vaimukas" kommentaar erinevatele artiklitele on: "Liiga pikk, ei viitsinud lugeda." Väga informatiivne. Ma vihkan lolle, tõesõna.
Tänane lollidevihkamine on tegelikult tingitud sellest, et mind diskrimineeriti (kui hästi ja õige nurga alt vaadata) - kvaliteedile eelistati kvantiteeti. Selle asemel, et kasutada minu abi ja töö kiiresti ning korralikult tehtud saada, kuid sealjuures teisi kõrvale jättes, kuid olles sunnitud neile selle eest maksma, kasutati neid teisi, et "neil oma raha eest ka midagi teha oleks." Selle kõige juures tehti saatuslik viga ja öeldi mulle, et kuna olen lapsehoolduspuhkusel, siis peaksin sokki kuduma ja puhkama. Loomulikult ei andnud ma naiselikult alla vaid saboteerisin kogu üritust ähvardades lahkumisavaldus kirjutada. Seda mul niikuinii teha ei lasta, kuna ei ole kedagi, kes tehtud töö üle oskaks kontrollida. Ehk siis selle sama töö, mida ma ise teinuna enam nii palju üle kontrollima ei peaks...Kui aga kvaliteet niikuinii enam hinnas ei ole, siis ei saa ka keegi minu vajalikkusest aru. Kuigi ma kahtlustan, et paljud peavad mind juba ammu lihtsalt suure egoga tegelaseks, kes teisi ei usalda. Nad ei tea küll seda, et tegelikult ei usalda ma isegi iseennast ja seda pean ma üheks inimese kõige kasulikumaks omaduseks. Ära usalda, kontrolli! Ahjaa, seda muidugi täpsust nõudvates asjades nagu töö, inimsuhetes ei ole mõtet paaniline olla. Aga see on juba üks vana jutt...
Üks isiklik asi ka, mis mind häirib ja millest ma teistele vaevu julgen iitsatada, et nad mind ebanormaalseks ei peaks - kenasti eestikeelne nmängulelu laulab küpsistest, mida on "viite" sorti. Ma üritan seda kohta grammatiliselt korrektselt üle laulda, kuigi see on üsna keeruline ja võib-olla tõesti on ebakorrektne vorm sinna puht suulisest mugavusest sisse pandud. Ikkagi on tunne, et laps omandab nüüd selle mänguasja tõttu vale vormi. Mulle väideti, et koolis olevat muusikaõpetaja suisa öelnud, et lauludes võib kasutada muud kui kirjakeelt, aga minu arvates on suur vahe, kas öelda "langend lehed" või "viite sorti"...Luuletustes on jah igasugu keeleuuendused sees ja ilmselt olen mina jube pedant, aga see ei meeldi mulle ikkagi. Nii nagu ei meeldi mulle "püksikud", mis suisa ÕS-is nüüd sees. Eks pea tuleb ka "kampsik". No näed, vabandust, valetasin, ka see on juba sees...
Ah jaa, väga "vaimukas" kommentaar erinevatele artiklitele on: "Liiga pikk, ei viitsinud lugeda." Väga informatiivne. Ma vihkan lolle, tõesõna.
Tänane lollidevihkamine on tegelikult tingitud sellest, et mind diskrimineeriti (kui hästi ja õige nurga alt vaadata) - kvaliteedile eelistati kvantiteeti. Selle asemel, et kasutada minu abi ja töö kiiresti ning korralikult tehtud saada, kuid sealjuures teisi kõrvale jättes, kuid olles sunnitud neile selle eest maksma, kasutati neid teisi, et "neil oma raha eest ka midagi teha oleks." Selle kõige juures tehti saatuslik viga ja öeldi mulle, et kuna olen lapsehoolduspuhkusel, siis peaksin sokki kuduma ja puhkama. Loomulikult ei andnud ma naiselikult alla vaid saboteerisin kogu üritust ähvardades lahkumisavaldus kirjutada. Seda mul niikuinii teha ei lasta, kuna ei ole kedagi, kes tehtud töö üle oskaks kontrollida. Ehk siis selle sama töö, mida ma ise teinuna enam nii palju üle kontrollima ei peaks...Kui aga kvaliteet niikuinii enam hinnas ei ole, siis ei saa ka keegi minu vajalikkusest aru. Kuigi ma kahtlustan, et paljud peavad mind juba ammu lihtsalt suure egoga tegelaseks, kes teisi ei usalda. Nad ei tea küll seda, et tegelikult ei usalda ma isegi iseennast ja seda pean ma üheks inimese kõige kasulikumaks omaduseks. Ära usalda, kontrolli! Ahjaa, seda muidugi täpsust nõudvates asjades nagu töö, inimsuhetes ei ole mõtet paaniline olla. Aga see on juba üks vana jutt...
kolmapäev, detsember 09, 2009
Kas sa oled hull peast?
Niisiis, bingo: "Ei ole mingit selget kvalitatiivset vahet normaalse psühholoogilise muutlikkuse ja kliiniliselt diagnoositud vaimsete häirete vahel." (M.Rutter "Geenid ja käitumine. Looduse ja kasvatuse koosmõju.") Mis ei tähenda, et vaimseid häireid ei eksisteeriks vaid seda, et kusagil on mingi hall piirkond, kus toimub üleminek ja see ei ole täpselt määratletav.
Kui ma küsisin hüpoteetiliselt, et kus see piir läheb, vastati mulle, et tunned end puudutatuna või? Hmmm. No juba mu ema ütles, et psühhoneurost tuleks parem eemale hoida, sest igaühe jaoks meist on diagnoos olemas. Me kõik käitume ju nii erinevalt, et spektri teises osas asuva jaoks võib esimese otsa käitumine raudkindlalt hulluse alla liigituda. Hull on ju üldse tänapäeval moesõna. Mul hakkab õudne kui palju (minu meelest) normaalset loovust hulluse alla paigutatakse - kunagine tuttav tahtis oma last uurida lasta, sest see kasutas mänguasju neile mitte määratud rollides - a la nukuahi oli majaks ning mängis rollimänge, kus ennast mõne loomana esitles. Aga see ei ole ju õige, protesteeris ema...Nojah, erandeid, kus selline fantaasia ohtlikuks osustub, on (üks väike poiss, keda kutsuti põssaks ja kes oli südamepõhjani liigutatud kui sai teada, et suurena ei tule temast kesikut jõululauale vaid hoopis mees), kuid üldjoontes on loovus üks inimesele kõige kasulikumaid ande.
Kunagi ärritas mind üks Toe Tagi lugu, kus üritati väita, et lastekirjanikud on oma tegelased narkouimas välja mõelnud. Kas siis ilma keemilise stimulatsioonita loovust olla ei saa? On nad ise nii hädised, et ei kujuta ette kirjanike nö loomulikust intelligentsist tulenevat vaimulendu? Oh jah, ilmselt võib nüüd öelda, et mul ei ole huumorimeelt aga mulle tundus see tõesti kuidagi kohatu.
Loovus loovuseks, kuid kas pole mõeldav, et hüperaktiivne inimene peab introverti autistiks? Ja see introvert ekstraverti hüperaktiivseks? Kuivõrd objektiiveslt saab hinnata kellegi teise oletatavat vaimset häiret? Kas võimalikku vaimset häiret, mis ei kahjusta inimese toimetulekut, on vaja ravida? Lihtsam on täiskasvanute puhul - kui hääl peas häirib, siis saan ise ravile minna, aga lapsed? Lapsed ongi imelikud, enamik nende käitumisest ei allu täiskasvanutemaailma reeglitele - nad võivad nurgas istuda, ennast kõigutada, enda või mänguasjadega isikustatult rääkida, asjatult ringi joosta ja karjuda. Kas liigmuretsevad vanemad võivad sellistele "hulludele" lastele neid piirates ja nö normaalseks sundides kahju teha? Kui ka last arsti juurde ei viida ja seal vanemaid maha ei rahustata võib vanematest erinev temperament lapse mõistmisel ikkagi raskusi valmistada. Iga perekond on erinev ja nagu näha igasugustest naistevahetustest, peab enamik inimesi teistsuguseid ikka täiesti segasteks. Elukaaslane valitakse tavaliselt endasarnane, aga kui laps tuleb teistsugune? Kui paljude laste iseärasused kodus maha surutakse? Mõistvaid, tolerantseid ja intelligentseid inimesi tundub ju vähemuses olevat - seega surutakse võõrastesse raamidesse üle poolte lastest. Ega see leebemal juhul suunamine pruugigi alati vale olla - n. kui hüperaktiivne ja tormakas laps suunatakse mõne rahulikuma hobi juurde, sest ohtlikega tegeledes suureneks tema tõenäosus hukka saada, muidugi juhul kui laps ka ise rahulikumast hobist huvitatud on (kui mõelda nüüd, siis ilmselt üsnagi ebatõenäoline variant...).
Üks jubedamaid õudusklišeesid on ju see, kuidas omateada normaalne inimene kuulutatakse hulluks, väänatakse käed selja taha ja topitakse igaveseks ajaks kuhugi kinnisesse asutusse. Aga tegelikult? Kui palju on neid, kes arvavad, et teatud inimeste või suisa ühiskonnagruppidega tuleks nii teha või neid vähemalt natuke ravida? Kui palju julgust nõuab, et minna haiglasse kui tõesti tunned, et midagi on viltu, kahtlustes, et võib-olla ei tulegi enam tagasi või kui tuled, siis mitte enam endana? Kui paljud inimesed suruvad alla oma emotsioone ja lihvivad käitumist, et teistele mitte imelikena tunduda?
Me kardame vaimselt haigeid inimesi. Varem kardeti või vähemalt ei osatud kuidagi käituda ka füüsiliselt teistsuguste inimestega (ega praegugi olukord just kiita ei ole), kas tolerantsuse kasvatamiseks oleks kasulik ka vaimselt haiged tervete sekka lasta? Mõtlen siis neid, kes ohtlikud pole. Tegelikult on enamus neist ju ka praegu meie hulgas ning me ei märkagi neid, kui otseseid väliseid tunnuseid ei avaldu, kuid nii meile kui neile on parem diagnoosidest avalikult mitte rääkida, sest ikkagi kardetakse. Popilt hull või kreisi olemine ei ole mitte kuidagi seotud tõelise diagnoosi kandmisega.
Kui ma küsisin hüpoteetiliselt, et kus see piir läheb, vastati mulle, et tunned end puudutatuna või? Hmmm. No juba mu ema ütles, et psühhoneurost tuleks parem eemale hoida, sest igaühe jaoks meist on diagnoos olemas. Me kõik käitume ju nii erinevalt, et spektri teises osas asuva jaoks võib esimese otsa käitumine raudkindlalt hulluse alla liigituda. Hull on ju üldse tänapäeval moesõna. Mul hakkab õudne kui palju (minu meelest) normaalset loovust hulluse alla paigutatakse - kunagine tuttav tahtis oma last uurida lasta, sest see kasutas mänguasju neile mitte määratud rollides - a la nukuahi oli majaks ning mängis rollimänge, kus ennast mõne loomana esitles. Aga see ei ole ju õige, protesteeris ema...Nojah, erandeid, kus selline fantaasia ohtlikuks osustub, on (üks väike poiss, keda kutsuti põssaks ja kes oli südamepõhjani liigutatud kui sai teada, et suurena ei tule temast kesikut jõululauale vaid hoopis mees), kuid üldjoontes on loovus üks inimesele kõige kasulikumaid ande.
Kunagi ärritas mind üks Toe Tagi lugu, kus üritati väita, et lastekirjanikud on oma tegelased narkouimas välja mõelnud. Kas siis ilma keemilise stimulatsioonita loovust olla ei saa? On nad ise nii hädised, et ei kujuta ette kirjanike nö loomulikust intelligentsist tulenevat vaimulendu? Oh jah, ilmselt võib nüüd öelda, et mul ei ole huumorimeelt aga mulle tundus see tõesti kuidagi kohatu.
Loovus loovuseks, kuid kas pole mõeldav, et hüperaktiivne inimene peab introverti autistiks? Ja see introvert ekstraverti hüperaktiivseks? Kuivõrd objektiiveslt saab hinnata kellegi teise oletatavat vaimset häiret? Kas võimalikku vaimset häiret, mis ei kahjusta inimese toimetulekut, on vaja ravida? Lihtsam on täiskasvanute puhul - kui hääl peas häirib, siis saan ise ravile minna, aga lapsed? Lapsed ongi imelikud, enamik nende käitumisest ei allu täiskasvanutemaailma reeglitele - nad võivad nurgas istuda, ennast kõigutada, enda või mänguasjadega isikustatult rääkida, asjatult ringi joosta ja karjuda. Kas liigmuretsevad vanemad võivad sellistele "hulludele" lastele neid piirates ja nö normaalseks sundides kahju teha? Kui ka last arsti juurde ei viida ja seal vanemaid maha ei rahustata võib vanematest erinev temperament lapse mõistmisel ikkagi raskusi valmistada. Iga perekond on erinev ja nagu näha igasugustest naistevahetustest, peab enamik inimesi teistsuguseid ikka täiesti segasteks. Elukaaslane valitakse tavaliselt endasarnane, aga kui laps tuleb teistsugune? Kui paljude laste iseärasused kodus maha surutakse? Mõistvaid, tolerantseid ja intelligentseid inimesi tundub ju vähemuses olevat - seega surutakse võõrastesse raamidesse üle poolte lastest. Ega see leebemal juhul suunamine pruugigi alati vale olla - n. kui hüperaktiivne ja tormakas laps suunatakse mõne rahulikuma hobi juurde, sest ohtlikega tegeledes suureneks tema tõenäosus hukka saada, muidugi juhul kui laps ka ise rahulikumast hobist huvitatud on (kui mõelda nüüd, siis ilmselt üsnagi ebatõenäoline variant...).
Üks jubedamaid õudusklišeesid on ju see, kuidas omateada normaalne inimene kuulutatakse hulluks, väänatakse käed selja taha ja topitakse igaveseks ajaks kuhugi kinnisesse asutusse. Aga tegelikult? Kui palju on neid, kes arvavad, et teatud inimeste või suisa ühiskonnagruppidega tuleks nii teha või neid vähemalt natuke ravida? Kui palju julgust nõuab, et minna haiglasse kui tõesti tunned, et midagi on viltu, kahtlustes, et võib-olla ei tulegi enam tagasi või kui tuled, siis mitte enam endana? Kui paljud inimesed suruvad alla oma emotsioone ja lihvivad käitumist, et teistele mitte imelikena tunduda?
Me kardame vaimselt haigeid inimesi. Varem kardeti või vähemalt ei osatud kuidagi käituda ka füüsiliselt teistsuguste inimestega (ega praegugi olukord just kiita ei ole), kas tolerantsuse kasvatamiseks oleks kasulik ka vaimselt haiged tervete sekka lasta? Mõtlen siis neid, kes ohtlikud pole. Tegelikult on enamus neist ju ka praegu meie hulgas ning me ei märkagi neid, kui otseseid väliseid tunnuseid ei avaldu, kuid nii meile kui neile on parem diagnoosidest avalikult mitte rääkida, sest ikkagi kardetakse. Popilt hull või kreisi olemine ei ole mitte kuidagi seotud tõelise diagnoosi kandmisega.
teisipäev, detsember 08, 2009
Virgad hindavad soorolle, laisad tahavad vastutust jagada?
Soorollide puhul on tegemist niivõrd keerulise teemaga, et iga nurga tagant kargab välja uus "aga" - no näiteks mina olen pigem veendunud, et soorollid eksisteerivad rohkem inimeste peas, kuid samas on need siiski evolutsioonilselt välja kujunenud ja nii ei teki ju miski, mis kuidagimoodi liigile kasulik ei oleks. Sealt edasi on jälle mitu võimalust vaielda - oli ühiskondi, kus soorollid ei olnud ka tol iidsel ajal nö klassikalised ning teiselt poolt võib öelda, et soorollid on just tänapäeval devalveerunud. Selle vastu räägib omakorda see, et tegelikult on soorollid vaid teisenenud, mitte aga kuhugi kadunud. Seega - üldistada ei saa, aga vaatenurk, et igaühele oma, on ikkagi soorollide vastane. Mina protesteeriks kui mind lihtsalt soo tõttu mingisse rolli sunnitaks (karta on, et kui see nii oleks, ei oleks mul mingit võimalustki protesteerida) ja avalikult ma tavaliselt sülgan nö mehelikkuse ja naiselikkuse peale, mis ei tähendaks, et mingeid soole omaseid jooni ma ikkagi hindan - a la memmekad mehed ei meeldi mullegi.
Tahtsin aga jõuda selle seltskonnani, kes traditsioonilisi soorolle austab ja tähtsaks peab - niisiis on mul üks tuttav, kes ütleb uhkusega, et tema mees ei aita teda kunagi kodutöödes ja see oleks tema meelest ka jube, sest ta ei suudaks koristavat ja toitu valmistavat meest üldse meheks pidada. Mina ei saa sellest aru. Kas tõesti vabatahtlik enda elu raskemaks tegemine või siiski hapud viinamarjad? Minu maailmavaade sunnib mind teist kahtlustama. Aga võib-olla tõesti ta tunnebki nii? Teine asi on nende kuramuse kodutöödega - mis asjad need üldse on? Ma saan aru, et olen kohutavalt laisk ja räpane inimene, aga no ei saa mina aru, mis valu on igal nädalavahetusel 1 päev sunniviisiliselt kodu kraamida. Koristada tuleks siis kui miski häirib, pesu pesta siis, kui pole midagi selga panna ja süüa teha siis, kui kõht tühi. Aga mitte nii, et need on mingid konkreetsed ülesanded, mida tuleks mingi ajavahemiku järel täita. Mismoodi koosneb kodus oleva naise elu ainult vaaritamisest ja kraamimisest? Kellele on nii palju süüa vaja teha ja kelle tagant iga päev koristada? Mees tuleb õhtul koju viskab jalad seinale ja rahapaki kappi ning naine hakkab seletama kui palju ta täna kodus koristas? Brrrr...Minu arusaama järgi tuleks elada jooksvalt, mitte plaani järgi ja kui teele satub probleem, siis tuleks see mehel ja naisel ühiselt lahendada. Mitte aga uurida probleemi sellest küljest, kas see on naiste või meeste mure. Loomulikult esineb asju, mille lahendamiseks ühel poolel kompetentsi napib aga nn kodutööd ja lastekasvatus küll sinna alla käima ei peaks. Põhiline argument minu poolt oleks see, et nii on ju mitu korda mugavam. Kui ma peaks kokku sattuma (nii õnneks kokku ei satuta) mõne traditsioonilisi soorolle hindava mehega, oleks ma omadega plindris - kodukana roll mind ei rahulda, käsitööd ja kokandust ma ei valda, seega neid väljakutsetena kasutada ei saaks. Õnneks tunneb sellised "sünnitad mulle 5 last ja hoiad kodu korras" tüübid kergesti ära (inimestel on kombeks oma unistustest rääkida) ja samuti ei paelu mina neid. Niipidi võttes on ehk hoopis minu variant paratamatusest tingitud - korralikuks naiseks ei kõlba, seetõttu eitan soorolle? Poleks ma ometi nii saamatu näputöös ja muus naiselikus, oleks mul õnnelik elu traditsioone hindavas peres? Millegipärast on aga silma jäänud, et need samad traditsioonilisi naisi ihkavad mehed ei hinda neid samu naisi kuigi kõrgelt. No tuleb ju tuttav ette - naine sai peksa, kuna toit oli kõrbenud, mees käis lõbumajas, kuna oma naist näeb eelkõige laste emana jne. Juhtusin just kusagilt hiljuti lugema, et traditsioonilisi soorolle seostatakse madalama haridustasemega - madala haridusega naised on truumad, neil on vähem seksuaalpartnereid, nad abielluvad varem ja saavad rohkem lapsi. Meeste hulgas on asi aga hoopis vastupidine - rohkem seksuaalpartnereid on madalama haridusega meestel, haritud mehed hakkavad hiljem nö "elama" ja jõuavad seeläbi ka enne pere loomist vähem "ringi tõmmata". Ega jah - naiste harimises on ikka see kurja juur - -ja meeste omas ilmselt ka - haritud mees hakkab hiljem endale elatist teenima ja samas õpib enne naise leidmist ise süüa tegema ja nööpi ette õmblema st muutub naiselikuks. Nagu suurema osa asjade puhul sõltub ka soorollide (mitte)hindamine konkreetse inimese elukogemusest, enda omast erinevat me mõista ei suuda ega seeläbi ka hinnata. Seda, kas me enda omaga aga alati rahul oleme, selles ma ikkagi nii kindel ei ole.
Tahtsin aga jõuda selle seltskonnani, kes traditsioonilisi soorolle austab ja tähtsaks peab - niisiis on mul üks tuttav, kes ütleb uhkusega, et tema mees ei aita teda kunagi kodutöödes ja see oleks tema meelest ka jube, sest ta ei suudaks koristavat ja toitu valmistavat meest üldse meheks pidada. Mina ei saa sellest aru. Kas tõesti vabatahtlik enda elu raskemaks tegemine või siiski hapud viinamarjad? Minu maailmavaade sunnib mind teist kahtlustama. Aga võib-olla tõesti ta tunnebki nii? Teine asi on nende kuramuse kodutöödega - mis asjad need üldse on? Ma saan aru, et olen kohutavalt laisk ja räpane inimene, aga no ei saa mina aru, mis valu on igal nädalavahetusel 1 päev sunniviisiliselt kodu kraamida. Koristada tuleks siis kui miski häirib, pesu pesta siis, kui pole midagi selga panna ja süüa teha siis, kui kõht tühi. Aga mitte nii, et need on mingid konkreetsed ülesanded, mida tuleks mingi ajavahemiku järel täita. Mismoodi koosneb kodus oleva naise elu ainult vaaritamisest ja kraamimisest? Kellele on nii palju süüa vaja teha ja kelle tagant iga päev koristada? Mees tuleb õhtul koju viskab jalad seinale ja rahapaki kappi ning naine hakkab seletama kui palju ta täna kodus koristas? Brrrr...Minu arusaama järgi tuleks elada jooksvalt, mitte plaani järgi ja kui teele satub probleem, siis tuleks see mehel ja naisel ühiselt lahendada. Mitte aga uurida probleemi sellest küljest, kas see on naiste või meeste mure. Loomulikult esineb asju, mille lahendamiseks ühel poolel kompetentsi napib aga nn kodutööd ja lastekasvatus küll sinna alla käima ei peaks. Põhiline argument minu poolt oleks see, et nii on ju mitu korda mugavam. Kui ma peaks kokku sattuma (nii õnneks kokku ei satuta) mõne traditsioonilisi soorolle hindava mehega, oleks ma omadega plindris - kodukana roll mind ei rahulda, käsitööd ja kokandust ma ei valda, seega neid väljakutsetena kasutada ei saaks. Õnneks tunneb sellised "sünnitad mulle 5 last ja hoiad kodu korras" tüübid kergesti ära (inimestel on kombeks oma unistustest rääkida) ja samuti ei paelu mina neid. Niipidi võttes on ehk hoopis minu variant paratamatusest tingitud - korralikuks naiseks ei kõlba, seetõttu eitan soorolle? Poleks ma ometi nii saamatu näputöös ja muus naiselikus, oleks mul õnnelik elu traditsioone hindavas peres? Millegipärast on aga silma jäänud, et need samad traditsioonilisi naisi ihkavad mehed ei hinda neid samu naisi kuigi kõrgelt. No tuleb ju tuttav ette - naine sai peksa, kuna toit oli kõrbenud, mees käis lõbumajas, kuna oma naist näeb eelkõige laste emana jne. Juhtusin just kusagilt hiljuti lugema, et traditsioonilisi soorolle seostatakse madalama haridustasemega - madala haridusega naised on truumad, neil on vähem seksuaalpartnereid, nad abielluvad varem ja saavad rohkem lapsi. Meeste hulgas on asi aga hoopis vastupidine - rohkem seksuaalpartnereid on madalama haridusega meestel, haritud mehed hakkavad hiljem nö "elama" ja jõuavad seeläbi ka enne pere loomist vähem "ringi tõmmata". Ega jah - naiste harimises on ikka see kurja juur - -ja meeste omas ilmselt ka - haritud mees hakkab hiljem endale elatist teenima ja samas õpib enne naise leidmist ise süüa tegema ja nööpi ette õmblema st muutub naiselikuks. Nagu suurema osa asjade puhul sõltub ka soorollide (mitte)hindamine konkreetse inimese elukogemusest, enda omast erinevat me mõista ei suuda ega seeläbi ka hinnata. Seda, kas me enda omaga aga alati rahul oleme, selles ma ikkagi nii kindel ei ole.
reede, detsember 04, 2009
Poliitiliselt ebakorrektsest huumorist
"Kui sa tahad, et ta aru saaks, et ei tohi, tuleb kogu aeg ühtemoodi reageerida!"
"Ah, mis, niikuinii läheb aia taha."
Ehk siis Orbiku anekdoot igapäevaelust. Kunagi olid need julmad lood väiksest poisist nimega Orbik, kellel puudusid käed ja jalad ning kes lisaks oli veel ka pime, päris populaarsed. Vähemalt meie kooliajal ja eriti ühe tüdruku suu läbi räägituna, kes suutis neid niimoodi ette kanda, et rõvedat naeru jagus pikemaks ajaks. Tegelikult oli ju tegemist poliitiliselt absoluutselt ebakorrektsete anekdootidega puudega lapse teemal, mis ei tohiks kohe kuidagi naerma ajada - vanemad kinkisid Orbikule sünnipäevaks hüppenööri ja jalgratta, Orbik läheb silmaopile ja kui ta peale sidemete äravõtmist ikka midagi ei näe, ütleb ema "Aprill" või kui Orbiku pere auto sureb keset raudteed välja ja kõik põgenevad jättes vaese poisi üksi autosse ning appikarjetele vastab isa, et ega sust niikuini miskit oleks tulnud...Lapsed on üldse julmad - seda "trammiteele veereb pall, lapsed kõik on trammi all, ripub soolikas ja keel, väike jalg veel tõmbleb teel"-luuletust naersid ju ka kõik. Millegipärast ajab selline asi inimesi naerma, kuigi tegelikult ei peaks see üldse naljakas olema ju. No mina näiteks naersin kõht kõveras rassistlike anekdootide üle, mida ma kusagilt netist leidsin, samas, edasi ma neid saata ei julgenud - kes teab, mida keegi mõtleb. Kunagi sai argumenteeritud, et kuigi ma ei ole absoluutselt rassist, ei tohiks ma siiski selliste asjade üle naerda. Et kuidas mina ennast tunneksin, kui keegi venelane okupatsiooni üle nalja heidaks. Ok, ega ei tunneks end hästi küll. Samas mustanahalisele ma selliseid anekdoote lugema ei hakkaks. Üks päev just töökaaslane ütles, et ta on nüüd ühe meie mustanahalise kolleegiga nii heaks sõbraks saanud, et võib talle solvumist kartmata "Hey, nigger!" öelda...
Kas on teatud asju, mille üle naerda ei tohiks? Kindlasti on, aga kui tegemist on lihtsalt naljaga, fantaasiaga, mis ei puuduta ühtegi konkreetset inimest, siis oleks vist vale võltsvagadust teeselda. Et kui ajab naema, siis naera - ilmselt oledki moraalivaba ja ropp inimene ja kui naerma ei aja, siis ole õnnelik, et sinus suurem kogus moraali peitub kui teistes.
Jõulumeeleolu ka (hea, et oli omal ajal oidu üles kirjutada, kuigi sellised šedöövrid on tegelikult ka niisama meelde jäänud erinevalt kõigest kasulikust ja harivast):
Tuba täis on vlaget vatti
jõulumees sai vastu tatti
tüdruk Lumivalgukese moodi
küünlasäras üles poodi
päkapikke kaua naerdi
kuni lõpuks pooleks saeti
Naksitrallid kolmekesi
kutsus külla kaevuvesi
käredad need jõuluilmad
surnuks külmund joodik maas
vaade tühi sest ta silmad
varesed on nokkind taas
tulles kirikust mu pilku
püüdis pussitatu hanges
suuri kuumi veretilku
vaikselt jõululumme langes
hilisõhtul peale sööki
jõululaule mängis makk
akna taga samas rütmis
kõlkus poodu jäik kui pakk
"Ah, mis, niikuinii läheb aia taha."
Ehk siis Orbiku anekdoot igapäevaelust. Kunagi olid need julmad lood väiksest poisist nimega Orbik, kellel puudusid käed ja jalad ning kes lisaks oli veel ka pime, päris populaarsed. Vähemalt meie kooliajal ja eriti ühe tüdruku suu läbi räägituna, kes suutis neid niimoodi ette kanda, et rõvedat naeru jagus pikemaks ajaks. Tegelikult oli ju tegemist poliitiliselt absoluutselt ebakorrektsete anekdootidega puudega lapse teemal, mis ei tohiks kohe kuidagi naerma ajada - vanemad kinkisid Orbikule sünnipäevaks hüppenööri ja jalgratta, Orbik läheb silmaopile ja kui ta peale sidemete äravõtmist ikka midagi ei näe, ütleb ema "Aprill" või kui Orbiku pere auto sureb keset raudteed välja ja kõik põgenevad jättes vaese poisi üksi autosse ning appikarjetele vastab isa, et ega sust niikuini miskit oleks tulnud...Lapsed on üldse julmad - seda "trammiteele veereb pall, lapsed kõik on trammi all, ripub soolikas ja keel, väike jalg veel tõmbleb teel"-luuletust naersid ju ka kõik. Millegipärast ajab selline asi inimesi naerma, kuigi tegelikult ei peaks see üldse naljakas olema ju. No mina näiteks naersin kõht kõveras rassistlike anekdootide üle, mida ma kusagilt netist leidsin, samas, edasi ma neid saata ei julgenud - kes teab, mida keegi mõtleb. Kunagi sai argumenteeritud, et kuigi ma ei ole absoluutselt rassist, ei tohiks ma siiski selliste asjade üle naerda. Et kuidas mina ennast tunneksin, kui keegi venelane okupatsiooni üle nalja heidaks. Ok, ega ei tunneks end hästi küll. Samas mustanahalisele ma selliseid anekdoote lugema ei hakkaks. Üks päev just töökaaslane ütles, et ta on nüüd ühe meie mustanahalise kolleegiga nii heaks sõbraks saanud, et võib talle solvumist kartmata "Hey, nigger!" öelda...
Kas on teatud asju, mille üle naerda ei tohiks? Kindlasti on, aga kui tegemist on lihtsalt naljaga, fantaasiaga, mis ei puuduta ühtegi konkreetset inimest, siis oleks vist vale võltsvagadust teeselda. Et kui ajab naema, siis naera - ilmselt oledki moraalivaba ja ropp inimene ja kui naerma ei aja, siis ole õnnelik, et sinus suurem kogus moraali peitub kui teistes.
Jõulumeeleolu ka (hea, et oli omal ajal oidu üles kirjutada, kuigi sellised šedöövrid on tegelikult ka niisama meelde jäänud erinevalt kõigest kasulikust ja harivast):
Tuba täis on vlaget vatti
jõulumees sai vastu tatti
tüdruk Lumivalgukese moodi
küünlasäras üles poodi
päkapikke kaua naerdi
kuni lõpuks pooleks saeti
Naksitrallid kolmekesi
kutsus külla kaevuvesi
käredad need jõuluilmad
surnuks külmund joodik maas
vaade tühi sest ta silmad
varesed on nokkind taas
tulles kirikust mu pilku
püüdis pussitatu hanges
suuri kuumi veretilku
vaikselt jõululumme langes
hilisõhtul peale sööki
jõululaule mängis makk
akna taga samas rütmis
kõlkus poodu jäik kui pakk
neljapäev, detsember 03, 2009
Eidemöla
See teema lajatas mulle pähe Tiina Laanemi "Sidrunitest ja siilidest" (ei hakka linki panema kuna raamatul pikemalt peatuda ei kavatse, kes tahab võib enamjaolt õlgukehitavaid arvustusi teistest blogidest ka ise leida) - nimelt väidab seal keegi feministist tegelane, et segaseltskonnas hoiab 8 naist kümnest oma suu kinni. Raamatus tehakse see väide küll maha, kuid mul tekkis äratundmine. Meenus üks seltskond, kellega sai varem tihedamalt suheldud - oli nii mehi kui naisi, kuid need naised jäid mulle kuidagi võõraks, ma ei teadnud neist eriti midagi, kuigi veetsime tihti koos aega. Segaseltskonnas piirdus nende panus toidu lauale kandmise, oma mehe musitamise ja filmis õige koha peal kiljumisega, ainsad korrad kui nad suu rääkimiseks lahti tegid, oli siis kui nad kambakesi ühes toas millegi/kellegi (ehk minu :P) üle kihistamas käisid. Mulle tundus, et mul ei sobi ühineda. Kuigi ühe naise mees ütles mulle otse, et lähed ja vaatad ehk, mida tüdrukud teevad?..Heh, ma natuke siis solvusin, et ajate mind minema, sest ma pole mees? Selle väljenduseks üritasin viisakas olla ja kahtlesin, et kas ma võin ikka minna kui neil omad asjad ajada, selle peale kutsuti siis neiud kohale, kes mulle lahkesti loa andsid endaga ühineda. No comments. Meenub lugu esimesest klassist kui mul kellegagi mängida ei olnud ja õpetaja saatis mu paari plikaga sõprust sobitama ja nad käskisid mul millegipärast "eestikas" öelda, et nende kampa pääseda.
Aga jah - kui mehed vaidlevad, siis on naised vait. Üks mees arvas siis, et see sõltub inimese egost, et kes ennast kõvemini peale pressib ja samas meestel on tõesti kõvem hääl. Ise olen ka tähele pannud, et pigem lähevad häälepaelad lahti seltskonnas, kus on mehed ja mina, aga kui seltskonnas on veel naisi, siis eriti esinema ei kipu. Või siis on seltskonnas, kus kari naisi, teemad liiga igavad, et üldse midagi arvata? Mida suurem naiste kontsentratsioon seda väiksem keskmine IQ ja labasemad teemad? Hirmus mõelda aga tõesti - kui palju räägitakse ainult naistest koosnevas seltskonnas muust kui meestest, suhetest, tunnetest? Ok, tean ise ka, et teen osadele seltskondadele ja tuttavatele sellega liiga. Naised, kellega millestki rääkida on olemas, aga nad on vähemalt minu meelest vähemuses. Pole aga märganud meeste seltskonda, kus naistest räägitaks. Ausõna. Paar nädalat tagasi istus mul kõrvallauas kari tõsisesid kantpäid ja ka nende ainuke jutt naistest piirdus märkega, et ah Pille tuleb ka vä - ma olen Pillet pannud.
Eks ilmselt ole seltskondi igasuguseid ja tuleb ainult tänada või kiruda ennast, millistesse sattunud oled. Aga ikkagi on kuidagi õõvastav mõelda meestekambast, kes omavahel naiste voodivõimeid arutaksid - samasuguseid naistekarju aga tean küll. Minge või Buduaari. Kahju kohe meestest.
Ehk parem ongi, et mõni oskab vähemalt suuremas seltskonnas suud kinni hoida ja hiljem oma uudishimu mõnes foorumis maandab. A tegelt ka, mis on sinu kõige veidram, imelikum, jubedam jne? Ahh? Ahh? /väriseb erutusest ja limpsab keelt nagu Zorro Wremjast/
Aga jah - kui mehed vaidlevad, siis on naised vait. Üks mees arvas siis, et see sõltub inimese egost, et kes ennast kõvemini peale pressib ja samas meestel on tõesti kõvem hääl. Ise olen ka tähele pannud, et pigem lähevad häälepaelad lahti seltskonnas, kus on mehed ja mina, aga kui seltskonnas on veel naisi, siis eriti esinema ei kipu. Või siis on seltskonnas, kus kari naisi, teemad liiga igavad, et üldse midagi arvata? Mida suurem naiste kontsentratsioon seda väiksem keskmine IQ ja labasemad teemad? Hirmus mõelda aga tõesti - kui palju räägitakse ainult naistest koosnevas seltskonnas muust kui meestest, suhetest, tunnetest? Ok, tean ise ka, et teen osadele seltskondadele ja tuttavatele sellega liiga. Naised, kellega millestki rääkida on olemas, aga nad on vähemalt minu meelest vähemuses. Pole aga märganud meeste seltskonda, kus naistest räägitaks. Ausõna. Paar nädalat tagasi istus mul kõrvallauas kari tõsisesid kantpäid ja ka nende ainuke jutt naistest piirdus märkega, et ah Pille tuleb ka vä - ma olen Pillet pannud.
Eks ilmselt ole seltskondi igasuguseid ja tuleb ainult tänada või kiruda ennast, millistesse sattunud oled. Aga ikkagi on kuidagi õõvastav mõelda meestekambast, kes omavahel naiste voodivõimeid arutaksid - samasuguseid naistekarju aga tean küll. Minge või Buduaari. Kahju kohe meestest.
Ehk parem ongi, et mõni oskab vähemalt suuremas seltskonnas suud kinni hoida ja hiljem oma uudishimu mõnes foorumis maandab. A tegelt ka, mis on sinu kõige veidram, imelikum, jubedam jne? Ahh? Ahh? /väriseb erutusest ja limpsab keelt nagu Zorro Wremjast/
kolmapäev, detsember 02, 2009
Jälle sina siin? Kessu Sisselasi?
Kindlasti oleks uuesti alustamiseks palju intrigeerivamaid teemasid (üks on mul olemas ka, aga nimelt ei pannud seda siia) kui kirjandus, aga seekord siis nii. Avastasin ühe tõeliselt hea raamatu - Eia Uus "Kahe näoga jumal". Netist leidsin juurde vaid ühe arvustuse ja seegi ei ole just kiitev. Mina igatahes ei suutnud seda raamatut veiniklaasi kõrvale lugeda, tahtsin iga lauset ja lõiku täpselt tunnetada. Ekspressi arvustusest jäi silma üks koht - "Üleliia huvitav nende tegelaste keskel veedetud aeg just pole." Ma eeldan, et huvitavuse all mõeldakse seal siis põnevust. Kes ütles, et raamatud peavad põnevad olema? Et pidevalt peab mingi action käima? Ok, võib-olla on asi selles, et ka mu enda kirjanduslikele katsetustele on seda sama põneva tegevuse puudumist ette heidetud, kuid mina otsin raamatutest (ja ka igalt poolt mujalt) muud. Mulle on vaja emotsiooni - sellist seisvat hetke, mida nautida. Kui mägironimisest paralleeli tuua, siis hetk mäe tipus on väärtuslikum kui tipu poole rühkimine ja kõige parema meelega jätaks ma selle füüsilise osa üldse ära...Aga raamatud - just seetõttu suhtun ma umbusuga igasugu menukitesse, mille kohta öeldakse, et raske käest panna. Mitte, et mul ei oleks raske käest panna aga see on sama efekt nagu actionfilmidegagi - korra vaatad, on põnev aga ununeb sama kiiresti. Siinkohal peaks vist mainima, et mul on mingi jama selle unustamisega, mis võib teemat mõjutada - nimelt unustan ma kõik kogetu pea kohe ära - hiljem meenub vaid, et jah, ma olen seda näinud/lugenud, kuid mis seal toimus, ei tea...Ainus, mis meelde jääb on emotsioon, et asi kas meeldis või ei. Isegi väga hea asja puhul ei pruugi ma kogu tegevust mäletada. Kahtlustan "errori" taga liigset lühimälu kurnamist kooliajal - mul jäi kõik korraks külge ja seejärel ununes - tollal oli see positiivne, kuna pikemaajalist mäletamist ei olnud vaja (ega osanud siis ette näha, et seda võiks vaja olla). Naljakas on vahel kellelegi mõnd raamatut soovitada - ikka küsitakse, et mis seal on siis põnevat - kriminaalromaan, ajalooline romaan? Mida siis vastata? Kui nii juba küsitakse, siis on tegelikult selge, et minu soovitatud raamat niikuinii ei sobi - kellel ikka tekiks huvi kui ma ütlen, et ei, see on nagu, noh, lihtsalt romaan, ilukirjandus noh. Aga mis seal toimub? Eee..no ma täpselt ei mäleta, aga see oli jube hea, mulle meeldis, seal on huvitavad mõtted. Ma olen ikka üks verbaalne õnnetusehunnik vahel. Aga palju lihtsam oleks ju kui mulle meeldiks krimi- või armastusromaanid - ütleks ilusti, et seal üks mutt lüüakse maha ja kahtlustatakse tema meest aga tegelt ei ole asi üldse nii või siis et üks tibi abiellub oma arust ideaalse itaallasega, aga pärast tuleb mängu maffia. No mulle meeldib Bukowski - mis ma ütlen siis, et seal terve raamatu peategelane joob ja paneb naisi? Keda see huvitaks? Või noh, SEE huvitaks ilmselt paljusid aga SEE ei ole see, miks Bukowski meeldib ja miks teda lugeda võiks.
Aga miks kirjutada? Mind näiteks mõjutas sissekande alguses nimetet raamatust arvamus, et elu on hirmus tühi selleta. Et teisiti ei saa, seda ka, aga tegelikult isegi saab teisiti, kuid elu on tõesti koledasti tühi.
Aga miks kirjutada? Mind näiteks mõjutas sissekande alguses nimetet raamatust arvamus, et elu on hirmus tühi selleta. Et teisiti ei saa, seda ka, aga tegelikult isegi saab teisiti, kuid elu on tõesti koledasti tühi.