Või vähemalt peeglisse vaadates paistab nõnda. Tegelik "ilu" põhjus on hoopis võigas nohu ja odavad Rimi wc-värskendi järgi lõhnavad taskurätikud (kogemata ostetud). Minu aastavahetus? Aegade halvim.
Aga alustagem siis algusest. Kõigepealt helistas meie lapsehoidja, et on haigeks jäänud. Ilmselt millegi suurema eelaimduses ei olnudki ma eriti pettunud kui selgus, et uus aasta tuleb seekord kodus vastu võtta. Sellest, mil viimati televisiooni vana-aastaõhtu programmi sai nauditud on ikka päris palju aastaid möödas. Läksime siis rõõmsalt poodi, et head-paremat kokku osta. Kokkuhoidlikud inimesed nagu me oleme, teadsime, et kodus on suurem kogus spagette järel eelmisest päevast ja seega praele ei panustanud aga igasugu peeneid näkse ja dipikastet sai ostetud küll. Lisaks sai korvi maasikašampus, mille hinda ma alles kodus tšekilt vaatasin (see peab ikka hea šampus olema!), veel üks šampus ja pudel viina ning tomatimahl. Aasta lõpu puhul sai veel uuest Mcdonaldsist läbi hüpatud...oleks ma siis teadnud, et see põhimõtteliselt mu viimaseks eineks sel aastal jääbki. Tegelikult olime siis veel optimistid. Viimase viiesaja krooni eest ostsin apteegist ravimeid (aasta kuldost...ja ärge palun öelge, et sellepärast ma haige olengi, et keemiat tarbin mitte maarohte - küüslaugu, mee ja kummeliga on maadeldud küll ja kui kuseravi jutuks tuleb, siis ma pigem vaevlen kui sellest abi otsin).
Kodus hakkas peagi halb. Siis veel halvem. Vahtisin apaatselt telekast Monte Carlo tsirkust ja meeste tantsupidu, laps tahtis vaadata. Pea oli paks, tatti tuli pidevalt juurde. Kusagil kaheksa paiku õhtul helistasin halba aimates pereliikmed läbi, õhtu poole poleks minust enam helistajat olnud. Logisin sisse Facebooki ja MSN-i - hing kippus ikkagi seltskonda või lihtsalt sundis palavik oma koledast olukorrast võimalikult paljudele halama. Mitte et see kedagi seal kottinud oleks! "Keksige jah seal oma lillekestega - mina suren kohe ära!" Või kuidas see nahkhiir seal multikas ütleski.
Juhmistunult telekat jõllitades ajasin sisse täidetud oliive ja kalleid juuste, mis tol hetkel võinuksid vabalt koerajunnid olla, sest mingit maitset ma niikuinii ei tundnud, sest kogu süsteem oli tatti täis. Peale Coldrexi sissekallamist tekkis võltsenesekindlus ja tahtmine šampust juua. Kui pudel otsas oli ja enesetunne taas halvemuse poole keeras, tuletas kolleeg MSN-is meelde, et neid vist ei võivat koos tarbida - valuvaigisteid ja alkoholi siis. Imelik, et see mulle ei meenunud. Mingi kell said kõik normaalsed saated (ma mõtlen siis Tujurikkujat) läbi, algne idee Verist Maryt juua muutus talumatuks ja uni kippus peale. Vastu pidasin täpselt 23.40ni - murdumine paar minutit enne Grand Finalet on ometi stiilne. Voodist nägin paari pauku ka - kui vaevusin ennast teisele küljele keerama, ja põhimõtteliselt olin pool ööd üleval, sest kinnine nina magada ei lasknud. Poole öö pealt ronisin elutuppa diivanile pensionifondi pleedi alla, kus sain tänu diivanikäsitoele pead veidi kõrgemas asendis hoida. Laps ärkas 1.jaanuaril kell 7, teadmata midagi aastavahetusest, minul oli kael kange. Kui nüüd terve aasta selline tuleb, siis mina ei tea, mis saab. No vähemalt on külmkapis pudel šampust ja pudel viina.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar