Olin nädal aega tumm, sest avastasin üsna kohutava tõe. Nimelt on nüüd minu jaoks tõestatud, et kui inimene endale valetab, siis muudab ta sellega reaalsust - ehk siis ta hakkab ka ise oma valet niimoodi uskuma, et tõde, mida ta ju ometigi teab, muutub olematuks. Ja see ei ole ainult poos. Mine või valedetektoriga kallale (selles ma muidugi 100% kindel ei ole, ilmselt oleneb olukorrast), ta usubki valet. On see loomulik mehhanism ebameeldivate mälestuste kustutamiseks? (n olukord, kus endine vangivalvur väidab, et mingit vägivalda koonduslaagrites küll ei olnud.) Ilmselt üks efektiivne ja oma efektiivsuses hirmuäratav mehhanism - isegi enda aju ei saa usaldada.
Aga see selleks, eile õhtul vaatasin igavusest blog.tr.ee-s ringi...No teate küll, eks, mis seal oli. Mulle tundub, et inimkond jaguneb üldiselt kaheks - otse välja ütlejad ja viisakad, tolerantsed ja mitte, pehmod ja karmid vennad, empaadid ja enesekesksed jne. Mu meelest see paksude-teema toob selle taaskord esile. (Lükates kõrvale fakti, et mingi (suure) inimrühma vaenamine oma blogis, teise (tuntud) blogija vastu astumine ning hilisem oma arvamuse "pehmendamine" on lihtsalt üks edukas enesereklaamitrikk). Muuhulgas tuleb nentida, et ma ise olen pigem otse välja ütleja ja enesekeskne mölakas, aga kuidagi olen ma kasvanud tolerantseks. No vähemalt pealtnäha ja avalikult. Ma võin naerda neegri- ja pedenaljade peale ning selle üle, kuidas paks inimene banaanikoorel libastub (no see on ju ikka kordi naljakam kui sama asi piitsavarrega juhtuks), kuid ma ei kärata kusagil avalikult, et ma vihkan mustanahalisi, omasooiharaid või pakse (sest ma ei vihkagi neid). Seesugune viha, olgu või traditsioonide kaitsmise tiiva all, labastab inimest. Intelligentsed inimesed nii ei tee. Teine äärmus oleks end ka naljadest jms solvatuna tunda (kusjuures naisi alandav ja loomapiinamist õigustav huumor mul juba natuke ajab südame alt pööritama, aga feministide grupist ju tulin ära, sest seal nägi juba neidki, kes absoluutselt igas asjas ahistamist nägid). Et siis kusagil on piirid. Hästi põhjendas seda "oleneb sellest, kes ütleb"- teooriat üks sõbranna, kes tõi neegrinaljadele vastukaaluks olukorra, kus venelane teeks nalja küüditamise üle. Kui Tujurikkuja teeb, siis naerame kaasa (ega kõik ei naernud ka, kui omal kogemus, siis ilmselt ei naeraks). Selja taga naerda ei keela keegi, las naerab, kui näo ees arusaaja inimene on, või teeb vähemalt sellise näo.
Ehk siis kokkuvõttes - meil on kiusajad, kes ütlevad, et "aga mulle ei meeldi paksud ja miks ma ei või seda välja öelda" ning meil on pehmed (vot ei ütle pehmo), kes räägivad empaatiast. No ja mõni ei näe üldse mingit vahet. Kõvasti laike saanud kommentaar Malluka blogis ju ütles, et "miks sina võid vihata homofoobe, aga mina pakse ei või, sama asi ju!". Päriselt? Mulle tundub (ja ma ei ole ainuke), et vastand "pehmokultuurile" ongi kiusamiskultuur. Jürgen Ligid, kes võivad öelda kõike, mis sülg suhu toob ja süüdi on teised kui liiga isiklikult võtavad. Väike kuri Pullerits, kes välimuselt on pigem kiusatav, aga on ennast üles töötanud kiusajate klassi ja annab nüüd tagantjärele malakat (lugesin seda testi ja mõtlesin, kas tõesti leidub üks suure maasturi ja 500 eurose ülikonnaga mees, kes kõik alla 10 km vahemaad läbib jalgrattal).
Ükskord kohtasin ma poes üht väga paksu ema koos oma väga paksu sõbranna ja väga paksu umbes neljaaastase tütrega. Sõbranna hakkas just korvi viskama keskmise suurusega krõpsupakki, mille peale ema ütles, et võta ikka see suur pakk, sest lapsed pole õhtul söönud. Ma olin vist varem naiivne, aga nüüd olen veelgi kuulnud peredest, kus laste õhtusööki asendabki krõpsupakk (ühel korral koos loogikaga, et kui ta lapsena neist isu täis sööb, siis suurena enam ei taha). Esimene reaktsioon on muidugi, et "issand, mis lollakad!" Aga tegelikult? Mis neil inimestel viga on? Asi ei ole ju rahas, sest potitäis kartuliputru tuleks odavam keeta kui lapsi igaõhtuselt krõpsudega toita. Kas neil inimestel on raske depressioon, mille tõttu nad ei suuda end sundida normaalset toitu valmistama? Kas neil on puudulikud sotsiaalsed oskused? Ma ei usu, et neile meeldiks selline olla, ma arvan, et pigem on nad kõigele käega löönud. Ja ma ei arva, et väljaütlemised stiilis "ma vihkan pakse, nad ajavad mul südame pahaks" midagi muudaks. See on lihtlabane kiusamine.
Tead, Virginia Woolfis oli üks väga hea artikkel, mille üks grupi kõige mõistlikumaid naisterahvaid (minu subjektiivne hinnang) kiiresti ära tõlkis ja üles pani. Ma ei julge tervenisti seda kopeerida, äkki Evelyn pahandab, aga ma panen lingi, kui keegi soovib ise lugema minna:
VastaKustutahttp://www.facebook.com/groups/WoolfEiKarda/permalink/949924261702515/
Ja ma toon paar tsitaati:
“No kui me nüüd nii sallivad/tolerantsed oleme, võiks ju arvata, et ollakse natukene tolerantne ka teistsuguste arvamuste suhtes.”
Üks 20. sajandi tähtsamaid filosoofe on ameeriklane John Rawls. Üks Rawls'i kesksemaid ideid oli põhimõte vabadusest: vastavalt sellele tuleb kõikidele inimestele tagada võimalikult suur vabadus järgida oma väärtushinnanguid, kui need samal ajal ei suru alla teiste inimeste vabadusi.
Samal ajal on sallivusel siiski piirid: nendeni jõutakse, kui keegi hakkab piirama teiste vabadusi oma tõekspidamiste põhjal.
“Mida siis peab silmas inimene, kes nõuab teistelt oma sallimatuse sallimist?
Ta nõuab mitte ainult õigust mõelda, olla ja elada omal moel, teisi kahjustamata. Ta nõuab endale aktiivset privileegi diskrimineerida teisi.
See nõudmine on ülbe ja silmakirjalik.
Netisaitidel räägitakse üksteisest mööda ja janunetakse lihtsaid seletusi maailmaasjadele.
Nagu vastust küsimusele, kas sallimatust peaks taluma:
Peaks, kuid mitte piiramatult.
Jube hästi võtab kokku, mida tahaks kõigile pedevihkajatele ja muidu kiusajatest demagoogidele öelda. Ma ei tea, kas nad saavad sellele sõnumile pihta. Jääb vaid loota, et saavad.
Jah, on vahe, kas ma tolereerin või kiidan heaks/takka. "Homod ei sega mind, las nad olla" vs "Kõik peavad hakkama homodeks!"
VastaKustutaTeiseks teemaks on veel elementaarne viisakus. Isegi kui mulle mõne inimese välimus ei meeldi (kellele meeldiks, ka mina ei meeldi kõigile), siis oleks ikkagi kohatu kedagi avalikult alandada.
Aga..Dagmari kolumni kommenteeriti ka nii: "ma ei saa aru, kui mu ette tohivad ilmuda kaenlaaluste karvadega või paksud või erineva kujuga rindadega naised, siis miks neile seda öelda ei või, et see mulle meeldib/ei meeldi? Silma ju ühel või teisel moel riivab.
Ja samas, täpselt nagu mõned ei viitsi kaenla alt karvu ajada või trenni minna või oma tisse kohendada lasta, nii ei viitsi ma kogu aeg keelt hammaste taga hoida. Kui te oma värviliste karvade või suure ahtriga õnnelikud olete, siis miks see teid häirib, kui keegi julgeb arvata, et see on rõve?" .... Ma ei oskagi kommenteerida muud moodi kui et ma siiski olen skeptiline ses osas, et sellised inimesed sinu välja toodud sõnumist aru saaksid.
Jep, kui ei taheta aru saada, siis ei saadagi, olenemata sellest, kui lihtsas keeles midagi öelda püütakse.
VastaKustutaMis puutub kaenlaaluste karvade teemasse, siis selle üle mõtisklesin just eile. Ühest küljest ma olen väga selle poolt, et inimesel peab olema õigus olla täpselt selline, nagu talle endale sobib. Ta ei pea riietuma teiste jaoks või lõikama ihul olevaid karvu nii pikaks, nagu mingi naistevaheline konventsioon ette näeb. Igaüks peab saama olla täpselt selline, nagu ta ise soovib.
Ometigi olen sõitnud linnaliinibussis koos naisterahvaga, kellel olid kaenlakarvad raseerimata ja kes seisis, käsi kõrgest torust kinni hoidmas, minu kõrval. Ja see ei meeldinud mulle. Sest ma ei taha olla nägupidi kellegi karvade lähedal. Teatavasti tekib seal tänu karvadel asetsevate bakterite ja higi kokkupuutel spetsiifiline lehk, mis kõigile ei pruugi meeldida. Niisiis, minu arvates on siiski ebameeldiv, kui kaenlakarvad lõikamata jäetakse... Samas, kui see kõik sünnib särgi all, jätab mind külmaks.
Kas ma nüüd kellelegi nende karvade pärast halvasti ütlema lähen või kõvahäälselt keset bussi kriiskama hakkan - kindel ei. Selline teguviis on minu meelest labane.
Seal see vahe vist ongi, et meiesugused ei ütle. Või siis ei ütle need "kõvad mehed" ka tegelikult ning on ainult Internetis julged.
VastaKustutaMinul on eelkõige kahju, et blog.tr hittblogides toimuvad arutelud on muutunud delfi kommentaariumi taoliseks mõtete (mitte-)vahetamise keskkonnaks. Igaüks karjub kõvasti välja ainult oma tõde ega kuula teisi, rääkimata muudest peenematest nüanssidest nagu antud teemas üldpildi tajumisest või püüdest teise arvamust mõista. Mõistmine ei pea ju tähendama õigeksmõistmist.
VastaKustutaKui ma ise blogimisega alustasin, siis ei jõudnud ära imestada, et kommentaarid erinesid delfi stiili lahmimisest ja halvustamisest. Arutleti ja kuigi arvamused erinesid, polnud sellist üksteise mahategemist, stiilis et autor on loll või kuidas kommenteerija julgeb niimoodi arvata. Vaieldi ja püüti oma arvamusi lahti seletada ja põhjendada, mitte ei vihatud teistmoodi arvajaid.
Bianka: sinuga absoluutselt nõus. Asi ilmselt selles, et viimasel ajal on blogimise avastanud suurem auditoorium, varem blogisid vaid vähesed "asjaarmastajad". Kasvõi see ilublogide vaimustus, varem neid peaaegu polnudki, nüüd on paljud teinud blogi ka lihtsalt tasuta asjade saamise himus. Varem oli blogimine pigem kirjutamist ja arutlemist armastavate inimeste pärusmaa, nüüd saab blogides "feimi".
VastaKustutaMina olen üks, kes Merje postitusele reageeris ja kirjutas. Ma enda arust ei lahterdu selle järgi kummasegi kategooriasse vaid püüdsin omast kogemusest johtuvalt näidata, et asi pole nii must-valge kui Merje väljendas. :)
VastaKustutaEks see ongi pm sama mis küüditamis naljaga- neile kes asja läbi elanud, pole see naljakas. Samamoodi ei mõista pakse hukka inimesed, kes on ise seda olnud.
Bianka - nõus!!!
VastaKustutaKusjuures ma olen jäänud tollaste arutelude ja vaidluste juurest kuni tänase päevani kindlaks ühes. Ääretult oluline on mõtte väljenduse korrektsus. Vestluspartnerit ei tohi solvata ning vajadusel tuleb vabandada mõne emotsionaalsema hüüatuse peale.
Hundi ulg, see teeb sinust väga sümpaatse vestluskaaslase - päris tõsiselt, sa torkad sellega ikka positiivselt silma, kusjuures mitte ainult delfistunud blogide, vaid isegi üldiselt kvaliteetblogide taustal.
VastaKustuta1) Merje on loll ja tahab niisama klikke mingi järjekordse provokatiivse teemaga + endise alkohooliku pühakukompleks - tema on ka "selline" olnud ja nüüd leiab õige olevat kõigile moraali lugeda;
VastaKustuta2) seda, et vähegi intellekti omav inimene oma arvamuse endale hoiab, kui ta teab, et see on tegelikult a) kohatu b) teist inimest solvav c)kitsarinnaline e) jätka nimekirja ise, ei peaks ka olema vajalik sada korda üle korrata;
3) blogimine on alla käinud, oh, ei ole enam need ajad, mis kunagi, kui meitesugused veel blogida võtsid, ohoo, jajah.
Jah, ekstaole, armas AbFab, vanasti oli lumi valgem ja rohi rohelisem. Veel üsna ähmaselt mäletan su vaimukaid kirjatükke :D Enda kohta pole suutnud üheselt määratleda, miks ma enam ei kirjuta. Kas sellepärast, et mul pole midagi öelda, kuna kõigest on juba räägitud, või on häda selles, et kedagi ei huvita, mis ma arvan :P
VastaKustutaHea, et on veel Marca, Indigoaanlane ja Ritsik, kelle blogides kiibitsemas käia :D
Hea ikka, et MINA veel olemas olen, muidu oleks kogu kvaliteetmeelelahutus ilmast otsas.
VastaKustutaAga tahtsin kommenteerida hoopis sinu sissejuhatuse kohta, et ma olen kogu aeg sellest teadlik olnud, aga vahel tuletab elu seda elavalt meelde. Hiljuti oli just juhus, kus inimene rääkis mulle kuu aja jooksul sama lugu kolm korda, esimene kord oma viga tunnistades, viimane kord juba täiesti süütut ohvrit etendades. Kusjuures mõtled ju, et ta on seda juttu ju varem teises versioonis rääkinud, ta peaks teadma, et sina TEAD, kuidas tegelikult on, aga tegelikult ta räägibki seda selleks, et oma lugu iseenda jaoks sobivamalt kinnistada, et see tema minapildiga sobituks.