Loone Ots. Mustamäe valss

Kõigile meeldib ju tasuta asju saada, eriti kui need asjad on vajalikud nagu näiteks raamatud. Ehk siis osalen taaskord Petrone Prindi arvustuskampaanias.
Raamatuks seekord Loone Otsa "Mustamäe valss", millest ma tegelikult niikuinii veidi kirjutada tahtsin, nüüd on siis ka põhjus olemas.
Pean tunnistama, et mõnikord olen mõelnud, kuidas oleks olnud sündida kusagil 60ndate lõpus - siis kui oli "päris" elu, kui sündisid need, kes minu praeguses elus mulle kõige rohkem mõju avaldanud on. Siis kui mässati "päriselt", kuulati ja tehti tõelist muusikat. Eks see ole ilmselt põlvkonna viga, sest meieni jõudis sellest ajast ju vaid legend, reaalse igapäevaeluga me kokku puutuma ei pidanud. Teine asi, mis mulle isiklikult aedlinna lapsena huvi pakub, on elu igasugustes "mikrorajoonides" - kaugelt vaadates kuidagi eriliselt romantiline. Ilmselt olen ses osas eripärane, aga ma käisin tõesti pubekana Annelinnas ringi kondamas, üheksakordsetes majades liftidega sõitmas ja ahmisin sisse seda ainult mikrorajoonidele omast anonüümsust. Tallinnas "mäed" olid mu unistuseks.
Ehk siis on "Mustamäe valsis" kõik need "minu"-teemad sees.
Lugesin natuke varasemaid arvustusi ka, enamik neist on kirjutatud inimeste poolt, kes ka selles ajas elanud on. Minu teadlikud mälestused algavad siiski alles taasiseseisvumisele algava ajaga, seega ei ole mul mingit võrdlusmaterjali enda eluga.
Suur osa raamatust keskendub autori perekonna loole, mis juhatab sisse selle, kuidas lõpuks üldse Mustamäele välja jõutakse. Ausalt öeldes olen ma kade igaühe peale, kes nii hästi ja detailirohkelt oma perekonna minevikku tunneb. Mina tean ainult üldist lugu ja üksikuid fragmente. Ma usun, et inimese elule annab palju juurde oma juurte niivõrd põhjalik tundmine. Üllatuslikku oli ka - ma ei kujutanud ette, et Märtsipommitamise aegu oli juba kellelgi kodus telefon, selline detail viib paratamatult mõttele, kui sarnane oli tolleaegne elu siiski praegusega ja sellele, mida teeksin mina kui...
Autorile tuleb au anda ka tema objektiivsuse osas, millega ta oma perekonda kirjeldab. Mina niimoodi ei saaks, ma mõtleks ikka, et "mida ema sellest arvaks". Ma muidugi ei tea ka nii palju oma vanemate noorusest. Ses osas meenutas raamat mulle veidi Kati Murutari "Projektilast Pärnust" - kas tollased emad olidki pragmaatilised olevused tänapäeval väljapaistva kanaemanduse kõrval? Kuidas sellistes oludes (Mustamäe valsis näiteks ühis-keldrikorter) üldse elada suudeti ja veel lapsi kasvatada? Kas meie põlvkond sureks sellistes tingimustes kohe välja?
Mustamäe elu-olu kohta on mõni kommenteerija öelnud, et raamatus on seda ikka väga mustades värvides kujutatud. Ei tea, kui olin 8-aastane, kolis meie kõrvalmajja Annelinnas sündinud tüdruk ja tema mälestustes oli Annelinn tõepoolest täpselt sama kole koht kui raamatu algusaegade Mustamäe - täis joobes ning vägivaldseid vante, koht, kus väike laps õues ikka alati mõne vennasrahva esindaja käest kolakat sai.
Mulle see raamat meeldis. Lisaks ühe inimese loole sai hea ülevaate kogu selle aja elu-olust. Mu meelest on oluline meeles hoida seda, kust me tuleme. Lapsepõlv jääb enamikule meelde siiski helge ajana, olgugi, et mällu sööbivad eriliselt just ebaõiglus ning negatiivsed lood nagu ka raamatu autor tunnistanud on. Elu-olu on praegu siiski oluliselt etem kui oli siis. Autor toob kenasti välja ka selle, mida tänapäeval mõni sugugi uskuda ei taha - et joodi koledal kombel, ka odekolonni ning et vägivald oli tavaline.
Ega ei teagi, kas parem on olnu unustada või seda meeles hoida. Juhtusin eile lugema visiooni Lasnamäe arengust. Sellest, kuidas Lasnamäe tähendab eestlasele eelkõige venestamise sümbolit, millest võiks ometi üle saada, ja küllap saadaksegi ning tulevikus on see prestiižne elukeskkond. Elu läheb edasi, loomulikult, aga kas unustamisega ei kaasne...oh, ma ei teagi - ettevaatamatust? naiivsust? Äkki peaks see kunagine ebaõiglus meil ikka alatiseks kuklas tiksuma?