Ideaalne välimus

Sattus ette selline artikkel ehk siis konstruktsioon sellest, milline näeks välja ideaalse välimusega naine naiste silmis ja milline meeste silmis. Nagu ma aru sain, siis sai näo osi valida vaid konkreetsetelt staaridelt - no ilmselt kui küsida kellegi käest, kas ideaalsel naisel oleksid Miranda Kerri põsesarnad, siis 99 % vastaks vaid möh? Valik tehti siis mingeid kindlaid fotosid vaadates. Igatahes artiklit silmates nägin ma muidugi kõigepealt pilte ja mu esimene arvamus oli, et mehed on ilmselt selle normaalse naise välja valinud ja naised on oma eeldustest meeste ideaali kohta kokku pannud selle alumise stereotüüpse monstrumi. Tuli aga välja, et ma olen ise naiivne ja stereotüüpne naine - hoopis see esimene, ka minu silmis väga ilus tütarlaps, ongi naiste ideaal ja see alumine, khm-khm, õudus, meeste oma. Imelik on see, et kui naiste ideaal on loomulik, siis meeste oma puhul on kasutatud ilmselgelt võltsi väljakasvanud juuksevärvi ja vulgaarselt mõjuvaid ehteid ning kuigi Angelina Jolie huuled on väidetavalt loomulikud, siis igal teisel sarnaste huulte nägemine võrdub vähemalt minu jaoks alati mõttega Botoxist. Need paksud mokad teevad aga inimese näo minu jaoks labaseks. Tegelikult on muidugi sellised küsitlused mõttetud, sest variatsioonid ühe soo sees on suuremad kui erinevused sugude vahel - kindlasti leidub mehi, kes arvavad minuga sarnaselt ning naisi, kes peavad alumist naist ideaalseks. Ilu on vaataja silmades kah. Ma tean ka päris mitut inimest, kes on palju ilusamad kui need kaks väidetavat ideaali.
Blondi juuksevärvi eelistamise enamike meeste puhul olen küll ise läbi katsetanud ja tõepoolest - tähelepanu oli mahamurdev ka nende poolt, kes mind varem tundsid ega tumeda pea puhul märkamagi ei teinud. Samas ma usun, et blond ei tee mitte ilusamaks vaid tähelepandavamaks - eriti hästi tuleb see esile näiteks öösel klubides. Teiseltpoolt käis selle tähelepanuga tihti kaasas ka arusaam minu vähesest vaimsest võimekusest, mida tumeda pea puhul jällegi ei täheldanud. Selle ebameeldiva kõrvalmõju tõttu sai eksperiment päris kiirelt lõpu ka. Täpsustuseks tuleb ehk lisada, et see kõik toimus eas, kus sai veel sageli uusi tutvusi sõlmitud ning väljakujunenud tutvusringkonnas ei tekita kellegi juuksevärvivahetus ilmselt samasugust reaktsiooni.
Aga miks end üldse nö tuunida? Enamik arvab ju, et ebakindlusest või vastassoole meeldimise soovist ajendatuna. Eks rääkida saab ikka vaid enda eest - aga miks mõned mehed end tuunivad? Minu arvates ei tee need vähesed ennast tuunivad mehed seda mitte ebakindlusest (nõuab tohutut enesekindlust olla tuunitud mees) või meeldimise soovist (mõtlen siis konkreetselt tugevat tuunimist, mitte kammitud pead ja viksitud kinga) vaid statemendi mõttes. Nad püüavad oma sisemust läbi välimuse näidata ja ma usun, et ka näiteks minu puhul on see olnud enese tuunimise peamine põhjus. Nii näiteks olen ma alati eelistanud välimuses äärmusi ja kontraste, ma pole soovinud välja näha nö loomulikult ilus vaid pigem "äge". Pigem on ju see üks asi, mida vastassugu põlgama pidavat - nähtavalt võlts välimus. Näiteks kasutan igapäevaselt  musta silmalainerit ja isegi selle süütu asjakese kohta on mõned suguõed öelnud, et nemad seda kasutada ei julge. Paistab liiga silma? No minu arvates ongi välimuse oluline ülesanne välja paista. Ega ju pikad kunstküüned ka meestele meeldimiseks ole (vist), pigem näitab naine sellega midagi teistele naistele - äkki seda, et tema oma sõrmekestega tööd tegema ei pea? Või olen ma ebakindel, et püüan oma  loomulikku välimust varjata? Mina seda nii ei näe - selle loogika järgi võiksime kõik ka ühtmoodi kartulikottides ringi käia aga enamik meist siiski valib endale riided selga mingitest põhimõtetest lähtudes. Välimus on osa inimese identiteedist, ilma lisanditeta on see minu jaoks toorik.

Lastest ja asjadest

Ma olen alati mõelnud selle üle,  miks siis,  kui mõni vastne ema kaebab titega seotud teemade üle a la ei maga, ei söö, millal ta ometi seda ja toda tegema hakkab, vastab keegi alati, et see on alles algus, oota, kui ta kasvab, siis alles mured algavad jms. Väiksed lapsed väiksed mured, suured lapsed, suured mured. Puberteedieas võib ehk tõesti suurem jama tabada (aga ma siiski usun, et see tabab neid, kel varem miskit viltu läinud või kes ei taha lasta lapsel suureks kasvada) aga minu kogemuse järgi on väikelapseiga ikka kõvasti kergem ja ka huvitavam kui imikuiga. Piir läheb kusagilt sealt, kus laps rääkima õpib - lõpuks ometi tekib tal võimalus öelda, mis teda nutma ajab ja ma ei pea seda mõistatama. Ma saan lapsega rääkida ja talle asju seletada ning saan ka tagasisidet. Nunnu beebi eelistamine põnevale väikelapsele on justkui kaisulooma eelistamine huvitavale raamatule. Eks suur osa eelistabki muidugi. Ja paljudel lähebki laps peale beebieast välja kasvamist nö oma elu peale. Mänguasju küll ostetakse aga kasvatamisega tegeleb lasteaed ning erilist kokkupuutepunkti lapsega enam polegi. See, et ainuke aeg, mis lapsega päriselt koos ollakse, on tema beebiiga, on mu meelest inimeste enda viga. Seepärast ma alati kergitan ka kulmu kui öeldakse, et mitut last on kergem kasvatada kui ühte - selle all mõeldakse ju seda, et lapsed kasvatavad üksteist ja ise saad rahumeeli seriaale vahtida. Sellised omapäi kasvanud lapsed vajavadki vanemaid vaid selleks, et midagi saada ega oska hiljem puudust tunda koos veedetud ajast ning siis on jälle vanemad solvunud, et miks räägib mu laps minuga vaid siis kui pappi on vaja.
Jõulud on tulemas, lastele ostetakse kinke. Oeh, see on jube, mis toimub, vaestele teadmatutele vanavanematele soovitatakse poodides "poppe" mänguasju, mis maksavad hingehinda ("väiksed Furbyd on meil 30-40 eurot, no neil ei ole silmad nii liikuvad kui suurtel, aga suurtele on meil hetkel soodushind 67 eurot") ja millega heal juhul nädalake mängitakse. Ka Legode karbid on üha suuremaks läinud aga juppe on seal sees üha vähem ning needki aina enam spetsiifilised, mille juures laps palju fantaasiat kasutada ei saa. Eks lapsi ole erinevaid ja kindlasti mõned ka mängivad oma Barbiede ja Monster High-dega aga minu laps küll mitte ja ma ise ka oma Barbiede hunnikuga ei mänginud - nendega oli hea teiste ees uhkustada aga muidu kogusid nad riiulis tolmu. Tantsutrenni jõulupakki raamatut pakkides mõtlesin, et olen ilmselt ainuke hull lapsevanem, aga õnneks tuli välja, et raamatukinkijaid oli enamus (ei olegi veel maailm nii hukas). Loomulikult sai minu lapse sõbranna ikkagi ponide lossi - noh oli ju öeldud, et paluks sinna pakki mitte seda kõige hinnalisemat kinki panna aga vastavalt mingile uuringule olevatki keskmise lapse kingitus nii 60 eurot väärt - ponide loss on ju tõepoolest sellest lausa poole odavam. "Iga vanem teeb oma lapsele kingi ise"- praktika on nii või naa läbi kukkunud, sest alati leidub keegi, kes piiri pidada ei oska. Noh, lisaks oli meil veel üks õnnetuke, kes oli küll peole kohale veetud aga kellele emme-issi olid unustanud(?!) paki teha. Võib-olla oli see karm õppetund selleks, et aru saada, et jõulurõõm ei peitu asjades?

Teadlik tarbija

Oma arvamust avaldada armastava inimesena olen registreerunud mitmes küsitlusportaalis, kes siis aeg-ajalt mulle erinevaid arvamusküsitlusi vahendavad. Viimasel ajal on kõik kuidagi ühesuguseks muutunud - kõigepealt Postimehe RAM, kes tahab teada, kas ma mingit reklaami Postimees Online-s panin tähele või mitte. 95% ei pannud, sest erinevalt reklaamiagentuuridest, kes arvavad, et kõik liikuv ja vilkuv tõmbab tähelepanu, on internetti kasutava inimese aju aru saanud, et just kõike seesugust tuleb ignoreerida - nn reklaamipimedus, millest meile ka ülikoolis räägiti. Paljud kasutavad internetis üldse reklaamiblokeerijaid. Ainsateks netis jälgitavateks reklaamideks on need, mida jagavad firmad, keda ma FB-s jälgin ja kellest olen ise huvitatud. Ilmselt on see kordades odavam kui häiriv lausreklaam Postimehes, mis segab uudiseid lugemast ja tekitab reklaamitava vastu vaid negatiivseid tundeid. Kui küsitakse, millise panga reklaame olen viimase 14 päeva jooksul näinud, siis saan ausalt vastata, et mitte ühegi, sest ma olen harjunud seesugust infot mitte tähele panema. Võib-olla kui ma telekat vaataks, oleks olukord teine aga üheks põhjuseks, miks ma telekat ei vaata, ongi just need samad reklaamid. Teiseks on küsitlused, milliseid tundeid ja assotsiatsoone erinevad tooted minus tekitavad - no et kas Vana Tallinn tundub sooja ja sõbralikuna või Milka šokolaad ülbe või kodusena, kas ma tunnen, et tarbides mingit tootemarki muutun paremaks inimeseks või paistavad osad tootemargid hoopis tõusiklikena. No mida kuradit, tahaks küsida. Päriselt ka, keegi juurdleb nõnda mingite toodete üle või? Olen see, mida tarbin? Ok, ehk tõesti Absoluti tarbivad tõusikud, Lauaviina keskmine eestlane ja Rahvaviina teine Eesti aga selle vahe paneb paika siiski hind, mitte mingisugune maine. Kuidagi madal on vastata, et mingi toode tundub mulle sõbralikuna - tooted ei ole minu sõbrad.
Teisalt on kummastav teada, et valimistulemuse paneb peaasjalikult paika just nähtav olemine st suures osas välireklaam. Kuidas see võimalik on? Ma ei viitsiks valima minnagi kui peaksin valiku langetama vaid selle põhjal, kelle lõust esimesena meelde tuleb. Staatust näitavate toodetega on ka see asi, et osadele näitavad need staatust, teistele aga kasutaja-ihaleja rumalust. Sinna staatuse-toodete hulka üritavad aga ka tavatooted end kangesti pressida - mingi küpsis või šokolaad ei ole siiski Mercedes või Gucci. Ikka eriti nüri oleks töötada ettevõttes, kelle wc-paber püüab olla wc-paberite maailma Rolls Royce. Igasuguste "meie pere tarbib ainult selle ja selle firma tooteid"-reklaamidega püütakse tarbijates tekitada tunnet, et nad on "teadlikud tarbijad" - oskavad nõuda vaid parimat. Mu meelest õudne kui lihtlabasest asjade ostmisest saab elufilosoofia. Lapsed ei räägi ka enam mänguasjadest vaid erinevatest mänguasja brändidest.
Taaskasutus on muidugi tore aga arvake ära, mis toode minult kõige kiiremini ära osteti - eks ikka vana räbalaks kantud Guessi käekott.

Geneetiline laiskus

Eile jäi silma artikkel magamisest lasteaias. Olen selle teemaga vaid kõrvaltvaatajana kokku puutunud, sest ise ma lasteaias käinud ei ole ja mu lasteaiaealisel magamisega muret pole. Samas kuulnud olen sellest probleemist ikka päris palju. Minu mõlemad lapsed on titest saati ideaalsed magajad olnud. Kuskil kuuendast elukuust on mõlemad terve öö maganud, nii 12 tundi jutti siis ja ka päeva ajal ei pea nendega voodisse saamiseks võitlema. Samas magame ka ise hea meelega päevaund ning seda teevad ka mu vanemad. Teisi seesuguseid peresid väga ei tea. Isegi kui mõnel lasteaias magamisega probleeme ei ole, siis kodus olles vist ei maga kellegi lapsed, keda tean. Sõbranna nägi kurja vaeva, et ta kolmeaastane lasteaias magama saaks ja kui lõpuks sai, siis istus kodus 12-ni öösel üleval. Ega ta üksi muidugi istunud, vanemad olid ka sel ajal veel üleval. Meil on siin kümne ajal enamasti vaikus. Kas unevajadus on geneetiline või harjutamise asi? Ma ei tea. Nende mittemagajatega rääkides selgub, et tegevusetus üleüldse on nende jaoks võõras. Mina suudan küll tunde voodis raamatut lugeda, teised peavad seda ülimaks piinaks. Mina ei viitsi pigem ennast voodist väljuma sundida. Sageli uimerdati meil kodus päev otsa, kardinad ees. Kui küsida, kas ma olen pigem lõoke või öökull, siis ma vastata küll ei oska. Tegelikult hommikuse ärkamisega mul (enam) probleeme ei ole, õhtuti peale kümmet ma küll ilma seltskondliku stiimulita üleval ei püsi ja see peab ka väärt seltskond olema. Ülikooliajal olid kaheksased loengud mulle suht välistatud, kümnesed üsnagi piinarikkad ning õhtul peale kuut algavad samuti, ja mitte seetõttu, et ma pidevalt pidu oleks pannud ning sellest väsinud. Ilmselt geneetiline laiskus.
Õnneks pole mind nuheldud mittemagavate lastega. Tean ikka mitut, kelle lapsed kolmanda eluaastani iga öö mitu korda ärkavad ja röögivad. Ma oleks ammu hullumajas niimoodi. Minu omad tulevad ehk ka laisad, madala saavutusvajadusega unised minusarnased inimesed.

Oleme kõik vaikselt vait, äkki siis läheb mööda

Vaikimine pidavat miskipärast kuld olema. Huvitav, kas see on ainult meie, introvertsete põhjapoolsete rahvaste vanasõna? Eks mõni inimene võiks ehk tõesti rohkem vakka olla aga mõnikord oleks ikka vaja oma suu lahti ka teha. No näiteks kui konkreetselt küsitakse. Igatahes käib FB ühes grupis väikse kokkusaamise korraldamine ja õnneks on FB selline nuhk, et annab teada, et tegelikult on kõik teadet näinud, vastanud on aga...noh, mõni on kah. Kui raske on öelda, et kahjuks ma ei saa tulla või lausa, et ma veel ei ole kindel, kas saan tulla? Selle sama asja pärast ei taha ma enam ühtegi üritust ise korraldada - täpselt samasugune vaikimine toimus ka siis, kui mõni aasta tagasi klassikokkutulekut korraldasin. Eriti rõõmustavad olid inimesed, kes algul tulla lubasid või andsid lootust, et tulevad ning kui konkreetseks läks, siis haihtusid. Jube meeldiv on niimoodi eelarvet kokku panna näiteks. Ühes teises FB grupis otsiti sponsorlust ühele üritusele, saadeti kirju suurematele Eesti ettevõtetele. Vastuse saatsid nii paarinädalase ootamise järel kaks ettevõtet. Ongi normaalne nii või? Alati kui kirjale mingit vastust ei tule, hakkan kahtlustama, et äkki läks valele aadressile või jäi märkamata vms. On nii raske saata vastus, et "tänan, saime kätte, vastame esimesel võimalusel"? Mu meelest näitab see austust kaasinimese vastu täpselt samamoodi nagu tööpakkumisele kandideerinutele eitavate vastuste saatmine. Seda ei pidavat meil ka harrastatama, mind on päris mitu korda spetsiaalselt selle eest tänatud. Ometi on suurematel töövahendusportaalidel suisa blanketid selle kohta olemas - saada kasvõi see automaatvastus, ainuke töö on "saada" vajutamine. Päriselt, ma tahaks teada, miks inimesed ei reageeri? Mina, kusjuures, tunnen ennast lausa süüdi kui mõni kiri on kauem vastamata. Meie kiires elus niimoodi ilmselt kuhugi ei jõua. L. muide arvas, et see on inimeste peen viis näidata, et nad on ühed kohutavalt tähtsad ja pidevalt hõivatud tegelased. Umbes nagu mu endine parim sõbranna mulle paar aastat tagasi jõulude ajal teatas, et enne veebruari keskpaika temal minu jaoks küll aega ei ole. Jah, siiamaani olen kibestunud. Sõbra jaoks on valla mu uksed ja mu hing...my ass.

Media is a bitch

Liitusin FB-s feministliku grupiga ja nüüd ei saa ma enam üldse rahu. Kui varem vihastasin üksinda, siis nüüd olen leidnud terve grupi inimesi, kes samuti ei saa mitte vaiki olla ja nii ma siis vähkren õhtul voodis ja mõtlen, et miks ometi see eluke selline on. Keskmine inimene ei saa ju üldse probleemile pihta - mis krdi zoovolinik, krdi feminatsid, tahavad, raisad, naistest mehi teha ja vastupidi. Palun, rahu, ei ole nii, päriselt ei ole. Aga mitte keegi ei kuula. Isegi spordilembesed meesterahvad ei saa enam aru, mis teema on nende poolpaljaste tibidega Postimehe spordiküljel. Misjaoks? Mees tahab sportlastest lugeda, mitte jalgpallurite naistest. Paljaid tisse saab...noh, igal pool. Eile oli suureks sarkastiliseks uudiseks kellegi naissuusataja (ma tõesti ei ole spordiga täpsemalt kursis) soov mitte kuulda enda suunas kommentaare "suusatibi" või "suusaprintsess" vaid saada hinnatud oma tulemuste alusel. Uudist väärt asi ju - mida ta mõtleb üldse endast? Loomulikult hinnatakse naisi peamiselt välimuse põhjal - oled pandav või panda. Üks kommentaar oli kah, muidugi selline, et si**a need saavutused, peaasi, et kobe eit oleks. Höö-höö-höö, sügame mune. Kellele sellise mõtteviisi, jõmluse, propageerimine üleriigilises mainstream ajalehes kasulik on? Ok, sporditoimetus on tõesti Pulleritsu käpa all ja tema meelsust me juba teame aga see kõik muu. Naine24 - seal vist kirjutavad (ok, tõlgivad artikleid) naised aga ikka enamasti seda, kuidas naine peaks olema ja mida tegema, et meestele meeldida, kuidas oma kehaga mitte rahul olla jne. Kõige hullem mu meelest ongi see, et enamik inimesi ei näe selles mitte midagi valet. Noh, naisi ju huvitavadki suhted ja kosmeetika. Tõesti, huvitavadki aga kas just selle nurga alt, et 10 viisi, kuidas meest voodis rahuldada ja millise meigiga mehi skoorida? Kõigist teemadest saaks ju ka teise nurga alt rääkida (ei, mitte, et kuidas lesbiks hakata ja mehi peletada). Ma ei tea, kuidas inimeste silmi avada ja mitte lasta neil arvata, et selline meedia ongi normaalne. Lugesin just hiljuti Caitlin Morani raamatut "Kuidas olla naine?" ja kuigi ma sealt kõigega sugugi ei nõustu, oleks see päris hea aluslugemine ühele alustavale feministile normaalsele naisele. Raamatus räägitakse samuti meedia rollist kuulsuste elu käsitlemisel - kui me klikime järjekordsel uudisel J.Lo tselluliidi kohta, siis põhimõtteliselt oleme nõus, et isegi omal alal tippu jõudnud naisi võib häbimärgistada nende (normaalse) välimuse tõttu. Miks on heegeldav mees naeruväärne aga autot putitav naine äge (juhul muidugi kui ta on pandava välimusega)? Enamik inimesi on mu meelest selle koha pealt justkui pimedusega löödud, nad ei märka seda, nad on harjunud, mõned naised jagavad edasi  räigeid šovinistlikke nalju (äkki kutid arvavad, et ma olen siis lahe kui oskan enda üle naerda). Isegi kui päriselus arvab üha vähem inimesi, et naise ainsad ülesanded elus on olla ilus ja lapsi sünnitada, paistab meedia ikkagi kiviaega kinni jäänud olevat. Miks? Kellele on sellise mõtteviisi propageerimine kasulik? Peaks vist Postimehe lugemisest loobuma, sest isegi kui põhiuudised on normaalsed, pikitakse lugude vahele jõledaid artikleid Naine24-st, Elu24-st ja sporditoimetusest.
Ilmselt ma olen ebanormaalne aga no vaadake või seda "kena" pilti artikli juures - eks need inimesed ole seal kõik grotesksed aga miskipärast on üksikema kohe eriliselt tigeda mutina kujutatud, lapsed on kõik puhta poisid ning esimene asi, mis nende koledate muttide joonistatud naiste juures silma hakkab on - TISSID! Hea, et need vähemalt suured on.

Minu India - head tüdrukud nii ei tee

Tegelikult tahtsin ma sellest raamatust kirjutada kohe, kui ta läbi sain aga millegipärast jäi siis see tegemata, nüüd on kirjutamiseks Petrone Prindi blogimängu näol ka põhjus olemas. "Minu India" - keskmisest Minu-sarja raamatust paksem raamat rääkimas riigist, kuhu ma hea meelega ei reisiks - ei olnud just kõrged ootused. India puhul ju kardad ikka uut "Söö, palveta, armasta"-t. Tegelikult haaras see raamat aga alates esimesest leheküljest ning lugesin teda tunduvalt kiiremini muudest viimasel ajal kätte sattunud Minu-raamatutest. Kui üldiselt on selle sarja raamatud liigitatavad pigem reisipäevikute kui "päris-kirjanduse" alla, siis seekord teeks ma erandi. Tegemist on kaasahaarava looga, mitte kellegi kirjeldusega sellest, kuidas ta võõrale maale sattus ja mis seal kõik teistmoodi oli kui meil. Kirjeldustega on see häda, et ükskõik kui hästi autor ka ei püüaks, on lugeja silme ette manatav pilt siiski hoopis midagi muud, kui aga lugu räägitakse, siis lähed looga kaasa ja mingit kirjeldust kõrvale vaja ei olegi. "Minu India" puhul sobis mulle ka kirjutaja stiil - ei ole siin mingit õhkamist eksootilise maa järele, pigem pragmaatiline hakkamasaamine võõras kultuuris läbi musta huumoriprisma. Autor ei ülista Indiat, samas ei tee ta sealset kultuuri ka labaselt maha vaid lihtsalt konstateerib erinevusi kui fakti ja julgeb ironiseerida kui miski ei meeldi. Enamik kohatud kohalikke on ikka imelikud küll, samas leiab autor nende hulgast ka täiesti normaalselt, "meie-moodi" mõtleva naise. Eks see ole üks feministlik teos ka - mismoodi üks valge naine ilmselgelt meestekeskses ühiskonnas oma soorollile mittesobivalt käitudes hakkama saab (väga hästi saab). Tegelikult ei julgeks säärast hulljulgust muidugi teistele soovitada, Indiast on viimasel ajal ikka päris koledaid uudiseid tulnud. Huvitav oleks tegelikult teada, kuidas autor seda kommenteerib, raamatust küll muljet ei jää, et ta kunagi midagi kardaks.
Hiljem lugesin Epp Petrone blogist raamatu kohta ja imestasin, kui ta kirjutab, et raamatu autor oli düsgraaf - enamasti tõmmatakse ju selle ja rumaluse vahele võrdusmärk (ei ole ise üldse patust prii). Kole mõeldagi, et võib-olla on päris mitu väga head kirjutajat koolis kirjandite eest kahtesid saades oma kutsumusest loobunud (kooliajal hinnati ju enamasti vormi sisust tähtsamaks). "Minu India" on oma stiililt kindlasti eristuv - andekalt kirjutatud raamat. Võib-olla on muidugi minu sümpaatia kindel ka seetõttu, mida Eppki mainib - julgete poisilike tüdrukute elu on tavaliselt huvitavam. Blondes do not have more fun. Mulle ei meeldi head tüdrukud. Pipidest on inspireerivam lugeda ja unistada, et oleksin ise samasugune kuigi reaalsus on ilmselt midagi muud.

Miks ma ei pea beebiblogi?

Aktuaalsel teemal edasi mõeldes. Minu mõttetu blogi on eksisteerinud iidamast-aadamast aga üldiselt sellel mingit kindlat teemat ei ole olnud - noh et muusika- või filmi- või titeblogi. Muusikat ja filmi on siin isegi olnud, tittesid on ka veidi sisse visanud aga vaid üldisel tasandil mitte konkreetselt minu titte (va vist ainult see minu enneaegse lapse lugu, mille blogisse panemist ma tegelikult päris kaua kaalusin). Issake! Mul on ju kaks korda olnud suurepärane võimalus beebiblogida ja ma ei ole seda teinud! Tegelikkuses on minu laste sünniaastad olnud ühed kõige kehvemad blogimisaastad. Kui ma varem kirjutasin lausa enda nime alt (kusjuures Google lingib mu nime otsides ikka siia blogisse kuigi nimi on siit ammu läinud), siis pärast lapse sündi enam mitte. Ei olegi konkreetset põhjust, miks. Eraelust rääkides on mul siin üldse vaid pseudonüümid kasutusel olnud kuigi ma ei ole tegelikult paranoiline ja leian nagu Daki kunagi arvas, et mida avameelsem sa oled, seda kergem on sul ennast kaitsta, sest kui sa juba kõik endast maailma ette laotanud oled, siis pole ka kellelgi teisel midagi kuskilt välja tirida (minu interpretatsioon see siis, mitte Daki). Samas ma tean, et ka minu lähedased reageeriks sellele enam-vähem nii nagu Malluka ema (see oli vist parooliga postitus, nii et ma täpsemalt ei seleta). Suurem osa vanemast generatsioonist suhtub Internetti ikka veel ettevaatlikult ning leiab, et seal sõnavõtmine on peamiselt hullude pärusmaa. Teiste eraeluliste blogidega on nii ja naa, sõltub vist ikka sellest, kuidas kirjutatakse, mitte millest kirjutatakse. Ilmselt ma beebiblogisid ei loeks, kui mul endal beebit ei oleks aga samas ei loe ma praegu ka kõiki beebiblogisid. Mulle tegelikult tundub, et rasedablogid on põnevamad kui beebiblogid (huvitav on lugeda teiste üüratutest kannatustest kuna ma ise neist pääsesin...) - see ootus on põnev aga kui titt käes, siis üldiselt läheb igavaks. Ise ma ei oska üldse beebiblogida (milline imeline sõnavärd tegelikult) - esimese lapsega üritasin tema titeiga paberile jäädvustada ja kokku tuli nii paar esimest kuud kaootilisi ning nappe sissekandeid pluss mõni aeg peale seda lakooniliselt: "tõusis esimest korda püsti", "hakkas käima", "ütles aitäh". Niipalju siis sellest. Isiklikult sobiks mulle vist Roosa Sidruni lähenemine, kes kirjutab titendusest üldiselt erinevatest ideedest lähtuvalt ja räägib vähe oma lapsest konkreetselt. Kuigi need teemad käivad läbi kõigist naistefoorumitest ja on üldiselt läbinämmutatud ja- kakeldud. Aga kui sul on laps, siis paratamatult tekib mingi haiglane vajadus vahele trügida ja öelda, et "aga meil on nii!". Blogide kiituseks võib öelda, et nende kvaliteet on siiski hulga parem kui suvaliste inimeste poolt gruppides jagatavad beebilood. Ma kuulun enneaegsete gruppi ja vahel tekib küll tunne, et tahaks röökida aga noh need on ju palju läbielanud emad kelle õigekirja ja stiili üle ei ole tõesti kena kobiseda. Üks sealsetest pärlitest on näiteks sõna "rönken" - öelge veel, et eesti keelt kirjutatakse vastavalt hääldusele  - ongi ju rönken, mitte mingi röntgen tegelikult.
Tavaelus olen ma muide suht ülemäära avameelne inimene ja mulle ka meeldivad seesugused inimesed. Eks ole ka avameelsetel blogidel rohkem lugejaid. Samas kõik need lugejad ei ole sugugi heasoovlikud ning ilmselt on just seal see põhjus, miks ma ei ole siin isiklikuks läinud. Kui keegi minu lähikondlasi näpuotsagagi puutub või arvustab, siis minu vihal juba piire ei ole. Mina ei suuda Malluka kombel koledaid kommentaare ette lugeda vaid i'm gonna find you and i'm gonna kill you!

Blogimisnostalgia ehk eksisteeris elu ka enne ilublogisid

Hiljuti vaatasin FB-s mingit gruppi "Eesti blogid" ja minu täielikuks ehmatuseks jäid silma ainult ilublogid (vabandust, neid nimetatakse ju peene nimega "elustiili-blogideks") ja nänni jagamise võistlused. Mäletan, et minu jaoks oli esimene selle stiili esindaja keegi Blondiinmolly, kes Rootsis elava eestlasena jagas ka oma kohalikke hittblogisid, mis tema sõnul väga populaarsed olid ja omanikele tuntust ja pappi sisse tõid. Mõtlesin siis, et jumal küll - kas sellised asjad on blogid või? Et pildistan, mis mul täna seljas on, kust ostsin ja ongi sisukas blogi? Küll on hea, et meil Eestis nii pinnapealsed ei olda! Nüüd siis loen, kuidas keegi väidab, et Eestis valitsevad ilublogid ja sisukamaid blogisid on alles tekkima hakanud. Hallooo! Esimeste beebiblogide beebid on juba ammu suurekski kasvanud! Pigem on tegemist mingi blogimise teise lainega, sest kunagi oli olemas lausa aasta ajaveebi võistlus ja seda ammu enne ilublogide plahvatust. Blogimise surmast räägiti seoses Twitteri ja FB massilise levikuga ja tuleb tunnistada, et palju häid blogisid sinna nahka vist läks ka. Näete - siin on isegi veel 2007. aasta (jah, pea SEITSE aastat möödas juba) võistluse koduleht üleval. Märksõnadest on filosoofia populaarsem kui ilu... Vanasti oli rohi rohelisem ja...Kahju, et vähesed blogid on ajaproovile vastu pidanud aga usun, et praegustest ilublogidest on pikaealisi veelgi vähem. Mina alustasin blogimist 8. oktoobril 2005.

Käisin linnas märatsemas

Niisiis, karma is a bitch - kõigepealt tulid meile vastu kaks bomži, kellest üks olevat sõbranna kuulduse kohaselt küsinud, et ei tea, miks need kaks libu teisele poole teed läksid. Mina ei kuulnud ja arvasin, et ehk ta ütles siiski "tibu" mitte "libu", sest bomžid üldiselt nii õelad ei ole.
Poes kassade juures manööverdasime oma vankritega ja jäime ette jotale, kes oma kahte kanistrit Bocki oli ostma tulnud ning sisises, et mõni võiks selle sigimise ükskord ära lõpetada. Seekord ei kuulnud seda sõbranna aga mina tundsin, kuidas sees kihvatas ja käratasin poest väljudes jotale, et mõni võiks parem joomise ära lõpetada. Joodik muidugi võlgu ei jäänud ja sõimas edasi, et neist lastest just joodikud tulevadki ja et ma võiks veel paar tükki juurde treida. Ma muidugi ei öelnud vastuseks, et kahjuks peavad need lapsed just temasuguste joomist ülal pidama vaid saatsin õela onkli pikalt pimedasse kohta. Tema saatis mu muidugi selle peale veel koledamasse kohta.
Koleerik, noh. Ema alati pööritas silmi selliste olukordade peale ja luges ette, mida tema kõik öelnud oleks. No eks mul tuleb ka viis minutit hiljem meelde. Põhimõtteliselt pole muidugi vahet, sest selliste tegelastega vaidlemine ei too midagi kasulikku niikuinii. Aga ma kohe ei oska silmi maha lüüa ja teha nägu, et ma ei kuulnud. Mulle tundub, et siis saab ülbitseja õiguse ja julgeb järgmine kord veel halvemini öelda. Nüüd jäime mõlemad lolliks - oli see siis parem? Äkki maitses talle õlu siiski veidi halvemini või tundis ta end just jube hästi? Miks mina oma pead sellega vaevan? Eks ma vaevaks siis ka kui ma miskit öelnud ei oleks. Mis see hea lahendus oleks? S**** mitte puutuda, sest määrib ka enda ära või ebaõiglusele ikkagi vastu astuda?
See tüüp oli küll jota aga õudne mõelda, et tegelikult kirjutab netikommentaare terve kamp isikuid, kelle mõttemaailm on täpselt samasugune.