Kõige viimane

Ma ei tea, kuidas muud inimesed, aga mina vehin siin aasta viimasel päeval veel tööd teha, et oma miinimumpalk ikka välja teenida. Teadagi, miinimumpalka teenivad inimesed on tigedad, nii ka mina hetkel. Miinimumpalgast sõltun seetõttu, et teen tööd kodunt ja töötunnipõhiselt ning üle miinimumi neid tunde tavaliselt kokku ei tule. Sellegipoolest on tunne, et teised lihtsalt imevad samal ajal näppu, ilmselt on neile öeldud, et mul on vaja oma tunnid täis teha ja nad siis "ei sega". Tööprotsess on meil aga selline, et kui üks inimene teeb töö ära tunni ajaga, siis kõigi osalusel saaks see tehtud kümne minutiga. See..natuke...ärritab.
Vana-aasta õhtu ka midagi head ei tõota, sest Mikro on üdini haige ja Mini on veidike haige ning loomulikult eelistavad kõik tuttavad laatsareti asemel oma pühi paremas paigas veeta. Hetkel on konkurendiks üks tuttav, kes elab viiendal korrusel ja omab seega ligipääsu katusele. Meil on suured aknad, aga õnnetuseks valele poole.
Igatahes, tuleb ju terve järgmine aasta täpselt selline nagu vana-aasta õhtu ning sellele mõeldes otsisin üles oma vaieldamatult kõige hullema aastavahetuse kirjelduse. See oli aasta, mil Mini käis esimest ringi lastehoius ning siis ajaski üks haigus teist taga, eriti valusalt täiskasvanuid tabades.
Aga ma ei tahtnud üldse haigustest rääkida, vaid sellest, et seda vana postitust lugedes avastasin, et ma olen vist ikkagi arenenud. Mis mõttes ma kirjutan, et ostsin poest pudeli viina? Endal väike laps kodus? Esiteks ma ei mäleta, et oleksin kunagi niimoodi poest viina ostnud, seega võib see ka väike liialdus olla (no et tegelikult ostsin suveniirpudelitäie) ja teiseks väärin ma oma vanade postituste stiili põhjal tõepoolest hüüdnime Bravuuritar, mis mulle kunagi pandi. (Või siis Minge-Kõik-*#*#-Merarca). Tegelikus elus ma olen seda muidugi edasi, aga avalikult olen küll tagasi tõmmanud. On see saavutus? Või hoopis taandareng? Peaks üldse oma vanad postitused üle lugema, äkki saab mingit sotti ka, mis vahepeal toimunud on.
Muuhulgas kavatsen alates jaanuarist kõik loetud raamatud siia eraldi lehele üles kirjutada, hetkel pole mingit ülevaadet sellest. Kui ma siit enne kahte minema saan, siis esimeseks ootab mind C. Palahniuki "Kaunis sina". Ja postkontoris ootab mind übercool dressikas, tellitud Poolast mitte Hiinast, võib-olla panen pildi ka kunagi nagu normaalsele blogijale kohane. Ning õhtuks teeme makaronisalatit! Niimoodi mõeldes ei tõotagi elu nii kole tulla.
Mingit blogide tabelit ma siia ei pane, sest mulle üldse ei meeldi teiste omi lugeda, kuna tavaliselt mind seal üheski pole. Tahaks ainult Rentsi ära märkida, kelle viimane postitus kohe silma veele võttis. Ma olen nimelt alati pead murdnud, et kuidas küll minusugune mingit meest enda juures hoida on suutnud (ka teised on ikka kenasti kaasa aidanud sellele arvamusele). Suur aitäh kõigile normaalsetele meestele mu elus! Või siis ikkagi olen mina nii osav, et suudan ilmeksimatult vaid normaalsetesse kiinduda (loomulikult kipun ma ise seda varianti uskuma).

Head uut ja vana!