Jagatud. Müügimehed päriselus ja Facebookis

Õige imelik asi juhtus. Istume kontoris ja järsku sammub sisse keegi noormees ning alustab soravalt juttu selges vene keeles hõlma alt lõhnatestreid välja tõmmates. Kõik vahivad suud ammuli, enamik millestki aru ei saa. Poiss ise on väga enesekindel ja laia naeratusega. Lõpuks viskab mul üle - tüüp oleks nagu teiselt planeedilt, kus on normaalne, et astutakse luba küsimata võõrastesse ruumidesse sisse ning eeldatakse, et tema emakeel kõigile arusaadav on. Näitan siis käega ukse poole. Imelikul kombel tüüp taandubki jättes meile laua peale hunniku haisvaid analooglõhnade testreid. Väidab end Lätist tulnud olevat. Lätis on selline müügitaktika ok? Kas sellised ongi need paljuräägitud Läti mustlased? Kui palju ta meil sellise müügitaktikaga müüb?
Sellise kõrval tunduvad need meie müügimehed lausa leebekesed olevat. Samas minu jaoks on taoline tõeliselt ebamugav müügitaktika isegi parem, sest mul jätkub siis julgust müügimees julmalt minema ajada, viisaka telefonimüüjaga on palju raskem. Võõrastesse ruumidesse tunginud võõrast keelt rääkiva inimese suhtes tekib vähemalt minul lausa mõte, et ega ta jumala pärast taskutest midagi ei varastanud. Võib-olla on julm ja kitsarinnaline lähenemine inimesse, kes end lihtsalt kuidagi ära elatada püüab aga ilmselt on parem karta kui kahetseda. Tegelikult ei olnud ju asi vene keeles, oleks ta eestlane olnud, oleks olukord veel kummalisem olnud. Üks vaikne ja tagasihoidlik eestlane ju niimoodi ometi ei tee! Ja kui teeb, siis on ta kohe kindlasti hull ja/või varas.

Asi, mis mulle seoses agressiivse müügiga veel seondub on Facebook'i "jagamise"-teema. Viimasel ajal on tekkinud teatud hulk inimesi, kes "like'ivad" enam-vähem igat lehekülge, kust on lootust midagi saada. Hea küll, piisaks siis kusagil loteriis osalemiseks vaid inimese fänniks hakkamiseks aga enamasti on nõutav ka enda vaimustuse teistega jagamine ja nii siis saadetaksegi kõigi oma sõprade "seintele" mingi link, juures lakooniline tekst "jagatud". No ikka igasugust jama loodetakse saada ja laiali jagada! Võida endale iga kuu uus paar kingi ja nii aasta otsa! Kas poleks osalejaid rohkem kui loosis oleks 12 paari kingi 12-le inimesele? Ilmselt on psühholoogilised testid paljastanud, et ahnus müüb paremini - võidab ainult 1 aga see-eest kõvasti. Kuhu krdi kohta ma topiks need 12 paari jalanõusid? On mul vaja iga kuu uusi jalanõusid? Ok, "normaalne" inimene ilmselt nii ei mõtle, tema mõtleb, et kui tasuta saab, siis suva mida. A la "nii odavalt ostaks isegi sitta!"
Eks ma tahaks ka vahel midagi võita aga mind paneb justkui häbenema see, et pean võitmiseks teiste inimeste seina nö "risustama". Varem kui reklaampakkumisi peamiselt e-maili teel saadeti oli ka seal enamasti klausel, et saada see edasi viiele sõbrale - sõprade tülitamise vältmiseks (ja äkki ka enda võiduvõimaluste suurendamiseks) sai siis tehtud "fake" e-maili aadresse. Ma polnud ainus, kes nii tegi nagu ma kuulnud olen...
OKIA Blogist saab muuseas lugeda seda, et osa selliseid ülimalt levinud loteriisid on Facebooki enda reeglite kohaselt hoopiski keelatud. Ilmselt paras üllatus. Samas blogis on juttu ka sellest, et Facebook pole reklaamivallas erilist arengut esile kutsunud - pigem korraldatakse mingi loterii, läbi mille kogutakse oma firmale kari "fänne" kui kasutatakse Facebooki keskkonda kuidagi loovamalt inimesi ka sisuliselt kaasates. Eks tulemuseks ole see, et osade jaoks muutub reklaam Facebookis okserefleksi tekitavaks, teised on aga rahul võimaluse eest tasuta nänni saada. Ma ise tahaks siiski "fännida" tooteid ja teenuseid, mis mulle meeldivad ning heal juhul oma lojaalsuse eest mingit boonust saada.