Reedel sai käidud Plink-Plongis Winny Puhhi vaatamas. Olen juba ammu tahtnud nende laivi näha, igasugu hulle jutte räägitakse, aga varem pole võimalust olnud. Päeval rääkis nende laulja muuseas raadios sellest, miks bändid sageli kole hilja lavale tulevad. Ma ise olen selle üle vingunud ja ka tema ütles, et see ei ole esinejalegi eriline lõbu ning et nemad olid vist maksimaalselt kell 2 lavale läinud. Plink-Plongis läks muidugi enam-vähem samamoodi. Rahvast oli nagu murdu, hingata polnud midagi aga esimene bänd tuli lavale alles kesköö paiku. Winny Puhhi ajal läks asi muidugi veel hullemaks aga me surusime ennast sellest hoolimata üsnagi lava ette. L., kel rohkem massi ronis lõpuks muidugi päris ette välja. Huvitavaid tüüpe oli seal lava ees - meie ees seisid näiteks kaks keskealist beibet (kelle ma äärepealt oleks täis oksendanud, sest keegi lasi meelelahutuseks erakordselt aromaatset kõhutuult...), oli seal pintakutes daame ja härrasid, üks hullunud kahemeetrine ja umbes 150-kilone tüüp, kes endale värskenduseks õlut pähe valas, ühel poisil oli pea lõhki ning tooni andis ka kamp nahkpäid, kes kohvikus Vilde pildi all istusid (teatud konditsioonis ja teatud nurga alt võis Hitleri ja Vilde juures mingeid sarnasusi ilmselt märgata - kõik vuntsidega mehed on ühte nägu?).
Kontsert ise oli tõepoolest parajalt hull või õigemini mõjusid laval karglevad värvitud nägudega koledaid grimasse tegevad tüübid inimestele kui Aafrika šamaanid, kes rahva hulluks ajasid. Värvitud nägu muudab mehed ka naistele salapärasteks kättesaamatuteks keerubiteks. Puuris õõtsutas ennast bikiinides seamaskiga tütarlaps ning ükski feminist ei läinud teda päästma. Kõik oli äärmiselt ebamaine tol õhtul vanamuttide pealinnas Tartus. Ainus kole reaalsusesse kiskuv hetk oli see kui lavale astus keegi kiitsakas räppar, kes üritas asendada G-enka vokaali loos Peegelpõrand, kuid ei suutnud eriti midagi korda saata, sest hääl ei kandnud ja sõnad polnud peas.
Laupäeval oli meil firma sünnipäeva puhul õhtusöök + üllatus. Üllatuseks osutus laserlahing Megazone's, mis algul minus pigem negatiivseid tundeid tekitas. Kohale läksin ma ka muidugi kontsaga saabastes ja seelikus...Broneeritud oli kaks 20 minutilist mängu ja peale esimest mängu olid kõik näost lillad ja higised nagu pärast türgi sauna. Teise mängu olime sunnitud rahulikumalt võtma ja passisime tervist säästes enamasti kuskil nurga taga mitte ei jooksnud enam keel vestil ringi. Esimeses mängus õnnestus mul kuidagi -600 punkti koguda ja viimane koht oli kindlustatud (enda arust läks mäng hästi) aga teises sain isegi 7. koha 9 mängija hulgast. Jee! Kokkuvõttes oli tore ja mõistlikult riides olles ning pärast sauna kasutades oleks see mäng ilmselt väga nauditav. Ahjaa, päästiku vajutamise sõrmed on mul siiamaani valusad...Võib-olla oleks veel toredam kui sul on keegi eriti vastik kolleeg ja saad teda mõnuga selja tagant maha kõmmutada? Eelis on ka pikematel, kes üle seinade tulistada ulatavad ning mustanahalistel mustas riietuses. Meie pikakasvuline mustanahaline kolleeg oli tema kahjuks valges pluusis :)
Esmaspäeva hommikul šampust juua on ka tegelikult tore. Veel on meil siin traditsioon, et laseme kolleegidel endale Rootsist Eestis puuduvaid või väheesindatud kaupu tuua. Minu soovitav kaubaartikkel on tavaliselt Bregott'i nimeline või. Mõtlesime, et sellest lähtuvalt võiks järgmisel korral näiteks WC paberit nõuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar