Sain Vabariigi Presidendilt kirja

Täna koju jõudes leidsin postkastist endale adresseeritud ümbriku, saatjaks Vabariigi President. L. muidugi hõõrus käsi kokku, et ilmselt on mu lõputöö plagiaadiks tunnistatud ja kraad võetakse riiklikul tasandil ära. Kuna see oli "üsna ebatõenäoline", aimasin pigem miskit head. No näiteks, et mu lapse töö ikkagi saadeti Presidendi joonistusvõistlusele ja ta pälvis mingi auhinna. Aga nad tahtsid siiski mind. Õnnitleda. Roosiaias. And I was like omg! OMG! (ja muu ebatäiskasvanulik tõmblus). L. suutis mu kohe maha rahustada, kuna kaardil olnud osalemisest teatamise tähtaeg oli mõni päev tagasi möödunud. Endale omaselt ei andnud ma alla, sest isegi ümbrikul olnud tempel oli sellest kuupäevast hilisem ja kirjutasin vastavale kontaktile, keda ma arvasin küll mitte enne pühade lõppu mu kirjale reageerivat. Aga nagu tublid ministeeriumiametnikud kunagi (been there, done that), oli ka tema tubli tund peale tööpäeva lõppu veel kättesaadav ja sain vastuse, et olen ikkagi oodatud. Seda ei olnud aga L. oodanud - ta vaatas mind etteheitvalt ja küsis, et kas ma tõesti kavatsengi sinna minna. Siin tuleb vist see hetk, kus peaks Malluka blogisse kirjutama, et mida teha kui mees on mölakas ja Mallukas peaks vastama, et jäta ta kohe maha...Igatahes sain ma aru, et minu pidevad tööpäevased käigud (no kaitsmine, aktused ja muu tili-lilu) on ikka üle piiride läinud. Kodus on siiski väga ebamugav tööd teha (mis sest, et ma ise tegin seda päris kenakese aasta igapäevaselt, aga minu töö olevat ikkagi midagi muud, mis sest, et enne laste saamist ei olnud). Oi, rsk noh!
Teine viga, mille ma tegin, oli see, et enne end taustinfoga kurssi viimata küsisin kursaõelt, kes ka kiitusega lõpetas, et kas tema sai samuti selle kirja. Ta ei olevat "õnneks" saanud. Hiljem guugeldasin ja saingi teada, et tõepoolest tehakse mingi valik mingite saladuslike parameetrite alusel (Delfi kommentaatorid arutasid igasugu vandenõude üle - ausõna, ma enda teada pole ühegi poliitiku sugulane ega ühegi partei hingekirjas).
Igatahes on mul nüüd selline tunne, et ma olen mingi haige eputis kui plaanin sinna üritusele minna (kuhu ma nüüd enda osalemise juba ära kinnitasin). Ja tegelikult see üllatab mind. Et kas inimesed ongi enamuses sellised introverdid-sotsiofoobid, et iga pidulikum üritus tõmbab bloki ette? Kas päriselt ka ei tahetaks ükskord elus sellisele üritusele minna või on lihtsalt viinamarjad hapud? Mu meelest on ebaõiglane, et mina pean ennast nüüd süüdi tundma, et oma "edukusega" teistele ebamugavusi põhjustan. Ma võiksin ka tuua sada põhjust,  miks mul oleks mugavam mitte minna, aga ma tean, et ma hiljem ikkagi kahetseks. Seega, ma kavatsen minna ja kui see mul ei õnnestu, siis süüdistan segajaid veel surivoodilgi. Olengi egoist.