Kuumamelanhoolne

Reportaaž suvest. Meil oli kõigil kõhugripp. Võib-olla jätkub - sõime just kohalikku sitaburgerit. Käisime mitmes kohas ujumas. Telgis pole pidanud rohkem ööbima. Olime pea nädala jagu suvilas. Lapsega kirikukontsertidel käinud ei ole. Amme Rockilt sai küll läbi hüpatud, üks purjus tädi läks härdameelseks ja raputas enda kõrval olevat joobes onu: "Vaata kui ilus laps!" - "Möhh?" - "VAATA KUI ILUS LAPS!". Toas on jätkuvalt stabiilselt 31 kraadi (meil päiksepoolses toas on soe...). Puhkus algab alles veidi rohkem kui nädala pärast. Siis on juba ilmselt + 13 kraadi. Poodides ei müüda suvekleite - selle asemel ripuvad täisvillased kampsunid (ausõna, ise nägin). Paar allesjäänud kleiti on suurustele 32 ja 46 ning need on ka sellise lõikega, et ei saa aru, kas tegemist on ehk hoopis väljaveninud maikaga. Värvidest on eelistatud tumelilla, rõve-sini-roheline ja tumepruun. No tule taevas appi. Seega pean edasi mehelik olema. Olen kaotanud lõhna- ja maitsetaju - kas olen kuumast turses või oli see keha ettenägelik kaitsereaktsioon kõhugripi puhuks. Olen üha tihedamini hakanud mõtlema mõtteid - kui mul oleks load, siis...Aga ei saa ju olla, et minusugune kobaduse etalon, kes enda gabariitidegagi toime ei tule, suudaks mingi rauakolaka omi tajuda. Ja korraga käike vahetada ning muud miljonit asja silmas pidada.
Palav on. Kogu aeg tahaks midagi muud.
Kuidas inimesed 3 aastat järjest lapsega kodus saavad olla?