Leheküljed

reede, juuni 20, 2014

Kaks aktust

Ja ongi kõik läbi. Üleeile oli lõpuaktus ja eile rektori vastuvõtt "oivikutele". Ja lund ei sadanudki kummalgi korral. Aktus oli väga kena, lugesin enne eelmise aasta aktuse ajakava ja kergitasin skeptiliselt kulmu, kui nägin, et muusikaline esineja oli Chalice. Olgugi ta presidendi õuelaulik, aga mulle ta väga peale ei lähe millegipärast. Meie aktusel pidas kõne ja esines muusikalise vahepalaga ei keegi muu kui Arvo Pärt. Oma kõnes jättis ta tõeliselt meeldiva ja sooja inimese mulje, oleks ma teadnud ja omanuks ma veidigi musikaalsust, oleksin kindlasti tema loenguid külastada soovinud. Igatahes saan nüüd öelda, et olen selle kõige kuulsama eestlase ära näinud. Esitatud klaveripala oli ka absoluutselt meisterlik - isegi klassikalise muusika võhikuna tõusid ihukarvad püsti. Tartu Ülikooli aula on muuseas üks parima akustikaga saale Eestis.
Tean päris mitut inimest, kes "põhimõtte pärast" lõpuaktusele kohale ei lähe või arvavad, et neil pole miskit selga panna - ma soovitaks ikkagi minna. Ametlikule videosalvestisele suutsin ma muidugi taas jääda kui pidevalt lobisev latatara, aga no üle oma varju ju ei hüppa. Vabanduseks võin öelda, et lobisemiskaadrid on sissemarsilt, koha peal istudes olin ma (vist) enamasti vait ikka.
Eilne kiitusega lõpetanute vastuvõtt toimus vabas õhus, kuid õnneks jõudis paduvihm kohale alles ametliku osa lõpus, kui kõik telgi alla sööma-jooma olid kogunenud. Naljakas oli see, kuidas rektor mainis ära, et ilmselt on meiesuguseid nohikuteks-oivikuteks narritud. Ümberringi vaadates tuli siiski tõdeda, et suur osa "oivikuid" ei näinud sugugi keskmise raamatukoina välja. Ka arvamusele, et kiitusega lõpetamine nõuab tohutuid ohverdusi ja rasket tööd, ei kirjutaks mina alla. Võttes arvesse, et kiitusega lõpetanuid oli sel aastal rekordarv - üle 200, ütleks ma pigem, et kiituse saavutamine on aasta-aastalt kergemaks läinud. Statistikast nähtub, et cum laude'de arv hakkas drastiliselt kasvama aastast 2008 - ehk siis ilmne seos Bologna deklaratsiooni ja üleminekuga 3+2 süsteemile. Kui lugeda kokku õppeained, mida hinnati arvestuslikult ja mida hindega, siis minu tunnistusel on kaalukauss esimeste poole kaldus. Huvitava näitena võib tuua ühe inimese, kes sai meie erialale sisse (kuid ei asunud õppima) keskmise hindega 5,0, kuid hiljem selgus, et see oli saavutatud ühes kutseõppeasutuses, kus hindelisi aineid oligi vaid üks ning ülejäänud arvestuslikud. Lõputöö tuleb muidugi ikkagi A-le kirjutada ja ses suhtes ei saa praegusi kiitusega lõpetanuid kehvemaks pidada. Kiitusega lõpetanute vastuvõtul seisis minu lähedal üks modellivälimusega ja -mõõtudes üleni firmahilpudes preili - mõtlesin omaette, et palun-palun ole matemaatika-informaatikateaduskonnast! Aga ei, kahjuks ikka sotsiaal-haridus, rikutud mõtlemine kahtlustas kohe psühholoogiat, aga nuhk nagu ma olen, uurisin järele, et tegemist oli hoopis tulevase noore poliitikuga. Üldse ilma irooniata (bakaastmes õppisin politoloogiat kõrvalerialana ja ütleks, et enamus sealseid aineid nõudis suurt lugemust ja laia silmaringi) - ilusad inimesed ei ole rumalad!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar